Sel nädalal ilmub Eesti inimarengu aruanne, mis ÜRO rahvusvahelisest raportist tõukuvalt võtab iga paari aasta järel fookusteemade kaupa kokku Eesti arengu. Teadlaste koostöös valmiv analüüs aitab lahti mõtestada keerulisi, ebamugavaid või seni piisava tähelepanuta jäänud teemasid ning panustada teadmistepõhisesse poliitikakujundamisse.

Seekordne inimarengu aruanne on pühendatud haridusele. Samal ajal ei saa kuidagi väita, et haridus oleks Eestis tähelepanuta jäänud. Vastupidi. Haridusest räägitakse palju ja haridusega tegeletakse pidevalt.

Aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko kirjutab sissejuhatuses tabavalt, et "Eesti haridust ei kurna mitte teadmatus, vaid algatuste üleküllus. Iga uus minister, ametnik või komisjon algatab järjekordse programmi, kuid keegi ei küsi, mis kõik veel teoksil on ja millest võiks loobuda. Kool ja õpetaja uputatakse reformide, strateegiate ja projektide alla, kuid ressurssi juurde ei teki ning olemasolevat koormust ei kärbita. Tulemuseks on süsteem, mis teeb korraga kõike ja seepärast ei tee midagi hästi."

Välja on kujunenud paradoksaalne olukord. Ühelt poolt on uuringuid liiga palju ja midagi ei otsustata, teisalt tehakse korraga liiga palju ilma mõju-uuringuteta. Justkui rapsime tühja. Kogu aeg midagi toimub, aga probleemid ei kao. Samal ajal kulub väärtuslik ressurss – raha, aeg ja energia –, mida oleks hädasti vaja selleks, et haridussüsteemi alustala, õpetaja klassi ees, oleks parim ja saaks oma tööd teha parimal võimalikul viisil.

Avaliku sektori reformide uurijad on välja toonud rida põhjusi, miks reformid kipuvad ebaõnnestuma. Üks kindlamaid viise läbi kukkuda on teha mitut suurt reformi korraga. Nii ei arvestata muudatuste koos- ja kõrvalmõjudega.

Avalik sektor, sealhulgas haridussüsteem, ei ole lineaarne masin. Tagasisideahelad on pikad ja reaktsioonid muutustele sageli ootamatud. Organisatsioonide vastuvõtuvõime on piiratud, reformid hakkavad üksteist segama, prioriteedid hägustuvad ning elluviijate koormus kasvab ebamõistlikult. Tulemuseks on psühholoogiline ja institutsionaalne turbulents.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on tõenäoliselt üks sagedamini muudetavaid seadusi Eestis. Aastas kord-paar ikka, isegi viis või seitse muudatust aastas on ette tulnud. Praegugi on käimas mitu üldharidust puudutavat reformi: õpetajate karjäärimudel ja kvalifikatsiooninõuded, direktorite atesteerimine, kuni 16-aastaste laste koolikohustuse asendamine kuni 18-aastaste õppimiskohustusega, uued eksamite ja vastuvõtu infosüsteemid, jätkuvad eestikeelsele õppele üleminek ning koolivõrgu reform.

Kõige sellega peavad koolid toime tulema igapäevase katkematu õppetöö kõrval.

Teiseks ebaõnnestuvad reformid siis, kui poliitika kujundamine ja elluviimine lahutatakse teineteisest. Muutus pannakse seadusesse kirja ja loodetakse, et see viib end ise ellu. Antakse suuri lubadusi ilma haldusvõimekust hindamata. Näiteks varasemad katsed eestikeelsele õppele üle minna takerdusid muu hulgas just rakendus- ja kontrollimehhanismide puudumise taha. Loodeti, et muutus sünnib koolides iseenesest.

Kolmandaks ebaõnnestuvad reformid sagedamini valdkondades, kus on palju erinevaid huvisid ja huvigruppe. Reformid muudavad võimu ja ressursside jaotust ning vastuseis on paratamatu. Ja need, kelle positsioon nõrgeneb on tihti organiseeritumad kui kasusaajad.

Kui veel ka elluviimine on jagatud paljude osapoolte vahel ja tervikpilti ei näe keegi, on tulemused etteaimatavalt nõrgad. Hariduse juhtimine on killustatud kooli, ministeeriumi ja tema allasutuste ning kohalike omavalitsuste vahel. Tihti näib, et liigne keskne reguleerimine kahandab just kõige olulisema tasandi – kooli ja koolijuhi rolli – nii vastutust kui ka otsustusõigust.

Neljandaks on ka head ideed võimalik kergelt ära rikkuda ebarealistlike tähtaegade ning pidevate poliitiliste kannapööretega. Projektipõhised rahasüstid ja kampaania-laadsed algatused loovad lühiajalise liikumise, aga hiljem järgneb seisak. Järjepidevuse puudumine jätab osalistele võimaluse tegelikest muutustest kõrvale hiilida. Varasem läbikukkumine eestikeelsele õppele üleminekul on kahjuks jälle siin tabav näide.

Hariduses ilmnevad reformide mõjud alles aastate pärast. Näiteks üha häälekamalt räägitakse, et 15 aastat tagasi jõustunud kitsa ja laia matemaatika eristamine gümnaasiumi õppekavas ei ole loodetud probleeme lahendanud. Pigem neid juurde tekitanud. Paraku on igal noorel, kes neist reformidest pihta saab, koolikogemus ainukordne. Halvasti planeeritud või läbiviidud muudatused jäävad noori mõjutama kogu eluks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.