Saksamaal doktoritöö kaitsmisel küsiti minult Eesti kohtusüsteemi kohta ja komisjon oli väga üllatunud, et Eestis pankrotiasjadele spetsialiseerumist põhimõtteliselt ei ole. Komisjon imestas, et kas tõesti pankrotiasjade kõrvalt peab kohtunik lahendama näiteks ka üüri-ja töövaidlusi. Järgnes pikk diskussioon, kuidas pankrotivaldkond mõjutab läbi vastutuse mehhanismide olulisel määral ettevõtluskeskkonda (sh välisinvesteeringute kaitstust) ja ilma spetsialiseerumata on väga keeruline äriühingute pankrotte uurida.

Nüüdseks on spetsialiseerumine Eesti kohtusüsteemis mingil määral olemas, aga kohtute liitmise kaudu oleks võimalik spetsialiseerumist veelgi suurendada. Näiteks kui tuleb äriühingu osasid puudutav pärandvara kohtuasi Jõhvi või Kuressaare kohtumajja ning sealses kohtumajas pole kohtunikku, kes oleks selle valdkonnaga kokku puutunud, siis oleks võimalik kohtuasja lahendada mõne teise piirkonna kohtunikul, kellel on rohkem kogemusi nimetatud valdkonnaga.

Selline ümberjagamise süsteem on inimese õiguste kaitse seisukohast väga oluline, sest see võimaldab kohtuasja lahendada asjatundlikumalt, ühetaolisemalt ja ka kiiremini. Praktikas on probleem see, et nii kohtuasja kiirus, menetluskulu kui ka lõpptulemus võib sõltuda sellest, millisesse kohtumajja kohtuasi satub.

Kuigi kohtuasjade identne lahendamine pole võimalik ka kohtute liitmise puhul, siis võimaldab kohtute liitmine siiski jaotada kohtuasju teisiti võrreldes praeguse süsteemiga, mis jätab väiksema kohtumaja kohtuniku lahendama ka kitsa õigusvaldkonna asju, millega tal kokkupuudet ei pruugi olla.

Tallinna koondumisest ja füüsilistest kohtuistungitest

Nõus ei saa olla seisukohaga, et kohtute liitmise tulemusel koondub kõik Tallinna ja õigusemõistmise kättesaadavus väheneb, sest kohtumajad jäävad alles ka pärast kohtureformi ja kohtunike arv iseenesest ei muutu. Ka praeguse süsteemi juures on kohtunikke Tallinnas rohkem, sest Harjumaa rahvastik on suurem võrreldes teiste piirkondadega ja sellest tulenevalt on Tallinnas ka rohkem kohtusse pöördujaid ning kohtunikke.

Kohtureform annab kohtusse pöördujale juurdepääsu kogenud kohtuniku juurde olenemata tema asukohast ja nii on võimalik vältida seda, et õiguste kaitse oleneb sellest, millisesse kohtumajja pöörduda.

Arvestada tuleb sedagi, et paljude kohtuasjade puhul toimub menetlus kirjalikult ja võimalik on pidada virtuaalseid istungeid. See tähendab, et kohtuasja lahendamisel ei ole niivõrd oluline kohtuniku füüsiline asukoht.

Siiski tuleb arvestada teatud õigusvaldkondade eripäradega ja kõiki õigusvaldkondi ei saa kohelda kohtupidamisel ühetaoliselt. Näiteks kriminaalmenetluses ja perekonnaasjades pole võimalik vahetut ärakuulamist ära jätta või asendada virtuaalse istungiga ning nii kohtusse pöörduja kui ka kohtuniku vaatest on ülioluline, et kohtuistungid toimuksid tööpiirkonnas.

Kui nende eripäradega mitte arvestada, siis peaks menetlusosaline või kohtunik ise reisima hakkama ning seda ei saa kuidagi mõistlikuks pidada. Seega võiks kriminaal- ja perekonnaasjades säilida võimalus kohtuasju lahendada vastavalt tööpiirkonnale, sundimata inimesi reisima kohtumajade vahel.

Teatud õigusvaldkondades pole tihtipeale füüsiline kohtuistung vajalik või on see asendatav virtuaalse istungiga. Näiteks äriühingute puhul saab eeldada, et juhatuse liige saab aru endale võetud õigustest ja kohustustest ning oskab enda õiguseid kaitsta nii kirjalikus menetluses kui ka virtuaalsel istungil.

Maksejõuetuse asjades pole mõtet äriühingutele määrata kohtuistungeid ilma, et need oleksid seda kohtult palunud. Maksejõuetuse asjades on äriühingute puhul suur ressursi raiskamise oht, kui füüsiline kohtuistung määratakse ilma, et ükski menetlusosaline oleks seda kohtult palunud. Sellisel juhul istuvad kohtunik, kohtuistungisekretär ja pankrotihaldur tihti tühjas kohtusaalis ja raiskavad oma aega.

Maksejõuetuse asjadel on suur mõju kohtusüsteemile, sest näiteks Harju maakohtu töövoost moodustavad maksejõuetuse asjad 20 protsenti. Äriühingutega seotud maksejõuetuse kohtuasjad koormaksid kohtusüsteemi vähem, kui kohtud kasutaksid suuremal määral võimalust kohtuistungit mitte määrata või peaksid selle virtuaalselt. Lisaks kokkuhoiule võimaldab virtuaalne kohtuistung maksejõuetuse asjades kohtuistungil osaleda ka välismaistel võlausaldajatel, mis omakorda suurendab menetluse läbipaistvust avalikkusele.

Kohtujuristidest kohtusüsteemis

Spetsialiseerumine ei peaks puudutama ainuüksi kohtunikke, vaid kaaluda võiks ka kohtujuristide (vähemalt osalist) spetsialiseerumist ja vastutuse suurendamist. Mõelda võiks sellele, et igal kohtunikul ei pea olema enda kohtujuristi, vaid kohtunikud kasutavad kohtujuriste enda töös vastavalt kohtujuristide spetsialiseeritusele.

See omakorda eeldab kahte tüüpi kohtujuristide olemasolu kohtusüsteemis: ühed sellised, keda kohtunikud õpetavad alles välja ja kes nuusutavad õigusvaldkondi (noorjuristid), ning teised, kes on aastaid süsteemis töötades saavutanud teatud valdkondades kõrge pädevuse (vanemjuristid).

Eelnevast võiks omakorda kooruda välja ka võimalus, et kõikidest kohtujuristidest ei pea saama tulevikus kohtunikku, kui tegemist on väga tugeva spetsialistiga, kellel puudub soov olla meeskonna juht ja võtta vastutust meeskonna eest. See eeldab, et ka pärast 10–20 aastat süsteemis on vanemjuristina töötades inimesel midagi, mida oodata. Näiteks suuremates advokaadibüroodes on võimalik osaleda koolitustel, konverentsidel ja premeeritakse teatud tööstaaži saavutamise eest pikema puhkusega. Võimalik on tööaastate eest lisada puhkusepäevi ja teatud tähtpäevade eest võimaldada ühekordseid pikemaid puhkuseid. Palk on oluline, aga olulised on ka muud hüved ja motivatsioonipaketid.

Kohtunik kui meeskonna juht

Kohtuadvokaadi ja pankrotihaldurina on mulle silma jäänud, et kui kohtunikud funktsioneeriksid suuremal määral kui meeskonna juhid ja töö laiali jagajad meeskonna sees ning mitte kõige ise ära tegijad, siis selle arvelt oleks võimalik kohtute töö kiirust ja kvaliteeti tõsta.

Mõte on selles, et meeskonnas on kohtunik kõige kõrgema kvalifikatsiooniga inimene, kelle tööks peaks olema kõige keerulisemate õigusküsimuste lahendamine. Kohtunik kui kõige kõrgema kvalifikatsiooniga inimene ei peaks tegelema ülesannetega, mida on võimalik ära teha madalama kvalifikatsiooniga inimesel.

Teatud õigusemõistmise etappe on võimalik ära teha madalama kvalifikatsiooniga meeskonna liikme või kohtujuristi abil ja selle arvelt kiirendada menetluse kiirust ning ka kvaliteeti. Suuremal määral kohtujuristide kaasamine ei tähenda järeleandmisi õigusemõistmise kvaliteedis, kui kohtunikud järjepidevalt tegelevad järelkasvuga ja kohtujuristi ametis on motiveeritud inimesed.

Paljudel kohtujuristidel juba on süsteemis suurem vastutus ja kohtunik töötab kui meeskonna juht, aga süsteem on ebaühtlane ja kohtujuristidel on süsteemis erinev vastutus. Tihti teeb kohtunik ise olenemata töö keerukuse astmest enamuse tööst ära ja kui kohtunik on mistahes põhjusel tööst eemal, siis jääb ka töö seisma.

Praktikas on probleem seegi, et kuna kohtunik ja kohtujurist käivad samal ajal puhkamas, siis sellel ajal töö seisab. Seda probleemi annaks vältida, kui kohtujuristid poleks seotud konkreetse kohtunikuga, vaid kohtunikud kaasaksid erinevaid kohtujuriste vastavalt nende spetsialiseeritusele ja kohtujurist asendaks kohtunikku tema puhkuse ajal.

Kõike ei saa kohtunik puhkuse ajaks delegeerida, aga olulises osas peaks see olema ikkagi võimalik. Minu hinnangul on see vajalik, sest kui suvepuhkusel kohtud justkui ei töötagi, nagu praegu, jätab see õigusemõistmisse augu ja venitab menetlusi. Kui maksumaksjalt ootame maksude maksmist ka suvekuudel ja õigusprobleemid tekivad ka suvekuudel, siis miks me ei taga inimestele õigusmõistmist ka suvekuudel? See omakorda tekitab kohtutesse töölaviini sügiseks. See laviin väiksem, kui oleks parem puhkuste ajal asendamise süsteem.

Kitsaskoht on praktikas seegi, et lapsehoolduspuhkusele minejate asjad jaotatakse olemasolevate kohtunike vahel laiali ja selle võrra nende töökoormus suureneb. Kui igas kohtuasjas oleks kaasatud kohtujurist vastavalt tema spetsialiseeritusele ja kohtujuristidele anda ka rohkem vastutust, siis ilmselt leeveneks ka lapsehoolduspuhkusele minejate kohtuasjade laialijaotamise probleem. Kohtunik saaks küll lauale uue võõra kohtuasja, mis tähendab lisatööd, aga kaasa tuleks kohtuasjaga kursis olev kohtujurist, kes kergendaks kohtuniku tööd asja lahendamisel.

Lisaks meeskonna juhtimise kvaliteedile vajab täiendust ka kohtumenetluse juhtimise kvaliteet. Tihti määratakse kohtuistung mõne taotluse lahendamiseks, mille kohta menetlusosalised on oma kirjalikud seisukohad esitanud ja kohtuistungil ei ole menetlusosalistel midagi uut öelda.

Samuti tuleb ette seda, et toimub kohtuistung ja arutelu esitatud taotluste üle, aga kohus ei lahenda neid taotlusi kohtuistungil ega ka hiljem kirjalikult. Need jäävad n-ö õhku rippuma ja menetlusosalised esitavad ise omal initsiatiivil edasi uusi tõendeid ning taotlusi ja seisukohti üksteise poolt esitatud tõendite ja taotluse kohta. See paisutab kohtutoimiku paksuks ja tekitab illusiooni kohtuasja keerukusest.

Lahendus oleks see, kui kohtud suuremal määral menetlust juhiksid ja jätaksid kohtutoimikust võimalikult varajases faasis välja asjakohatud tõendid. Oma süü on asjakohatute tõendite esitamisel loomulikult ka esindajatel, aga minu hinnangul on kohtunik menetluse juht ja kohtunik peaks sõna otseses mõttes sellise menetlusliku läbu lõpetama ning ohjad enda kätte võtma. See tähendab, et kohtuniku rollis peaks olema inimene, kellel on lisaks spetsialisti pädevusele ka juhiomadused, mis võimaldavad selliste olukordadega ümber käia.

Seega aitaks menetluse kiirust ja kvaliteeti parandada see, kui kohtuniku puhul peetaks lisaks erialasele pädevusele oluliseks ka juhtimispädevusi.

Digilahenduste kaasajastamine

Kirjeldatud meeskonnatöö eeldab tööprotsessi tükkideks võtmist ja digilahenduste kaasajastamist. Kohtujurist on suurema vastutuse olukorras omadega puntras, kui tal ei ole juurdepääsu mudeldokumentidele, parimatele praktikatele ja muudele vajalikele andmetele ning allikatele.

Kohtujuristid peavad saama kasutada oma töös kõiki tehnilisi lahendusi, mida kaasaeg pakub, aga ka kohtunike endi töövilju, et töö liiguks kiiremini edasi. Jätkusuutlik ei ole süsteem, milles kohtujuristil need võimalused puuduvad ja muuhulgas on kohtuniku enda otsustada, kas ja kellega ta enda parimaid praktikaid jagab. Kõik kohtusüsteemi tööviljad peavad olema kättesaadavad kõigile kohtusüsteemis ja välja peab olema mõeldud ühtne süsteem ehk digilahendus, kuidas seda kõige otstarbekamalt teha.

Digilahenduste kaasajastamine peab hõlmama ka e-toimiku uuendamist ja olemasolevate registrite paremat kasutust. Näiteks maksejõuetuse asjade puhul oleks võimalik menetluste läbipaistvust ja järelevalvet oluliselt suurendada, kui e-toimikusse oleks võimalik üles laadida kõik pankrotimenetluse dokumendid ning need oleksid kättesaadavad nii kohtunikele kui ka võlausaldajale ja võlgnikule endale.

Praegu puuduvad e-toimikust võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna koosoleku protokollid ning vara haldamise ning müügiga seonduv. Nende dokumentide puudumine raskendab järelevalve teostamist pankrotimenetluse üle ja muudab menetluse läbipaistmatuks võlausaldaja ja võlgniku enda jaoks.

Jäme ots on nii-öelda pankrotihalduri käes ja kui midagi on vaja, siis tuleb pankrotihaldurilt küsida ning tihti tuleb vastust kaua oodata. Ka ajutise halduri tööd oleks võimalik ära teha oluliselt odavamalt ja kiiremini juhul kui ajutine haldur saaks andmetele (näiteks maksuamet ja täitmisregister) otse ja kiiremini ligi ilma üksikuid e-kirju saatmata.

Praktikas pidurdab ajutise halduri tööd ka krediidiasutustele, makseteenuseosutajatele ja liisinguteandjatele pöördumiste saatmine e-maili teel ja vastuste ootamine. Ajamahukas on ka tehingute tegemiseks nõusoleku andmine käsutuskeelu ajal, sest ajutine haldur ei saa pangas tehinguid kinnitada, vaid peab tehingute kinnitamiseks pankadele kirjalikud ja allkirjastatud pöördumised saatma e-maili teel. Praktikas tähendab see, et pidevat e-kirjade saatmist ja ootamist selle asemel, et asjad mõne hiireklõpsuga kiiresti ära teha.

Kirjeldatud probleeme oleks lihtne lahendada digilahendusega, mis saadab e-toimikust kohtumääruse automaatselt puudutatud asutustele ja asutused ise saadavad võlgnikuga seotud info ajutisele haldurile ilma, et ajutine haldur peaks kümneid e-kirju saatma ning vastuseid taga ajama. Need muudatused kiirendaksid oluliselt pankrotimenetlusi ja vähendaksid oluliselt kõikide osapoolte halduskoormust.

Muudatused kohtusüsteemis on vajalikud selleks, et parandada menetluse kiirust ja kvaliteeti. Kohtute liitmine on samm õiges suunas, aga sellele lisaks on vaja muudatusi seoses meeskonnatöö ja digilahendustega.