Viimase pooleteise aasta jooksul on kohtunikkonnas suurt diskussiooni tekitanud justiits- ja digiministeeriumis (JDM) ette valmistatud ja eri versioonides esitatud muudatusettepanekud kohtute seadusesse, millega soovitakse muuta nii kohtukorraldust ja -haldust kui ka menetluste korraldust (kohtureform).

See on kaasa toonud hulga erinevaid kirjatöid, artikleid ajakirjanduses, pöördumisi ja kriitikat. Argumentidena reformi vastu on esitatud kõikvõimalikke mõtteavaldusi, alustades väidetavast põhiseadusevastasusest ja lõpetades kohtuvõimu tasalülitamise hirmuga.

Avalikkuses on jäänud kõlama seisukoht, nagu ei oleks kohtunike arvates õigusemõistmise korralduses tegelikult olulisi probleeme, mingeid muudatusi süsteemis ei ole vaja ega tohi teha ning lihtsalt oleks vaja rohkem raha ja kohtunikukohti. Küllap on see arvamuste paljususe virrvarr ja kohtunike vastuseis tekitanud segadust nii avalikkuses kui ka poliitikutes, samuti kahjustanud kohtusüsteemi mainet.

Kohtureformi eesmärk ehk probleem, mida lahendame

Suure vaidlemise käigus tundub reformi tegelik eesmärk ja sisu ähmastuvat, mistõttu tuleb seda lühidalt meenutada. Kohtureformi eesmärk peaks olema kohtusüsteemi ja õigusemõistmise tõhustamine, kohtuasjade lahendamise kiirendamine ning kohtusüsteemi sõltumatuse ja autoriteedi tagamine.

Väär on väide, nagu ei oleks probleemi, mida lahendada. Ehkki Eesti kohtusüsteem on rahvusvahelises vaates üldiselt heas seisus, on mitmed olulised trendid pikemaajaliselt negatiivsed ja muresid üksjagu, muu hulgas:

• Menetlustähtajad on jätkuvalt pikenemas ja kohtute jõudlus kahanemas. Euroopa paremate seast oleme jõudsalt liikumas keskmike hulka. Märkimisväärselt on suurenenud menetluse venimisest tingitud kaebuste hulk.
• Rahvastik väheneb ja vananeb, riigi võimalused õigusemõistmisse panustamiseks pigem vähenevad, mistõttu tuleks leida võimalusi süsteemi tõhustada. Kohtusüsteemi ei saa lõpmata kasvatada kallite eluaegsete kohtunikukohtade lisamise kaudu.
• Ühiskonna ootused õigusemõistmise kiirusele ja kvaliteedile on tõusnud. Kohtusüsteemi usaldusväärsus on langustrendis.
• Toppama on jäänud kohtute edasine digiteerimine ja tehisintellektil põhinevate tööd kiirendavate lahenduste kasutuselevõtt. Praegune infosüsteem kohati aeglustab menetlust, mitte ei kiirenda seda.
• Kohtumenetlused on kohati bürokraatlikud, üle formaliseeritud ja paindumatud, liigavarad kaebamisvõimalused ummistavad kohtuid sisutute ja puudulike taotlustega. Mitmetes riikides, nagu nt Norra ja Iirimaa, suudetakse asju lahendada kordades kiiremini.
• Kvaliteetne õigusabi ei ole paljudele kättesaadav.
• Kohtuväline lepitusmenetlus ei ole tõhusalt käivitunud.
• Rahvakohtunike süsteem on ummikusse jooksnud.

Mida kohtureform võiks hõlmata?

Kohtureform võiks sisaldada muudatusi kohtukorralduses, -menetlustes, ja -halduses ning soodustada uuel tasandil digiteerimist. Neid muudatusi saab pidada kohtureformi n-ö neljaks tugisambaks, mille koostoimes võiksime jõuda õigusemõistmises uuele tasemele.

Praegu on avalikkuse ette toodud vaid kohtukorralduse ja -halduse muudatused, st olulised kohtumenetluse muudatused vajavad veel eelnõuni jõudmist ning tehisintellekti rakendamine konkreetsemat tegevusplaani. Seejuures on JDM teatanud, et loobub praegu reformi oluliseks alustalaks olnud sama astme kohtute ühendamise plaanist.

Väär on väide, nagu oleks kohtureform kohtunikkonnale kuidagi väljast peale surutud ega arvestaks kohtunike tahet. Kõik olulised kohtureformi põhimõtted sisalduvad kohtute haldamise nõukojas (KHN) 2024. aasta sügisel heaks kiidetud kohtu arengukavas, milles on kirjeldatud ambitsioonikaid eesmärke kogu kohtusüsteemi ümberkorraldamiseks.

Arengukava järgi on kohtusüsteemi väärtusteks ja eesmärkideks inimkeskne lähenemine, kiire ja kvaliteetne õigusemõistmine, ettenähtav ja järjepidev kohtumenetlus, tõhusad digilahendused, muutuv ja avatud organisatsioon ning sidus ja ühtne kohtuvõim. Kahjuks on kohtunikkonna entusiasm uue arengukava elluviimisel olnud oluliselt väiksem kava kehtestamise omast.

Oluline on, et inimese jaoks ei tohi muudatused kohtusse pöördumist halvendada. Üle riigi võiks lisaks kohtumajadele olla avatud kohapealsed kontaktpunktid, mille kaudu saaks inimesed ka suuliselt kohtusse pöörduda ja neid abistataks seal avalduste koostamisel. Samuti saaks neis punktides luua võimaluse osaleda kohtuistungil videosilla kaudu, kui istungil kohal viibimine ei ole hädavajalik.

Kohtureformi järjekindla elluviimise tulemusena võiks õigusemõistmine muutuda kohtusse pöördujate jaoks tõhusamaks, kvaliteetsemaks, ettearvatavamaks, kiiremaks ja säästlikumaks. Paindliku kohtuasjade üle riigi jagamise süsteemiga oleks võimalik ühtlustada kohtunike töökoormust, lihtsustada asendamist ja vältida asjade kuhjumist. Samuti aitaks asjade sujuvamale lahendamisele kaasa spetsialiseerunud kohtunikud, kes saavad keskenduda ja detailselt tundma õppida ühte-kahte valdkonda.

Kohtunikkond võidaks reformist ennekõike seeläbi, et luuakse oluliselt tugevam ja tõhusam ning maksimaalselt isejuhtiv kohtusüsteem, mis on avatud ja valmis uute lahenduste katsetamiseks. See looks atraktiivsema ja paindlikuma töökeskkonna ning loodetavasti tooks muudatused kaasa ka parema ja paindlikuma finantseerimise.

Kohtukorralduse probleemid ja võimalikud muudatused

Kohtute jõudluse vähenemisel on esmalt objektiivsed põhjused. Kohtuasjad on muutunud vähemalt teatud valdkondades mahukamaks ja keerulisemaks, põlvkonnavahetuse käigus ei tööta lahkuvad kohtunikud enam ja uued kohtunikud veel täiskoormusega.

Uued kohtunikud ei ole ka alati suutelised või valmis töötama eelmise põlvkonna kohtunike tempos ning kohtunikukohad on olnud kohati pikaajaliselt täitmata. Kohtunikud on stressis, ulatuslikult on kasvanud ka menetlusosaliste rahulolematus, mis väljendub rohketes distsiplinaarmenetluse algatamise avaldustes.

Paraku on oma osa kohtusüsteemi aeglustumises ka kohtute minevikku kinni jäänud ebatõhusal töökorraldusel ja juhtimisel. Kohtute ja kohtunike ebaühtlane koormus, kohtunike vähene spetsialiseeritus, jäik tööjaotus kohtuametnikega, kohmakas asendamise kord, kohtunike pensioneerumise ja tööle hakkamisega kaasnevad viivitused on vaid esmalt meenuvad probleemid.

Kohtukorralduses on näha põlvkondade vahelist konflikti erinevates ootustes organisatsioonikultuurile. Uue põlvkonna esindajad eelistavad tihti suuremat avatust ja koostööd kolleegidega ning tegevuse koordineerimist ja tuge, samuti eeldavad nad asjadega põhjalikumat ja süstemaatilisemat tegelemist. Töökorraldus, kus enamasti on kohtunikuga nn menetlusgrupi kaudu seotud tema isiklik kohtujurist ja sekretär, on kulukas ja kohmakas ega ole jätkusuutlik.

Näiteks Norras ja Iirimaal suudavad esimese astme kohtunikud teha ise töö ära ka personaalsete abilisteta ja seda meist oluliselt tõhusamalt. Praeguse töökorraldusega kaasnevad mh pidev kaadrivoolavus ja ebaühtlase tasemega ametnikud. Kasvanud on kohtunike läbipõlemise oht. Osa kolleege on süsteemist lahkunud või lahkumas, kuivõrd neile ei sobi töökorraldus või -õhkkond.

Kohtunike koormused on sama palga juures ebavõrdsed. Lisatöö või parem töö ei ole motiveeritud, kohtunike karjäärivõimalused on piiratud. Kohtunikuametiga kaasnevad olulised tegevuspiirangud, mh ebamõistlikud piirangud oma vara investeerimisel (nt keeld osaleda iseenda varahalduse ühingute juhatuses).

Kohtunikuamet ei ole juristkonna paremiku silmis piisavalt atraktiivne, mida kinnitab nii vähene huvi kohtunikuks kandideerimise kui ka kohtunikueksami vastu (ja eksami kesised tulemused). Ehkki oleme teinud samme kohtunike spetsialiseerumise suunas, on see eriti väikestes kohtumajades piiratud. Kiiretele muutustele, nagu töökoormuse järsk tõus ühes valdkonnas või piirkonnas, võimalikes kriisiolukordades reageerimine, tõhusaid vastumeetmeid ei ole.

Kohtute juhtimine on ebatõhus, kuna kohtu esimeeste volitused ja võimalused kohut juhtida on piiratud ning kohtute üldkogudel on kohati pärssivalt ülemäärane roll töö korraldamisel. Kohati domineerib ka arusaam, et kohtunikul on laialdane õigus ise tööd valida ning igasugune kohtuniku töö korraldamine on sekkumine tema sõltumatusse. Levinud on mikromanageerimine igal tasandil ja osade kohtunike soov kõigega ise tegeleda, kuigi kohtuasjade lahendamine samal ajal seisab.

Kohtukorralduse ja kohtunike töö tõhustamiseks on tehtud mh järgmisi ettepanekuid:

• Asjade ühtseks jagamiseks ja kohtusüsteemi tõhusamaks juhtimiseks ühendada sama astme kohtud üleriigilisteks kohtuteks, kus kehtib ühtne tööjaotusplaan, suurem spetsialiseerumine ja tööjaotus.
• Suurendada kohtu esimehe otsustusõigust ja vastutust, asendades kohtu üldkogu senine otsustuspädevus (osaliselt kohtunike valitud) eestseisuse püsiva nõuandepädevusega.
• Muuta kohtute töökorraldus rohkem meeskonnapõhiseks ning senise jäiga töökorraldusmudeli kohtunik–personaalne kohtujurist–personaalne sekretär asemel juurutada parema tööjaotuse nimel suuremad menetlusgrupid, nt luua eraldi grupid eelmenetluse jaoks.
• Soodustada kohtunike ja kohtuametnike suuremat spetsialiseerumist.
• Muuta kohtunike töökohtade ja istungite pidamise korraldus paindlikumaks, tagades inimestele töö ja menetlusosalistele asja arutamine vastavalt asjaoludele sobivamas kohas, võttes kasutusele kõigi kohtumajade ruumi- ja teenuseressursi.
• Võimaldada kohtujuristide tasustamise diferentseerimist ja arengut.
• Kehtestada kohtunike tagasisidestamise kord, tõhustada kohtunike järelevalvet ja distsiplinaarvastutust (mh luua järelevalveks ja süüdistuse esitamiseks eripädevusega ametnik, n-ö distsiplinaarprokurör), näha ette selgemad võimalused terviseprobleemide, isikuomaduste või ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu sobimatu kohtuniku ametist vabastamiseks.
• Luua ajutise töökoormuse tõusuga toimetulekuks ja kohtunikuametiks valmistumiseks asenduskohtuniku instituut, kaasates mh pensioneerunud kohtunikke ja kohtunikukandidaate, võimaldades nii ka menetluse juhtimise jm kohtunikutöö proovimist.
• Kaotada rahvakohtunike institutsioon.

Kohtunike argumendid ja vastuargumendid

Esitatud ettepanekutest kohtukorralduse muutmiseks on kohtunikkonnas leidnud suuremat vastuseisu kohtute ühendamine ja ühtne tööjaotusplaan, kohtujuhi pädevuse suurendamine, eestseisuse moodustamine ja personaalse menetlusgrupi kaotamine. Avalikkust on aktiivselt hirmutatud kohtusüsteemi politiseerimise, kohtunike mõjutamise, ametist lahkumise ja muuga.

Enamik esitatud vastuväiteid on ümberlükatavad ja väljatoodud riskid suuresti maandatavad. Samal ajal on diskussioon kohtureformi teemal kahjuks näidanud, et vaidlus on paljuski n-ö uskumispõhine ning argumendid ei ole kedagi kõigutanud.

Eks siin ole tegemist ühelt poolt kohtunike seniste arusaamade kahtluse alla seadmisega, aga teisalt ka halva kommunikatsiooni, üleoleva suhtlemise ja näiva kaasamisega, mis on paljusid üles ärritanud.

Paljud kohtunikud tunnevad, et nende iseenesest rasket tööd ei hinnata, nendega ei ole piisavalt räägitud ja neile surutakse midagi tahtevastaselt peale, mistõttu on nad võtnud põhimõtteliselt eitava positsiooni. Lisaks on osa kohtunikke seisukohal, et ei pea üleriigilist töökoormust jagama, ei taha kuhugi sõita, tahavad ise otsustada asjade valiku ja oma töökorralduse üle. Igasugune katse kohut juhtida tembeldatakse sõltumatuse rikkumiseks, samuti on hirm oma seniste suletud kollektiivide ümberkorraldamise ees.

Kohtute ühendamise põhiseaduspärasust on piisavalt analüüsitud ja toodud välja kandvad argumendid selle kasuks, vastu seisab esmajoones grammatilisele mitmusele rõhumine. Mingi reformi väidetav põhiseadusevastasus on ultimatiivne "malakas" ja peaks tapma kõik reformikatsed.

Julgen arvata, et eks seepärast see appi võetigi, et sisulised vastuväited on nõrgavõitu. Kuna põhiseaduspärasuse teema on juba püsti pandud, ei peaks minu arvates kartma ka diskussiooni avamist kohtukorraldust ja -menetlust puudutavate põhiseaduse sätete võimalikuks revisjoniks.

Teiste riikide põhiseadustega võrreldes on meie regulatsioon erakordselt detailselt "kinni kirjutatud" omaaegse kohtusüsteemi põlistamisena, kuid seadusandjal peaks olema võimalik seda ka vajadusel ümber kujundada, loomulikult alusprintsiipe järgides.

Nii kohtute arv kui ka kohtuastmete kohustuslikkus võiks olla seadusandja kujundada. Nagunii räägib PS § 148 lg 1 p 1 ka "linnakohtutest", mida ammu enam ei ole. Lisaks võiks kaaluda nt PS § 149 täiendamist kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendamise nõudega ja vähekindlustatud isikute õigusega riigi menetlusabile. Samuti võiks PS § 146 raames kaaluda, kas lubada või siis selgelt keelata kohtuväline õigusemõistmine, kõrvaldades põhiseadusliku legitimatsiooni küsimuse nii töövaidluskomisjoni (vt ka analüüs), kohtuvälise väärteomenetluse kui ka haldustrahvide teemal. PS 147 raames võiks ka selgelt legitimeerida asenduskohtunike institutsiooni.

Soovitus justiitsministeeriumile oleks mitte loobuda lõplikult kohtute ühendamise mõttest, vaid analüüsida ka põhiseaduse muutmist. Eesmärk ikka üks: võimaldada kohtusüsteem muuta paindlikumaks, tõhusamaks ja kaasaegsemaks.

Kohtute ja kohtunike sõltumatuse teemat on kohtureformi raames ilmselgelt üle ekspluateeritud. Näen juba pikemat aega, et osa kohtunikonnast peab ennast n-ö privilegeeritud klassiks, kes ise otsustab, kuidas tegutseb ja millised õigused tal on. Igasugune valdkonna reguleerimine, mida kohtunikkonna häälekas osa heaks ei kiida, sildistatakse kohe sõltumatuse kallale minemiseks.

Kohtuniku sõltumatus ei ole aga privileeg kohtunike kasuks, kohtunikkond ei ole aadel. Me osutame ühiskonnale õigusemõistmise teenust – jah, eripärast, kuid siiski teenust – ja selle reguleerimine on seadusandja kätes, nagu kõik muudki eluvaldkonnad. Sõltumatus on menetlusosaliste kaitsevahend selle teenuse tõhusaks osutamiseks, mitte tagatis kohtuniku mugavaks äraolemiseks, et ise teen, mis tahan, millal tahan ja kuidas tahan ja kas üldse tahan.

Sõltumatuse riive valuläve langetamine sinna, kus asjade jagamise otsustab kohtunike üldkogu asemel samuti kohtunikest koosnev kohtu eestseisus, tähendab valuläve viimist ohtlikult madalale.

Osa kohtunikest ei taha tunnistada, et neid ja kohtuid üldse saab juhtida, kuna juht tähendab paljude jaoks kohe sõltumatuse riivet. See kõik aga kinnitab ühiskonnale ja poliitikutele, et kohtunikkond ei saagi enda tõhusa juhtimisega hakkama, kuna juhtimist kui sellist põhimõtteliselt eitatakse. Kohtunike heaolu ei ole aga kohtunike sõltumatuse sünonüüm.

Ma näen kohtute juhtimisküsimustes põhimõttelist vastuseisu kollektiivjuhtimise ideesse uskujate ning tsentraliseerituma, tõhusama juhtimise pooldamise vahel. Kohtute juhtimise praegune korraldus on minu arvates ebatõhus, kohmakas ja mitmeharuline, kõike muud kui kaasaegne. Minu arvates ei ole kohus sedavõrd eripärane, et seda tuleb juhtida kui korteriühistut, kus tihti jääb peale see, kes kõvemat häält teeb.

Murega, et kohtu esimehe võimu suurendamine võiks süsteemi kõigutada, saaks ehk nõustuda, kui esimehe nimetaks ametisse ja vabastaks täitevvõim, kes sedasi otsustaks ka kohtuasjade jaotuse jm oluliste küsimuste üle. Seda aga praeguse reformi raames ei ole kavandatud. Kogu haldusvõim läheks ju üle kohtunikele endile. Kohtu esimehe nimetaks ametisse kohtute nõukogu (KN) ja vabastaks ka ametist, ta oleks kohtunik süsteemi seest, täitevvõimul puuduks tema juurde n-ö link. Juhte tuleks juhtimisel usaldada ja kui nad teevad halba tööd, lasta nad lahti, aga ärgem püüdkem ise juhtida kõike, kui selleks sisulist pädevust ega aega pole.

Tööjaotusplaani peaks kinnitama edaspidi kohtu eestseisus, kuhu kuuluvad ainult kohtunikud. Arusaamatu on sel taustal hirm ringisõitmise, õigusemõistmise regionaalse koondumise jms pärast. Tööjaotusplaani ei kinnitaks ei seadusandja, täitevvõim ega teine keegi väljast, vaid kohtunikud ise (eestseisuse kaudu).

Miks peaksid kohtunikud kinnitama geograafiliselt ebamõistliku tööjaotusplaani kohtumajade vahel, mis hõlmab suurt, kallist ja ebatõhusat sõitmist? Tõesti, tuleb leppida, et lõpuni ei saa kohtunik oma tööd ise valida, lahendada tuleb kõik kohtusse tulevad asjad, mistõttu peab plaan ja selle koostamine olema tõhus ja paindlik.

Inimeste soove tuleks küll maksimaalselt arvesse võtta, kuid süsteem ei saa jääda nende pantvangi. Asjade jagamise süsteem peab olema intelligentne ja arvestama lisaks koormuse ühtlustamisele istungite ja teiste suuliste menetlustoimingute puhul ka kohtuniku läheduse ja menetlusosaliste ootustega, vältimaks kohtunike ja menetlusosaliste ebamõistlikku sõitmist. Asjade jagamisel tuleb arvestada ka seda, mis tüüpi asjades on eelduslikult istung vajalik.

Piltlikult öeldes kõrvaldataks kohtute liitmisega senised kohati ebaloomulikud ja ebamõistlikud kunstlikud territoriaalsed piirid kohtumajade vahel, mis võimaldaks asjade lahendamist mõistlikumalt korraldada. Mingis mõttes teeme kohtumajadest taas kohtud tagasi, ainult ühtse juhtimise all.

Ma ei ole saanud ühtki mõistlikku vastust korduvalt esitatud küsimustele, miks Paides, kus süüteokohtunikku ei ole väikese koormuse tõttu, peavad käima kohtunikud Kuressaarest ja Haapsalust, aga ei või käia Tallinnast ega Viljandist? Miks Rapla asju ei tohi lahendada Harju kohtunikud, vaid vajadusel jagatakse need Pärnusse, kus kõigil kaugem käia? Miks peavad Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud pea kaks korda rohkem tööd tegema Tartu kolleegidest, vähemasti haldusasjades?

Kohtute liitmine ise ei sunni kohtute senises töökorralduses midagi muutma, kuid kõrvaldab kunstliku geograafilise tõkke ja avab võimaluse leida ise paindlikud lahendused. Rõhuva enamuse kohtunike igapäevatöös õigusemõistmisel ei muudaks kohtute liitmine suurt midagi. See muudaks vaid kohtute juhtimist.

Kohtuhaldusest

Iseenesest ei eksisteeri suurt praktilist probleemi, mis nõuaks kohtuhaldusmudeli muutmist, kus esimese ja teise astme kohtuid haldab JDM koostöös KHN-iga ning riigikohus haldab ennast ise.

Praegune mudel ei ole üldise arusaama järgi vastuolus põhiseadusega, ministeerium on suutnud enamasti (unustades korraks paari viimase aasta segadused) kohtud mõistlikult ära hallata, samuti ei ole esinenud suuremat poliitilist survet kohtutele. Algatus esimese ja teise astme kohtute täielikuks "iseseisvumiseks" ei tulnud kohtunikkonnast, vaid ministeeriumist.

Siiski võib ka seda plaani pidada põhimõtteliselt mõistlikuks, vähendamaks hirmu soovimatute välismõjude ees kohtute juhtimise suurema tsentraliseerimise korral. Süsteemi sõltumatuse võimalikku riivet täitevvõimu kaudu võimaldaks haldusmudeli muutmine vähemasti teoreetiliselt vähendada. Lisaks võiks see seadusest tulenevate eelarvegarantiide olemasolul anda kohtutele parema positsiooni eelarveläbirääkimistel, kui kohtud saaksid suhelda otse riigikoguga ilma täitevvõimu vahenduseta.

Kuigi mudeli muutmine teeb kohtute haldamise riigile tõenäoliselt kulukamaks, on seda toetanud suur osa kohtunikkonnast ja see on eesmärgina kirjas ka kohtute arengukavas, samuti on vähemasti Euroopas ka paljud teised riigid viinud kohtuhalduse justiitsministeeriumi alt välja.

Vaatamata õigele suunale ei saa ma praegu kohtuhalduse kiirkorras muutmist ometigi toetada. Seda esmajoones pakutud regulatsiooni ja iseäranis selle rakendamise ja finantsgarantiide ebapiisava läbimõelduse ja ebareaalsuse tõttu.

Minu arvates peab keegi reaalselt vastutama õigusemõistmise korrakohase korraldamise eest. See vastutus ei saa jaguneda kaheksa kohtu esimehe ja 11 kohtute nõukogu (KN) liikme vahel, keda peaks ebamäärase pädevusega toetama JDM ja kohtuhaldusteenistus (KHT).

Uus haldusmudel võiks töötada tingimusel, et kohtud ühendatakse ja juhtimine on enam konsolideeritud. Aga ka siis võiks halduses olla keskne roll KHT-l kui haldusasutusel, kes koordineeriks nii kohtute juhtimist kui ka neile tugiteenuste osutamist tsentraalselt. KN-i roll oleks teha strateegilisi otsuseid ja käia koos neli kuni kaheksa korda aastas. Haldus peaks hõlmama kindlasti minimaalselt väga olulist kohtu infosüsteemi arendust.

KHT peaks olema selgelt riigiasutus, mitte asutusetaoline moodustis mingi kohtu koosseisus, keda ta peab seejuures ise haldama. Kui tahta mingitki ühtset eelarvevastutust ja -juhtimist, peaks jäme ots eelarve koostamisel ja raha jagamisel olema KHT-l, mitte kohtu esimeestel. KN peaks tegema kesksed otsused eelarve kinnitamise kohta.

Suurimad kõhklused seonduvad aga sellega, kas kohtusüsteem saab olema pärast haldusmudeli muutmist ka tõhusalt rahastatud. Muudatuse tulemuseks ei tohiks olla iseseisvus ilma rahata. Kui seni on JDM süsteemi haldaja ja vastutajana vajadusel tasandanud kohtute eelarvet oma suurema eelarve puhvri kaudu ja jooksvad rahamured on saanud enamasti lahendatud, siis eelnõu järgi kohtutele mingit reservraha ei tagata. Kindlustatud ei ole ka kohtuinfosüsteemi arendusraha.

Eelnõu ei taga, et vähemalt täitmata kohtunikukohtade raha saaks kohtusüsteem ise kasutada. Garantiiks oleks kohtunikukohtade arv seaduses ja selle püsiv rahastamine, vaatamata sellele, kas kohtunikukohad on täidetud. Eelnõu näeb aga ette vaid kohtunike maksimumarvu, mis eelarveliselt on pigem piduriks.

Uue haldusmudeli rakendamiseks oleks vaja selget kava koos finantsplaaniga. Tuleks tagada KHT tööle hakkamine, leida sinna vajalikud inimesed ja eelarveraha ning otsustada seegi, kus asutus füüsiliselt paiknema hakkab ja milline on selle esmane pädevus. Need asjad peaks kõigepealt selgeks tegema, pole mõtet lihtsalt uut KN-i valida ja oodata, et uus süsteem ilma raha ja inimesteta n-ö iseenesest tööle hakkab.

Minimaalselt tuleks ministril seaduse jõustumisel nimetada ise kohe KHT esimene juht, kes saaks asuda uut haldusmudelit jõuliselt vedama, et selle rakendamiseks oleks mingigi lootus.

Kuidas edasi?

Minu eelnev kriitika uuele kohtuhaldusmudelile ei tähenda aga seda, et kohtureform peaks ära jääma. Vastupidi, toetan õigusemõistmist ja kohtukorraldust tõhustavate muudatustega kiiret edasiminekut, lisades neile menetlusmuudatused.

Kohtusüsteemi aitaks minu arvates tõhustada mh järgmised töökorralduslikud muudatused, mis moel või teisel eelnõu viimases versioonis sisalduvad:

• Kohtute selgem jagamine osakondadeks ja valdkondadeks, vahejuhtimise ja spetsialiseerumise soodustamine.
• Kohtu eestseisuse loomine kohtu esimehe ja kohtunike üldkogu vahele juhtimise tõhustamiseks. Esmajoones just tööjaotusplaani kinnitamisel tuleks kohtu üldkogu pädevus anda ülekohtu eestseisusele koostöös kohtu esimehega.
• Senise töökorralduse põhimõtte kohtunik–personaalne kohtujurist–personaalne sekretär asemel suuremate menetlusgruppide moodustamine, mis laseks kohtujuristidel spetsialiseeruda, lihtsamalt asendamist korraldada ja tööjaotust rakendada. Arvan, et omaaegne töökorraldusreform selliste menetlusgruppide sisseseadmiseks oli algsest näilisest edust hoolimata kokkuvõttes viga.
• Teatud kohtuasjades üleriigilise jagamise võimaldamine (nt tarbijakrediidi ja vangistuse asjad), kusjuures seda võimalust võiks seadusega KN-i otsusel ka muudele valdkondadele laiendada.
• Kohtunike tagasisidestamise süstemaatiline sisseviimine.
• Kohtunike ametikitsenduste leevendamine ja iseenda äriühingute juhtimises osalemise lubamine ning kohtuniku mujal töötamise sätete täpsustamine.
• Distsiplinaarvastutuse tõhustamine, mh karistuse kustumise aja pikendamine.
• Rahvakohtunike kaotamine.

Kui kohtureform jääks tervikuna ära, ei lähe midagi paremaks ega lahene ükski probleem. Menetlusajad pikenevad jätkuvalt, tasapisi suureneb poliitikute ja ühiskonna rahulolematus süsteemiga. Kasvab ka kohtunike rahulolematus paindumatu ja kohati ebameeldiva töökeskkonnaga ning lahkuvad nooremad ja tegusamad kohtunikud, kes löövad käega, nähes, et midagi ei parane. Raske on sellise taagaga värvata uusi entusiastlikke inimesi.

Reformi nurjumisel väheneb ka kohtute n-ö reiting eelarvekonkurentsis. Eelarvest antakse raha juurde esmajoones neile, kes on valmis end ise muutma tõhusamaks, kel on selleks motivatsiooni ja tahtmist. Kui näitame, et kohtusüsteemil sellist tahet ei ole, pole mõtet ka raha juurde loota.

Kohtunikkonna erimeelsuste avalikkuse ees klaarimine on meid kahjustanud. Mõistmatust on nii poliitikutes, ajakirjanduses kui ka avalikkuses laiemalt. Kohtud ja kohtunikud on aga rünnaku all kogu maailmas. Varem iseenesestmõistetavana tundunud aktseptants ja austus on taandumas. Ja seda mitte ainult ebademokraatlikes riikides.

Kohtuvõimu autoriteet püsib ennekõike selle tunnustamisel ühiskonnas ja kui see langeb kriitiliselt madalale, järgnevad agressiivsed rünnakud, tagakiusamised jne. Menetluste venimine ja n-ö ebasobivate otsuste tegemine suurendab poliitikute viha ja ässitab üles inimesi. Avalikkuse toetus hakkab selle tulemusena tasapisi vähenema, mis kokkuvõttes võib viia radikaalsemate mõteteni kohtusüsteemi ümberkujundamiseks, kui on näha, et ise me sellega hakkama ei saa. Ja lihtsaim võimalus kohtuid pigistada on muidugi läbi eelarve.

Lastes praegu käest võimaluse end ise reformida, on edasine poliitiline maastik suure tõenäosusega juba vaenulikum.

Mind kurvastab, et Eesti tervikuna näib olevat kaotamas oma 1990. aastate riskijulgust ühiskonna reformimisel. Vaja on julgust katsetada ka teistsuguseid lahendusi, sest muidu ei teagi, mis päriselt töötab. Vaja on julgust ka eksida ja sellest õppida.

Me oleme paljuski kivistunud dogmadesse ja mugavatesse harjunud arusaamadesse. Vähemalt  kohati näib, et omal ajal ühiskonda reforminud inimesed on muutunud laisaks ja mugavaks ega taha enam muutusi ega lase neid ka teistel teha. Paljudele tundub, et see riik ja ühiskond on n-ö valmis ja edasi on ainult nautimine. Aga see pole nii, see pole kaugeltki nii. Miks ei võiks kohtusüsteem olla natukenegi julgem ja minna edasi?

Kutsun kohtunikkonda üles avama end diskussioonile ja läbirääkimistele, loobuma jäigast eitamisest, mille riskid on ise tegemisest kordades suuremad. Kutsun olema avatud meelega, tutvuma teiste riikide kohtukorraldusega, proovima ja katsetama erinevaid töökorraldusmudeleid, mitte üle töötama, aga ka mitte seisma jääma.

Sel riigikogu koosseisul on jäänud sisulist efektiivset tööaega vaid kuni jaanipäevani, mistõttu ei ole reaalne, et kohtuhalduse korraldus saaks eelnõus oluliselt parem ja selgem, et sellega seotud vaidlused saaksid korralikult lahendatud. Vaidlused kohtuhalduse üle võivad kujuneda takistuseks kogu eelnõu seaduseks saamisel.

Seetõttu pooldan kohtuhalduse muutmise sätete eelnõust eraldamist ja vähemalt edasi liikumist ülejäänud muudatustega, mis võiks kohtusüsteemi, selle korraldust ja juhtimist reaalselt tõhustada (eelkõige menetlusmuudatused).

Kohtuhalduse teema võiks riigikogu uue koosseisu selgumiseni edasi lükata või vähemalt minna sellega edasi eraldi eelnõuna, vähendades riski, et selle teema pidurdumine saaks takistuseks ka muude vajalike muudatuste realiseerimisel. Samuti tuleks ette võtta kohtusüsteemi puudutavate põhiseaduse sätete analüüs ja kaaluda muudatusi.

Usun ja loodan, et enamik meist soovib näha tugevat, tõhusat ning ühiskonnas hinnatud kohtumõistmist ja -korraldust. Tahame, et kohus oleks hea tööandja ja meeldiv töökeskkond. Ja kuigi arusaamad selle saavutamisest on erinevad, loodan, et siin on võimalus kokkulepeteks, pingete maandamiseks ja edasiminekuks parema poole.