Terviseameti dokumente lugedes tekib sageli mulje, nagu oleks liiklus- või keskkonnamüra mingi iseseisev ja abstraktne kurjus, mis ründab meid väljastpoolt. Tegelikkuses ei ole liiklusmüra abstraktne vaenlane, see oleme meie ise. Need on inimesed, kes sõidavad hommikul tööle ja viivad lapsed kooli. See on ühistransport, mis hoiab linna käigus. Need on kullerid, kes toovad toidu poodidesse ja ehitusmaterjalid objektile, ja kiirabiautod, mis tormavad väljakutsele.

Kõik need tegevused on üksikult võttes täiesti legaalsed ja ühiskonna toimimiseks hädavajalikud. Me ei saa neid lihtsalt "ära keelata", kuid kogumis tekkiv väga kõrge liiklusmüra võib mõjuda halvasti inimese tervisele.

Terviseameti kodulehel ilutseb ehmatav fakt, et Eestis on pikaajalisest kõrgest keskkonnamürast negatiivselt mõjutatud üle 300 000 inimese. Tekib fundamentaalne küsimus: kes sellise olukorra tekkimise eest vastutab ja kuidas seda lahendada?

Milleks meile üldse järelevalve?

Seadus ütleb, et füüsilise ohuteguri allika valdaja tagab allika vastavuse nõuetele. Suurim müraallikas on linnaliiklus, mille korraldaja on kohalik omavalitsus. Terviseametil on põhimäärusest tulenev kohustus teha riiklikku järelevalvet ja nõuda müraallika valdajalt meetmeid olukorra parandamiseks.

Õiguskantsler on oma kirjades asutustele ja omavalitsustele selgelt ja korduvalt rõhutanud üht lääneliku õigusruumi alustala, et igal inimesel peab olema teadmine ja õiguspärane ootus, et tema ümber olev elukeskkond on nõuetele vastav ning riik tagab kehtestatud normide täitmise.

Kui seda ei suudeta tagada ja järelevalve piirdub vaid käte laiutamise ning eraomanikele ehituskeeldude jagamisega, siis tekib paratamatu ja põhimõtteline küsimus, et milleks meile üldse müranormid ja selline riiklik järelevalve. Kas normid on loodud selleks, et kaitsta paberil olevat ideaali ja nullida uusi initsiatiive, või selleks, et päriselt inimeste elukeskkonda turvalisemaks muuta? Kui tänava või trammitee müra reostab kinnistut ja vastutav amet müraallika valdajat korrale ei kutsu, siis on absurdne karistada kinnistu omanikku, kes soovib reostuse eest varju pakkuvat uut hoonet ehitada.

Praktikas näeme risti vastupidist mustrit. Tegelikud müratekitajad jäetakse rahule ning karistatakse hoopis kinnistuomanikku. On tekkinud õiguslikult täiesti vastuvõetamatu olukord, et naaberkinnistu valdaja rikub norme– näiteks paigaldab mürarikkama soojuspumba või ventilatsiooniseadme – või kahtlustab terviseamet, et seda on tehtud, ja see annab talle sisuliselt vetoõiguse sinu arendustegevuse üle.

Amet peatab nii uute eluruumide planeerimise ja nõuab, et sa läheksid ise olukorraga tutvuma, teeksid naabri seadmele järelevalve iseloomuga mõõtmisi ja tõestaksid, et naabri tegevus ei ole põhjustanud sinu kinnistule ülenormatiivset müraolukorda. Ja ilma selleta ei ole võimalik planeeringut kooskõlastada.

Sama muster kehtib liikluse puhul. Terviseameti ametlikke kirju lugedes tekib tunne, justkui oleks krundiomanik isiklikult selles süüdi, et tema maa kõrval kulgeval tänaval või maanteel on liikluskoormus liiga suur või kriibib möödasõitva trammi maksimaalne helirõhutase kõrvu. Arendajale või eraisikule seatakse uute kodude rajamiseks eeltingimuseks nõue lahendada avaliku taristu müraprobleem. Eraomanik ei saa aga avalikul tänaval kiiruspiirangut või raskeliikluse keeldu kehtestada, rääkimata trammipargi väljavahetamisest.

Terviseamet on ühe planeeringuga seotud kirjavahetuses väitnud, et neil puudub õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi. Mis on siis üldse terviseameti kui järelevalveasutuse tegelik roll? Kas tõesti on nende eesmärk lihtsalt kõrvalt jälgida halvenevat müraolukorda ja piirduda uute majade ehitamise keelamisega? Kui asutus leiab, et tal puuduvad seaduslikud hoovad tegelike müraallika valdajate korrale kutsumiseks, on nende kohustus pöörduda seadusandja poole. Mugavuspositsiooni valimine ja eraomanike karistamine ei muuda linna detsibelli võrragi vaiksemaks.

Kas kujutate ette sarnast praktikat mõnes teises keskkonnavaldkonnas? Kujutleme, et tehas laseb kõrvalasuvasse jõkke pidevalt mürgiseid kemikaale, teie aga soovite oma jõekaldal asuvale krundile ehitada kodu. Riiklik järelevalve teatab: "Kuna jões on mürgiste ainete norm ületatud, keelame teil ehitamise." Seejuures jäetakse tehas täiesti rahule ja lastakse tal mürgitamist jätkata. Just nii jabur on hetkel olukord keskkonnamüraga. Tegelik saastaja toimetab puutumatult edasi, aga riikliku sunniga karistatakse kannatavat eraomanikku.

Lapsed müras, aga uued kodud on keelatud

Eriti ebaõiglaseks muudab olukorra see, mis toimub ühiskonna kõige haavatavama grupiga. Tallinna linna strateegilisest mürakaardist selgub ehmatav reaalsus, et  meil asub palju koole ja lasteaedasid piirkondades, kus välisõhus leviva liiklusmüra tasemed ületavad õppeasutustele kehtestatud normtasemeid. Mõnel juhul ulatub päevane müratase laste viibimisaladel koguni 65–74 dB-ni.

Kas laste kaitse reaalsete müraallikate eest ei peaks olema tervisekaitse järelevalveasutuse absoluutne prioriteet? Selle asemel, et koostöös kohaliku omavalitsusega leida müra leevendavaid meetmeid lasteaedade ja koolide juures, on energia suunatud uute arenduste peatamisele selleks üha uusi argumente otsides. See on järelevalve tegevusetus tegelike probleemide ees.

Euroopa suurlinnade eeskuju ja valglinnastumise lõks

Terviseamet viitab tihti Euroopa Parlamendi ja nõukogu müravähendamise poliitikale, mis justkui keelaks mürarikkasse keskkonda ehitamise. Tegelikkus on Euroopas teistsugune.

Helsingi ehitab linna suubuvaid laiu maanteid nn linnabulvarite raames maju täis, sest uued hooned toimivad ise massiivsete müratõketena, mille taha tekivad vaiksed sisekvartalid.

Stockholmis ja Viinis on kasutusel "vaikse poole" planeerimise printsiip ehk tiheda liiklusega magistraalide äärde ehitatakse elamuid tingimusel, et korteri aknad ja magamistoad avaneksid varjestatud sisehoovi ning välisfassaadid tagavad piisava heliisolatsiooni. Keegi ei oota, et arendaja teeks Viini peamagistraalid vaikseks.

Mängime korraks mõttega, et ameti valitud suund – suunata arendused ainult linnast välja vaiksetele aladele – ongi lahendus. Eestis rajatakse aastas umbes 6000–8000 uut eluruumi. Isegi kui me suunaksime kogu ehitustegevuse eranditult olemasolevatele vaiksetele aladele Tallinna ja Tartu lähiümbruses, kuluks 300 000 mürast kannatava inimese ümberasustamiseks aastakümneid.

See on ohtlik illusioon, mis toodab hoopis uut müra. Kui me ei luba ehitada kodusid olemasolevasse linnakeskusesse, siis soosime valglinnastumist. Linna tööle, kooli ja huviringi pääsemiseks on vältimatult vaja autot. Seda suundumust tõestavad ilmekalt ka transpordiameti iga-aastased loendusandmed, mis näitavad järjepidevat liiklussageduste kasvu just Tallinna ja Tartusse suubuvatel peamistel maanteedel. Inimesed on elama kolinud linnast välja, kuid nende igapäevane elu on jäänud linna. Rohkem autosid tähendab suuremat liiklussagedust, mis omakorda tõstab mürataset kogu piirkonnas, ka seal, kus hetkel on veel vaikne.

Ametkondlik kurtus ja pöördumine õiguskantsleri poole

Olen neid teemapüstitusi, ohukohti ja terviseameti praktika suuri ebakõlasid tõstatanud järjepidevalt viimaste aastate jooksul. Olen suhelnud nii keskkonnaministeeriumi (nüüd kliimaministeerium) kui ka terviseametiga mitmetes formaatides. Paraku on kogu see tegevus jooksnud vastu bürokraatlikku seina.

Terviseamet ei ole oma jäika, arengut pidurdavat ja fookusest väljas praktikat muutnud. Veelgi enam, kordagi ei ole suudetud veenvalt, teaduslikult või õiguslikult selgitada senise tegevuse sisulist loogikat ega seda, kuidas lauskeeldude jagamine ja peamiste müraallika valdajatele ettekirjutuste mittetegemine lahendab avaliku linnaruumi müraprobleemi.

Kuna argumenteeritud arutelu ei ole lahendust toonud, esitasin hiljuti ametliku päringu õiguskantslerile, paludes anda hinnang, kas terviseameti selline tegevus – riikliku järelevalve delegeerimine eraisikutele ja elukeskkonna kaasajastamise pimesi blokeerimine – on üldse õiguspärane.

Linnamüra vähendamises ei ole kiireid imelahendusi. Reaalsed meetmed on administratiivsed ja liikluskorralduslikud: kiiruspiirangud, raskeliikluse ümbersuunamine ja liikluse sujuvamaks muutmine. Nende strateegiate viljade ootamise ajaks ei tohi aga linnaruumi arengut keelata.

Halduspraktikas tuleb naasta seaduste tegeliku eesmärgi ja terve mõistuse juurde. Terviseamet peab järelevalveasutusena asuma tegelema tegelike müraallikate ohjamisega, olgu selleks siis maantee, tänav, trammitee või naaberkinnistul paiknevad tehnosüsteemid, mitte ootama, et eraomanikud lahendaksid isikliku rahakoti arvelt riiklikke planeerimisvigu.

Planeeringute fookus tuleb suunata tagasi sinna, kuhu see kuulub: kas kavandatavate arhitektuursete ja ehituslike leevendusmeetmetega on võimalik tagada siseruumides ja müratundlike hoonete juurde kuuluvatel puhkealadel, õppealadel tervislik ja vaikne keskkond, mis laseb inimestel elada kvaliteetselt sõltumata tänavamürast?

Pimesi keelamine ja paberist normide ees käte laiutamine ei tee Eestit vaiksemaks, vaid jätab meid lihtsalt virelema vananevasse elamufondi ja kasvavasse liiklusmürasse.

Marko Ründva on akustikakonsultatsiooni ettevõtte Kajaja Acoustics OÜ omanik ja juhatuse liige ning on akustikakonsultandina töötanud 2003. aastast.