Üha enam räägitakse niinimetatud hustle-kultuurist ehk nähtusest, kus pidev enesearendamine ja töötempo muutuvad väärtusteks omaette (Balkeran, 2020). Eesti kontekstis võiks seda kirjeldada kui soorituskultuuri, kus puhkus tundub riski ja mahajäämisena.

Noorte seas on üha tavalisem kuulda lauseid nagu "ma ei mäleta, millal ma viimati magasin rohkem kui viis tundi". Ja seda ei öelda mitte mure, vaid uhkusega. Kui puhkus tekitab süütunnet ja väsimus pälvib tunnustust, tasub korraks peatuda ja küsida, milliseid väärtusi me tegelikult vaikimisi edasi kanname.

Väsimusest on saanud pühendumise tõend. See tuli minu jaoks eriti teravalt esile, kui nägin Instagramis videot 14-aastasest noorest, kes oli kokku pannud ülevaate oma päevast. Päev algas kell 4.30 klientidele vastamisega, sellele järgnes varahommikune jõusaal, seejärel kooli kõrvalt töö ning õhtul aeg perega. Tähelepanuväärne ei olnud ainult tempo, vaid viis, kuidas seda esitleti. 14-aastane räägib "klientidest", päev algab enne päikesetõusu ning see on struktureeritud nagu täiskasvanud ettevõtjal. See pidi mõjuma inspireerivalt ja enesestmõistetavalt.

Video all leidus küll kriitilisi kommentaare küsimusega, kas lapsepõlve vahetamine edu fassaadi vastu on seda väärt, kuid noore vastus neile peegeldas laiemat hoiakut, millest õhkas veendumust, et väärtuslik on vaid see elu, mis on maksimaalselt produktiivne.

Tervisesoovituste järgi vajavad teismelised ööpäevas 8–10 tundi und (Peaasi.ee, i.a). Unepuudust on aga seostatud kõrgema ärevuse, meeleoluhäirete ja keskendumisraskustega (Peaasi.ee, i.a). Kui 14-aastane magab viis või kuus tundi, ei ole see "distsipliin", vaid riskitegur. Ometi koguvad just sellised klipid tuhandeid vaatamisi ja tunnustavaid kommentaare, mis kujundavad vaikivat normi justkui olekski pidev kurnatus loomulik osa pühendumisest. Tahe areneda ei ole halb, pigem tekitab muret, kas me oskame eristada pühendumist kurnatusest.

Mahajäämise hirm ei teki tühjalt kohalt. Noor ei ärka hommikul üles mõttega, et puhkamine on nõrkus. See tunne kujuneb keskkonnas, kus hinded, projektid ja võistlused muutuvad identiteedi osaks juba varases eas. "Kelleks sa saada tahad?" küsimusele kõhklevalt vastates pole sa piisavalt "ambitsioonikas".

Varakult õpitakse, et tulevik peab olema selge, sihikindel ja pidevas ehitamises. Ka esimesele töökohale kandideerides oodatakse sageli muljetavaldavat kogemuste loetelu ja enesekindlat lugu sellest, kes sa oled ja kuhu liigud. Ajal, mil sa alles püüad aru saada, kes sa üldse oled.

Teadusuuringud kinnitavad, et akadeemiline ja sooritusega seotud surve on seotud noorte vaimse kurnatuse ja ärevusega. On leitud, et nii välised ootused kui ka noore enda seatud kõrged standardid on tugevalt seotud väsimuse ja depressiivsete sümptomitega (Chyu & Chen, 2022). Seetõttu ei ole mõte "ma ei tohi puhata, sest muidu jään teistest maha" lihtsalt liialdus. See on loogiline reaktsioon keskkonnale, kus väärtust kiputakse mõõtma saavutuste kaudu.

Mahajäämine on võimalik ainult seal, kus on üksainus tee. Tasub küsida, kes selle tee valis ja miks me peame seda läbima joostes. Ambitsioon on väärtus. Pühendumine on oluline. Määrav on see, kas suudame hoida tasakaalu.

Arengupsühholoogias kirjeldatakse noorukiea keskse ülesandena identiteedi kujunemist – perioodi, mil noor otsib oma väärtusi ja püüab mõista, kes ta on (Orenstein & Lewis, 2022). See on eluetapp, kus ei pea kõiki vastuseid täpselt teadma, vaid neid võib veel otsida. Kui aga suur osa ajast möödub püsivas sooritusrežiimis, võib ruumi eneseotsinguks jääda vähemaks.

Maratoni ei joosta sprinditempoga. Ometi näib, et just sellist tempot me iseendalt noortena ootame. Eesti kirjanduses on töö ja väärtuse seos tuttav juba Vargamäelt. "Tõe ja õiguse" Andres tegi oma talus tööd väsimatult, justkui oleks pidev rügamine ainus viis oma väärtust kinnitada. Kuid Vargamäe ei saanud kunagi valmis ning töö muutus eesmärgiks omaette. Sarnane muster kumab läbi ka tänapäeva hustle-kultuurist: rabatakse, sest rabamine ise annab tunde, et ollakse õigel teel, isegi siis, kui siht jääb hägusaks.

Paradoksaalsel kombel võib pidev soov olla produktiivne vähendada seeläbi just seda, mida kõige enam taga ajame ehk selgust, loovust ja sisemist tasakaalu. Pole juhus, et paljud ideed tekivad just siis, kui me ei ole pidevas surveseisundis.

Kui noor õpib, et puhkus on nõrkadele ja väsimus tugevatele, võib ta pikemas perspektiivis õppida hoopis, et enda piiride kuulamine on luksus, mitte vajadus. Kui väsimusest saab valuuta ja puhkusest risk, tasub korraks peatuda. Mitte selleks, et aeglustada arengut, vaid selleks, et küsida, kuhu ja mis hinnaga me liigume.

Kasutatud kirjandus

• Balkeran, A. (2020). Hustle culture and the implications for our workforce. City University of New York (CUNY).
• Chyu, E. P. Y., & Chen, J. K. (2022). Associations between academic stress, mental distress, academic self-disclosure to parents and school engagement in Hong Kong. Frontiers in Psychiatry, 13, 911530.
• Orenstein, G. A., & Lewis, L. (2022). Erikson's stages of psychosocial development. StatPearls Publishing.
• Peaasi.ee. (i.a.). Uni.