Riigikohtunik Ivo Pilving märkis hiljutises sõnavõtus, et Tallinna ringkonnakohtusse kuhjunud asjade arvu tõttu on kohtuvaidluste menetlusajad veninud kohati mitmeaastaseks. Kuigi kohtureformiga püütakse olukorda parandada, siis on küsitav, kas ja millal see mingit leevendust tegelikult toob.

Ehk isegi kui ettevõtja ja planeeringu kehtestaja või loa andja on teinud haldusmenetluses kõik õigesti, võib pelgalt pahatahtliku või põhjendamatu vaidlustamisega kohtus vastava projekti elluviimist 3–5 aastat veel venitada. See tähendab, et projekt võib jääda aastateks seisma või minimaalselt saadab projekti ebaselgus, mis võib kaasa tuua investorite kaotamise, ehitus- ja teiste hindade tõusu või muud negatiivsed tagajärjed.

Seadusandja on probleemi olemasolu nentinud

Möödunud aasta lõpus saatis kaitseminister kooskõlastusringile seaduseelnõu, mis kiirendaks selliste ehitiste planeerimist, mille eesmärk on riigi julgeoleku, sealhulgas sõjalise riigikaitse tagamine.

Eelnõu järgi soovitakse selliste ehitiste puhul jätta vahele mitmest etapist koosnev planeerimismenetlus, mis vähendaks muuhulgas kaebuste esitamise võimalusi. Kohtumenetluseks on pakutud välja piiraeg neli kuud ning piirata sooviti ka kaebeõigust, mis puudutab eelkõige keskkonnaorganisatsioone, kes sageli planeerimis- ja loamenetlustesse ühel või teisel hetkel sekkuvad (lõpuks riigikogusse saadetud eelnõust olid vastavad kaebeõiguse piirangud välja võetud).

Eelnõud kommenteerides toonitas ka riigikohtunik Pilving, et on näiteid, kus keskkonnaühenduse sildi all aetakse muud asja ja pahauskliku kaebuse tegelik eesmärk ei ole üldse looduse kaitsmine. Riigikohtunik kutsus üles kohtuid usaldama ja nentis, et olukorras, kus kaebus on ilmselgelt põhjendamatu või nähtub kuritarvitamise oht, on kohtul võimalik jätta kiireloomulise määrusega ehitusload ja planeeringud jõusse.

Iseenesest on Pilvingu seisukoht kohtule nende tööriistade osas õige. Teisalt ei ole kohtud vähemalt praegu väga altid sedastama, et kaebus on selgelt perspektiivitu või pahatahtlik. Nii on kohtupraktikas kiired lahendused küll olemas, kuid selliseid lahendusi võiks veelgi rohkem olla. Seega saaks lahendus olla senise kohtupraktika muutmine või ka regulatsiooni täiustamine.

Kohtutel on võimalik ka ise pikki menetlusi vältida ja lühendada

Keskkonnaküsimustes tuleneb keskkonnaorganisatsioonide lai kaebeõigus Aarhusi konventsioonist ja siseriiklikust keskkonnaseadustiku üldosa seadusest. Ka senine siseriiklik kohtupraktika on seda kaebeõigust rakendanud väga laialt ega ole tihti järginud regulatsiooni võimalusi, mis võimaldaksid kaebeõigust ja vaidlust piirata ning lühendada.

Iseenesest on kohtute senine praktika mingis ulatuses mõistetav, kuna keskkond on oluline teema ning keegi ei soovi kergekäeliselt lubada keskkonna kahjustamist.

Kui juba riigikohtunik toob esile, et keskkonnaühenduste sildi all üritatakse pahatahtlikult vaidlustada erinevaid projekte mis tahes argumentidel, siis tekib küsimus, kas õiguspärase lahenduse ülekinnitamiseks kohtus peab ettevõtja veel mitu aastat ootama. Ja seda pelgalt seetõttu, et kitsale isikute ringile ei sobi mingi lahendus või projekt, mis on tegelikult läbinud aastatepikkuse põhjaliku riikliku menetluse, kus on hinnatud ja analüüsitud erinevaid huve ning on leitud, et kõik vastab seaduse nõuetele.

Nii on kohtud hakanud menetlema ka nende keskkonnaorganisatsioonide kaebusi, mis varasemas planeerimis- või loamenetluses jätsid igasuguse huvi välja näitamata ja ei võtnud kordagi sõna etappides, kus selleks arendaja poolt võimalus anti.

Menetluspooltele üllatusena tekib vahel konkreetse keskkonnaorganisatsiooni "suur huvi" arendusprojektide vastu alles lõplike otsuste tegemise järel, vaatamata asjaolule, et võimalus menetluses ettepanekuid teha eksisteeris mitu aastat.

Kohtute praktika jätab mulje, nagu piisaks kaebeõiguse möönmiseks põhikirjas üldsõnalisele eesmärgile "keskkonnakaitse" viitamisest ja mõne meeleavalduse korraldamisest. Keskkonnaorganisatsioon, mis on seni võtnud sõna ja olnud aktiivne näiteks kasvuhoonegaaside piiramisel, võib päevapealt spetsialiseeruda ümber lindude kaitseorganisatsiooniks ja vastupidi.

Eesmärk ei ole kuidagi halvustada soovi keskkonda kaitsta, kuid kõikide osapoolte huve ja õiguseid tuleb käsitleda ja kaitsta mõistus- ja eesmärgipäraselt.

Kas kaebuseid võiks tihedamini tagastada?

Halduskohtul on õigus tagastada kaebus, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik kaebaja tegelikku eesmärki saavutada. Praktikas kasutatakse seda võimalust ettevaatlikult.

Enne kaebuse menetlusse võtmist tuleks kohtutel kriitiliselt hinnata, kas kaebaja keskkonnaühendusena on sarnaste teemadega varem tegelenud või on ka pärast kulukat kohtuvaidlust võimeline oma tegevust jätkama või on kaebus esitatud pelgalt riigi keskkonnapoliitika kritiseerimiseks vms. Kohtumenetluses ei tohiks lahendada maailmavaatelisi keskkonnapoliitika küsimusi, vaid selleks on eraldi seadusandlik protsess.

Kui kohus leiab, et kaebajal on kaebeõigus ja kaebus on eesmärgipärane, siis tuleks vastata küsimusele, kui intensiivne kaebaja õiguste riive tegelikult on. Väheintensiivne õiguste riive peaks tekitama küsimuse, kas kaebeõigust on kuritarvitatud või on silmnähtavalt kaebuse perspektiiv madal. Ka sellisel juhul on kohtunikul õigus kaebus tagastada.

Alati ei saa kohtusüsteemile nn maailmavaateliste kaebuste menetlemist ette heita, sest vahetegu huvide tegeliku põhjendatuse ja otsitud etteheidete vahel ei ole koheselt ilmtingimata üheselt selge.

Teisalt võiks normiks saada, et kohus ka päriselt menetluse algul hindab, kas esinevad sisulised alused kaebuse (osaliseks) tagastamiseks või läbi vaatamata jätmiseks ega menetleks automaatselt iga kehtestatud planeeringut või luba vaidlustavat kaebust.

Tuleb küll arvestada, et kui kõrgema astme kohus leiab, et kaebust tulnuks menetleda, siis võib see kokkuvõttes hoopis menetlust venitada. Just seetõttu ka mitmed kohtunikud kooskõlas senise praktikaga kergekäeliselt kaebuseid ei tagasta. Aga kui õnnestuks kohtupraktikas seda vahetegu paremini sisustada, millal on kaebuse tagastamine lubatav ja millal mitte, siis võiks see anda olulise võidu menetluste vähendamise suunas.

Seadusesse võiks lisada tagatise nõude

Eraldi on tõusetunud küsimused menetluskulude jaotamisest ja väljamõistmisest. Halduskohus ei mõista praktikas kaebajalt välja menetluskulusid isegi juhul, kui kaebus jäetakse rahuldamata ning kaebuse esitamine oli põhjendamatu.

Praegu piisab kaebajal kohtusse pöördumiseks 20-eurosest riigilõivu tasumisest, millele lisandub teist sama palju esialgse õiguskaitse taotlemisel. Tulemus on sageli see, et arendaja vaidleb kohtus aastaid ja vaatamata edukale lõpptulemusele kannab tekkinud menetluskulud oma vahenditest.

Kuigi reeglina on kohtumenetluses põhimõte, et kaotaja maksab kohtukulud, siis riigikohtu senine praktika just keskkonnaasjades on sellest seaduse põhimõttest tugevalt hälbinud.

Kuigi ka Aarhusi konventsiooni pinnalt on olemas laiem kohtupraktika, et menetluskulud ei takistaks liigselt keskkonnavaidluste pidamist, siis ei tähenda see, et keskkonnaühendused ei peaks mis tahes osas vaidluse võitnud menetlusosalise menetluskulusid kandma. Pigem peab ja saab just menetluskulude jaotamise kaudu vältida põhjendamatute kaebuste esitamist ja menetlemist.

Kuna kohtud ise möönavad samuti, et vaidlused venivad ning esitatakse ka pahatahtlikke ja põhjendamatuid kaebuseid, siis ootaks ka selles osas kohtutelt mõistlikumat praktikat. Mõistlik ei ole praktika, et põhjendamatu vaidluse läbi teinud võidukas menetlusosaline oma kulude osas mis tahes hüvitust ei saa.

Pigem näeme, et menetluskulude osas võiks seadusandja ka halduskohtumenetluses ette näha menetluskulude tagatise institutsiooni.

Menetluskulude tagatise küsimise mehhanism on olemas tsiviilkohtumenetluses, pärssides ideaali kohaselt kergekäeliste hagide esitamist ja pannes hageja enne kohtusse pöördumist ka võimalike kulude ja tagajärgede üle mõtlema.

Kuigi praktikas on tsiviilkohtumenetluses kohtu määratud vastavad tagatised reeglina pigem väikesed, siis vastava võimaluse sätestamine halduskohtumenetluses võiks koos toetava kohtupraktikaga saada üheks täiendavaks tööriistaks, millega põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist ja menetlemist oleks võimalik ära hoida ja piirata.

Kehtiva regulatsiooni ja kohtupraktika kohaselt on erinevate planeeringute ja lubade vaidlustamine küllaltki lihtne ja kaebajale vähekulukas. Teisalt pärsivad need menetlused oluliselt projektide ja arenduste initsiatiivi ning elujõudu, kuna vaidlused jäävad aasta(te)ks halduskohtu lauale seisma.

Kuigi kohtud on probleemist teadlikud, kasutatakse menetluste vähendamiseks ette nähtud võimalusi tagasihoidlikult. Kui kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise aluseid rakendataks järjekindlamalt ning põhjendamatute kaebuste korral mõistetaks menetluskulud välja, väheneksid venivad vaidlused märgatavalt.