Tuulikute rajamine ja nende võimalik mõju on tekitanud ühiskonnas palju vastakaid emotsioone. Kahjuks kipub sisuline arutelu sageli asenduma poliitilise vastandumisega, kus eesmärk pole mitte tõe otsimine, vaid sellele sobiva kuju andmine vastavalt majanduslikele või ideoloogilistele huvidele. Seda süvendab vähene valmisolek tunnistada ebakindlust, aktsepteerida teaduslikke piiranguid ning pidada argumenteeritud dialoogi ka nendega, kes mõtlevad teisiti.

Selline hoiak ja teadusliku konsensuse haamri kasutamine ei peegelda niivõrd teaduspõhisust kui ühiskondlikku ebaküpsust. Selle artikli eesmärk on osundada avatud ja konstruktiivse arutelu puudumisele ning ühiskonna ebaküpsusele vastuokslike teemade käsitlemisel.

Teaduslik konsensus ja faktikontroll – haamer igaks tööks

Üha sagedamini kasutatakse avalikus debatis väljendeid nagu "teaduslik konsensus" või "usaldan teadust" retoorilise relvana. Neid mõisteid pruugitakse sageli viisil, mis viib teaduse dogmatiseerimiseni. Ometi ei põhine teadus usul ega lõplikel tõdedel, vaid pideval kahtlemisel, kriitikal ja uute tõendite lisandumisel. Nii rõhutavad ka teadusfilosoofia klassikalised käsitlused, et konsensus võib tekkida praktilise kokkuleppena, kuid ei tähenda absoluutset ega igavest tõde.

Teaduses on loomulikud erineva usaldusväärsusega seisukohad, mistõttu teadusliku debati sulgemine pelgalt konsensusele viidates meenutab pigem religiooni kui teadust. "Teadusliku konsensuse" haamer on põhjendatud pikaajaliselt ja põhjalikult uuritud valdkondades, aga mitte seal, kus teadmised on lünklikud, tulemused sõltuvad metoodikast ning nähtused on tugevalt kontekstipõhised.

Selles valguses vajab täpsustamist ka sotsiaalminister Karmen Jolleri avaldus möödunud aastal, mille kohaselt "teaduslik konsensus" ei pea tuulikute tekitatud infraheli inimesele kahjulikuks¹.

See väide on parimal juhul poolik. Tõsi, senised uuringud ei ole näidanud infraheli universaalset ja otsest kahjulikku mõju kõigile inimestele kuni teatud helirõhuni. Kuid sellest ei järeldu, et mõju puuduks täielikult või oleks kõigi jaoks ühesugune. Meditsiinis on hästi teada, et inimeste reaktsioonid nii keskkonnamõjudele kui ka ravimitele erinevad märkimisväärselt ning sõltuvad mitmetest teguritest, sealhulgas geneetilistest eripäradest, terviseprobleemidest, vanusest ja sensoorse tundlikkuse tasemest. Sarnaselt on inimeste kuulmisaistingud erinevatel sagedustel ja helirõhkudel erinevad.

Kuulmisaistingu eripärad

Ka müra ja heli, sh madalsagedusliku ja infraheli tajumine on selgelt individuaalne². Inimesed erinevad nii kuulmistaju, une sügavuse kui ka sensoorse tundlikkuse poolest. On inimesi, keda äratab kerge krõps, ja teisi, keda ei häiri ka tugev taustamüra. Sarnaselt võib erineva sagedusega müra olla inimestele erineval moel häiriv³.

Postimehe faktikontrollis⁴ esitatud väide, justkui määraks müra häirivuse peamiselt helirõhk, on lihtsustatud ega käsitle sageduse muutuste rolli adekvaatselt, eriti madalsagedusliku müra ja infraheli spetsiifilisi tajumehhanisme arvestades⁵.

Nii sagedus kui ka selle muutused mõjutavad tajumist ja bioloogilisi (nt erutusseisundit ja emotsionaalseid) reaktsioone⁶. Lihtsustatult, infraheli ei suru õhku rohkem, vaid liigutab seda märksa suurema ulatusega ja aeglasemalt ning just see liikumine võib mõjutada inimorganismi, kuulmis- ja tasakaaluaparaati ning ümbritsevat keskkonda isegi siis, kui me heli ei kuule.

Kuulmisaisting ei piirdu ainult "kuulmisega" klassikalises mõttes. Madalsageduslikud stiimulid aktiveerivad korraga nii kuulmissüsteemi kui ka kehatunnetuse (somatosensoorset) ⁷ ning tasakaalu-liikumistaju (vestibulaarset) süsteemi^8;9.

Meditsiinilistes uuringutes on leidnud kinnitust, et kuulmetõrve ehk keskkõrva rõhu regulaatori10 funktsioon varieerub nii indiviidide vahel kui ka sama inimese puhul ajas. Sarnaselt on leidnud kinnitust, et teatud patoloogiad ja füsioloogilised seisundid (sh kaasasündinud anatoomilised ja närvisüsteemi eripärad) võivad muuta inimese tundlikumaks madalsagedusliku heli ja infraheli suhtes^11;12.

Seetõttu ei saa välistada, et mõnedele inimestele võivad madalsageduslikud helid või infraheli teatud olukordades olla tajutavad ja häirivad. Sellest tulenevalt on keeruline taandada tuuleparkide läheduses elavate inimeste kaebused automaatselt üksnes psühhosomaatilisteks, st füüsiliste sümptomite ilmnemiseks, mis on tingitud peamiselt vaimsetest või emotsionaalsetest teguritest. Kuigi vaimsed ja sotsiaalsed tegurid mängivad rolli, ei saa need üksi selgitada nähtusi, mille füsioloogilised mehhanismid pole veel selged ega piisavalt uuritud.

Insenertehniline vaade

Inseneri vaatenurgast on fakt, et tuulepargid tekitavad nii kuuldavat müra kui ka infraheli. Infraheli jääb enamasti alla kuulmisläve, kuid võib teatud tingimustel põhjustada või esile kutsuda ka kuuldavaid häiringuid. Näiteks võivad rõhuvõnkumised panna hoonete konstruktsioonielemendid – uksed, ventilatsiooniklapid, kerged vaheseinad – tekitama kuuldavat müra¹³.

Selline müra (nt ventilatsiooniklappide kolksumine) on vaieldamatult kergemini tajutav öisel ajal, kui üldine taustamüra on madal. Inimkõrvale kuuldav müra ja nähtused võivad häirida osade inimeste und ka siis, kui kehtivaid normväärtusi hoone sees ega väljas otseselt ei ületata. Müra kahjulik mõju une kvaliteedile, vaimsele tervisele ja südame-veresoonkonnale on teaduskirjanduses hästi dokumenteeritud ning hõlmab nii lühi- kui ka pikaajalisi mõjusid ^14;15;16.

Eelkirjeldatut ei lükka ümber ka Tartu Ülikooli teadlaste poolt eelretsenseeritud teaduskirjandusele tuginevalt koostatud uuring¹⁷ tuulikute tervisemõjudest. Uuring keskendub tervisemõjudele kitsas, meditsiinilises tähenduses ning jätab tahaplaanile vahepealsed mõjud – kroonilise häirituse, stressi ja une kvaliteedi languse –, mis ei kajastu haigusdiagnoosides, kuid mõjutavad otseselt elukvaliteeti.

Häiritust käsitletakse pigem kõrvalnähtusena, kuigi pikaajaliselt võib see olla unehäirete ja stressiga seotud probleemide eelaste. Mitmed järeldused põhinevad lühiajalistel laborikatsetel ja müramudelite keskmistel väärtustel, mis ei kirjelda piisavalt pikaajalist elamist tuuleparkide läheduses ega olukordi, kus heli muutub tugevama tuule ja kindlate tuulesuundade korral ajas ja sageduses oluliselt.

Haavatavaid rühmi – helitundlikke inimesi või teatud terviseprobleemidega elanikke – käsitletakse piiratud ulatuses. Seetõttu ei saa uuringut tõlgendada lõpliku kinnituse või "teadusliku konsensusena", et tuulikute mõju inimeste tervisele oleks igas olukorras tühine. On õige küsida, kas praeguste teadmiste juures võime kindlalt väita, et infraheli allikate lisandumine ümbritsevasse keskkonda omab tühist mõju tervisekassa eelarvele tulevikus.

Mõõtmiste eripärad ja ebavajalikud võrdlused

Suurtes tuuleparkides võivad esineda ka füüsikalised nähtused nagu heli lühiajaline järsk tugevnemine teatud sagedusel (konstruktiivne interferents, resonants) ja kaasuvad helid (harmoonilised).

Nagu mainitud, võivad järsud rõhu muutused inimest häirida eri patoloogiate korral otseselt või kaudselt. Nii võib muutuda müra spekter sh väljenduda inimesele kuuldavas spektrialas. Selline võimendumine sõltub tuulikute paigutusest, tuule suunast ja ümbritsevast keskkonnast.

Sopi-Tootsi tuulepargi mürauuringu¹⁸ puhul on oluline esile tuua metoodilised piirangud. Jääb arusaamatuks, miks mõõtmisi ei viidud läbi tuuliku emissioonide standardi kohaselt. 1/3-oktaavi mõõtmine annab pigem üldpildi ja silub kiired helimuutused ära. 1/36-oktaavi analüüs näitab heli palju täpsemalt ja aitab paremini tuvastada kindlaid helitoone ning järske helirõhu võimendumisi ja omavahelist koosmõju, nagu resonantse, konstruktiivset interferentsi ja harmoonilisi.

Võrdluseks, see on nagu mõõta auto kiirust 12 sekundi või 1 sekundi keskmisena – möödasõitu tehes ei saa arugi kui kiirust ületasid. Teine võrdlus: kuidas teile meeldiks kui südame tööd hinnatakse ainult keskmise pulsisageduse järgi, kus kliiniliselt arütmiad ja lühiajalised kõrvalekalded südame rütmis jäävad märkamatuks?

Lisaks viidi mõõtmised läbi peamiselt tuulekiirustel, mille korral kaebusi esineb harvem, samas kui mitmed allikad^19;20;21 viitavad sellele, et häiringud ilmnevad pigem tugevama tuule ja kindlate tuulesuundade korral.

Ei ole korrektne võrrelda tuulikute infraheli otseselt sõidukite tekitatuga, nagu seda aeg-ajalt kiputakse tegema. Tuulikute puhul jääb domineeriv sagedusvahemik enamasti 0,5–8 hertsi, sõidukite salongis aga ligikaudu 6–18 hertsi ning väliskeskkonnas 1–6 hertsi²². Oluline on lisada, et lisaks sagedusele on tähtis ka müraspektri kuju, kestus, amplituut ja amplituudi varieeruvus, mis kõik mõjutavad taju.

Kuidas edasi?

Kokkuvõtteks, ei ole aus asju ilusamaks rääkida, sh tuleks lõpetada viitamine "teaduslikule konsensusele" olukordades, kus meie teadmised on tegelikult puudulikud. Eesti riigiametites on vaja tõsta uuringute kvaliteeti ning tagada suurem poliitiline sõltumatus otsuste tegemisel nii energeetika kui ka meditsiini küsimustes, sest need mõjutavad otseselt rahva tervist ja majanduslikku heaolu.

Uuringute kvaliteeti ja usaldusväärsust aitab tõsta küll teadlaste kaasamine, kuid suure mõjuga uuringute puhul peaks saama heaks tavaks tellitud teadustööde eelretsenseerimine. Uuringuid ja mõõtmisi (sh mürauuringuid) tuleb teha ikka uuemast teadmisest lähtuvalt, kasutades akrediteeritud mõõtemetoodikaid ja selliseid mõõtmisviise, mis võimaldavad akustilisi ja muid nähtusi täpsemalt tuvastada.

Mitmetes välisriikides või nende liidumaades/piirkondades on tuulikute distants seostatud selgelt tuuliku kõrgusega²³, mis võtab paremini arvesse kohalike elanike akustilist, visuaalset, ja vaimset heaolu ning ei vähenda kinnisvara väärtust. Küsimus ei piirdu üksnes võimalike tervisemõjudega, vaid puudutab elukeskkonna kvaliteeti tervikuna.

Kogukondade kaasamine selliste arenduste kavandamisse on demokraatliku otsustusprotsessi loomulik osa ning ei tähenda teaduse eiramist, vaid vajadust teha otsuseid piisava, ausa ja läbipaistva teabe põhjal.