Inimarengu aruande lõimumist käsitlevas peatükis on välja toodud, et viimasel kolmel kümnendil on vene emakeelega inimeste osakaal kasvanud Tallinnas ja Ida-Virumaal, kõigis teistes piirkondades on see aga kahanenud.

Samasugune rahvuspõhine koondumine on toimunud Tallinna kindlatesse piirkondadesse ning enamasti on venekeelse elanikkonna sihtkohaks soodsama eluasemehinnaga asumid. Eestlased on selges ülekaalus kesklinnas ja Põhja-Tallinnas, vene emakeele rääkijad aga suurkortermajade piirkondades, näiteks Lasnamäel.

Aruande kohaselt on lõimumispoliitikas olnud küll palju õnnestumisi, kuid lõimumine on toimunud suhteliselt aeglaselt ja selle üks võtmepõhjuseid on olnud laste sorteerimine maast madalast lasteaedade ja koolide õppekeele alusel keelepõhisesse paralleelmaailma.

Tallinnas on kooli valimine selgelt seotud eelistustega, mitte võimaluste puudumisega, sest eesti- ja venekeelne kool asuvad sageli kõrvuti või lähestikku, nii et vanemad saavad valida, mis keeles nende lapsed õpivad.

"Vabas Eestis on hariduse omandanud juba mitu põlvkonda venekeelseid noori, kelle koolikeskkond ei ole neile taganud head eesti keele oskust ja kellel sageli puuduvad ka eestlastest sõbrad. See teeb lõimumise Eesti ühiskonda keeruliseks," tõdetakse aruandes.

"Nii näevad just vene keeles gümnaasiumihariduse omandanud noored võrreldes eakaaslastega oluliselt sagedamini oma tulevikku mõnes teises riigis ning nendest, kes Eestisse jäävad, ei ole paljud keeleoskuse ja suhtlusvõrgustiku tõttu tööturul konkurentsivõimelised," sedastavad autorid.

Samal ajal on eestlaste seas märksa enam kõrgemal ametipositsioonil – juhtide ja tippspetsialistidena – töötavaid inimesi. See tähendab, et vene emakeelega inimesed ei saagi valida samasuguseid elukohti kui eestlased, sest sissetulekud on lihtsalt väiksemad.

Tammaru: koosõppimine toob kasu kogu ühiskonnale

Üks aruande toimetajatest, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru ütles, et kuna põhiosa vene emakeelega inimesi elab väga kitsal territooriumil, siis koosõppimise muudab see keeruliseks, sest koolid, eriti madalamal kooliastmel, on piirkonnapõhised.

Lapsevanemad näevad Tammaru sõnul eesti ja vene emakeelega laste koosõppimises kaht suurt probleemi: kardetakse, et õpitulemused langevad, kui eestikeelsesse klassi tuleb hulk vene emakeelega õpilasi, ning teine suur hirm on see, et lastest tehakse lõimumise tööriist. Tegelikult on aga koosõppimise mõjud positiivsed.

"Kui me selles analüüsis vaatasime vene emakeelega noori Tallinnas, kes kasvasid üles venekeelses keskkonnas /.../ ja vaatasime eraldi neid, kes läksid õppima koos eestlastega, ja neid, kes jäid oma rahvusest õpilastega õppima, siis nägime, et neil vene noortel, kes läksid õppima koos eestlastega, läksid kõik elutulemused paremaks," tõi Tammaru välja.

Ta selgitas, et kasvas nende tõenäosus saada kõrgharidus, parem töö ja sattuda täiskasvanueas elama samadesse piirkondadesse, kus elavad eestlased.

"Sellel on hästi palju postiiivseid efekte, mis see koosõppimine – eriti just vene noortele – kaasa toob," tõdes aruande toimetaja.

Kui tahame päriselt sidusat ja lõimunud ühiskonda üles ehitada, siis eestikeelsele õppele üleminek oli Tammaru sõnul selleks esimene samm, aga järgmiseks tuleks liikuda selles suunas, et erineva taustaga õpilased õpiksid rohkem koos.

See tähendab, et koolivalikuid ei peaks tegema selle põhjal, kus elatakse või milline on vanemate sissetulek või keeleoskus, vaid aluseks peaks olema lapse huvid.

"Koosõpe on siht, mida tuleks seada, kui tahame, et iga laps jõuaks oma võimed lõpuni välja arendada. Miks koosõpe rahvuse mõttes efekti annab – kool on koht, kus kujunevad väärtused ja sõbrad, see kõik mõjutab ka hilisemaid valikuid kuni selleni välja, et võib-olla tekivad ka kooselud," selgitas Tammaru.

Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor Mihkel Solvak, kes on samuti üks aruande toimetajaist, märkis, et lapsevanemad on ärevad, sest lühiajaliselt võib eestikeelsele õppele üleminek olukorda halvemaks muuta.

"See on täiesti oodatav sellise reformi puhul, aga pikaajaliselt on sellel üle välja positiivne mõju," tõdes ta. "Aruanne võtab põhjalikumalt kokku tervise ja tööturu tagajärgi, kõike muud ja igal pool on positiivsed efektid."

Solvaku sõnul on Eestis probleemiks see, et meil on olemas suurepärased registrid ja tehniline võimekus neid ristkasutada, kuid andmekaitsereeglid ei lase seda teha. Kui seda aga võimaldada, saame olukorrast täpsema pildi ning tagajärjeks on paremad mõjuhinnangud, mille abil oleks võimalik ka inimestes rohkem kannatlikkust genereerida.

Ta märkis, et kuna eestikeelsele õppele ülemineku reform on valus, on soov seda pehmendama hakata suur, mida on ka praegu näha, kuid tegelikult järgnevad esialgsetele raskustele ühiskonnas suured võidud. Kui esimesel paaril-kolmel-neljal aastal on raske, siis järgmised aastakümned on kõikidel parem.