Wall Street Journal kirjutab õppusest, mille käigus NATO kaotas kaks pataljoni päevas ja selle tulemusena lahinguvõime. Ajaleht viitas eelmise aasta õppusele SIIL, kus esmakordselt kasutati Ukraina lahinguruumi juhtimise süsteemi Delta. Ukrainlased toimetasid Eestis nagu sõjas.

"Senised manööverdused keset päeva suurte kolonnidega lihtsalt ei ole lahinguväljal enam võimalikud. Kehvemal juhul võib olla nii, et me kaotame mõne brigaadi õhtuks, vähemasti selle suurema osa lahingutehnikast," ütles toona major reservis Sten Reimann, üks ukrainlaste kohaletooja.

Ukrainlaste Delta kohta arvas Reimann, et see sobiks ka Eestile.

"Me oleme suhteliselt kriitilises otsuse faasis, et see Eestis kasutusele võtta," ütles Reimann. "Protseduurid, kuidas lahinguruumi juhtida, tuleb üle vaadata. Delta toetab seda. Meil ei ole endal võimekust sellist juhtimislahendust ise välja arendada, kui meil puudub teadmine, mis on parim praktika lahinguruumi juhtimises. Ukrainlased on selle läbi teinud."

Veel varem, kaks aastat tagasi, ütles üks Ukraina droonitootja, et droon on iga sõduri põhitöövahend.

"Ukrainas juba levib arusaam, et äsja sõjaväkke tulnud noorsõdurile peaks esimestest päevadest seda õpetama – nagu automaadi ja esmaabipaki kasutamist," sõnas Aerorozvidka juhatuse liige, insener Vadim Junõk.

Igas Ukraina brigaadis on nii drooniüksused kui ka nn droonilabor, kus töötab mitukümmend meest. Korraga võib brigaadi saabuda üle saja väikese drooni – FPV, Mavic ja fiiberoptilise kaabliga juhitavaid droone.

"Tulevad kohale, me istume maha ja kontrollime käsitsi iga drooni üle. Vaatame, kas on terve, kuidas töötavad mootorid, kuidas tal video on, kuidas toimib käivitusplaan," ütles Ukraina sõjaväelane Ruslan.

Droon on tulnud, et jääda. See on kõikjal ja moes. Sauel tööstushoone teisel korrusel panid reede õhtul kümmekond poissi ja paar isa droone kokku.

Droonihuviline Andreas märkis, et praegu on droonindus tema jaoks hobi.

"Droon on midagi, mis on palju pikem kui see või ka järgmine sõda. Ja palju suurem lahendus üpris olulisele probleemile – inseneride puudusele," ütles drooniinstruktor Janno Siimar.

Jaanuari lõpus Mustamäe riigigümnaasiumis toimus Eesti esimene droonijalgpalli demonstratsioonturniir. Erinevatest koolidest erinevas vanuses õpilased võistlesid droonimängus, mis meenutab osalt kaugjuhitavat korvpalli.

Kui lihtne on aga drooni valmistamine?

"Eestis on mitu ettevõtet, kes toodavad droone rindele. Mina olen neid natukene serva pealt näinud. Ma ütleks, et need lapsed, kes meil siin ühe drooni on kokku pannud, võiksid ühe veel panna. Ja siis nad on valmis kokku panema tuhandete kaupa kokku järjest," ütles Siimar.

Droonihuviline Andreas märkis, et talle meeldib inseneeria. "Ma arvan, et selle droonihuviga ma jõuaks drooniinseneriks tulevikus," lisas ta.

Siimar rõhutas, et tehnoloogia huviharidus toetub Eestis kangelasõpetajatele, kes tegutsevad isiklikust innust. "Need õpetajad ei jagune Eesti peale võrdselt ära. Suuremad koolid saavad endale neid palgata. Väiksemas kohas teevad oma innust või entusiasmist. Paljudes kohtades on ta lihtsalt puudu. Koolidest on kaasatud kümned, mitte sajad," sõnas ta.

Drooniarendusega on omal käel tegelnud kaitseliit. Eelmisel suvel koolitasid drooniinstruktoreid Ukrainas töötavad droonioperaatorid. Koostöös eraettevõtja Taavi Kotkaga tekkis projekt Kuri Kotkas. Kuid pusle on mööda lauda laiali. Kas kõik tükid on olemas ja kuidas need kokku käivad?

"Üks element on tehnika, teine väljaõpetatud inimesed ehk operaatorid. Aga ilma käitamist toetava organisatsioonita, doktriini ehk kasutusfilosoofiata ja ka tegelikult tootmise tarneahelata ei saa me rääkida võimekusest," ütles sisekaitseakadeemia kaugseireuuringute- ja arengukeskuse ekspert Andrus Padar.