Värske inimarengu aruanne tõstis tänuväärselt esile koolihariduse kõrval samaväärsena ka huvihariduse tähtsust. Aruande koostajad tabasid naelapea pihta: "Me oleme harjunud arvama, et teadmised sünnivad klassitoas. Teadus kinnitab vastupidist: sageli sütitab püsiva huvi just see, mis jääb koolimajast välja. /-/ Mitteformaalsetes praktilistes tegevustes saab teooria luua seoseid päris eluga."

Hästi läbi mõeldud huviharidussüsteem vähendab noorte sattumist halvale teele, vähendab koolist väljalangevust ja aitab rohkematel jõuda suuremat lisandväärtust loovate ja paremini tasustatud ametiteni. Seda kinnitavad Põhjamaade näited ja ka Eesti enda edulood.

Aga julgen väita, et kasutame Eestis huvihariduse potentsiaalist ära vaid väikese osa. Seda kinnitab ka inimarengu aruanne: liiga tihti pole huviharidus noortele kättesaadav või peredele jõukohane, millel võivad olla noorte haridus- ja eluteele rängad tagajärjed.

Kuidas olukorda parandada? Alati saab öelda, et raha võiks rohkem olla, kuid riigieelarve on niigi pinges. Tegelikult leidub ka mitmeid viise, kuidas olemasolevaid ressursse teisiti korraldades pakkuda rohkematele lastele mitmekesisemat ning nende tugevustega kooskõlas huviharidust. Sellest võidaks mitmel tasandil kogu ühiskond.

Lugegu sisu ja kvaliteet

Iga laps on omanäoline ja huvid on väga erinevad. On loogiline, et saada peaks olema palju erinevaid huvihariduse võimalusi ning määravaks peaksid olema laste ja nende vanemate eelistused.

Selle eelduseks oleks, et huvihariduse korraldamine on võimalikult vaba. Muidugi peavad maksumaksja raha kasutamiseks olema selged reeglid ja kvaliteedinõuded. Kuid seejärel saame võimalikult palju ja head huviharidust siis, kui n-ö turul pakutakse palju erinevaid huviringe, millest suuremaks kasvavad need, mille järele on parasjagu reaalset nõudlust.

Huviharidust pakuvad Eestis MTÜ-d, õpetajad, ülikoolid, ettevõtted, omavalitsused jne. See on meie tugevus. Erinevad huvihariduse pakkujad peavadki saama võrdselt tegutseda, sh uued pakkujad turule tulla. Niimoodi toimub innovatsioon ja väldime mugavaks jäämist.

Paraku on meil siin arenguruumi. On häid näiteid, kuidas omavalitsus on loonud neutraalse n-ö mänguväljaku, kus huvihariduse eelarve jaguneb laste vahel ja liigub huvihariduse pakkujate vahel koos lastega. Sellist süsteemi on ka kõige lihtsam ja odavam hallata.

Samal ajal liiga paljudes omavalitsustes on huviharidus endiselt, mis seal salata, tegelikult nõukogude aja jäänukina, suuresti omavalitsuse enda kontrolli all. Või on omavalitsuse enda n-ö turuosa ebaproportsionaalselt suur, mis jätab teistele pakkujatele vaid pisku ega luba kvaliteeti tõstval konkurentsil tekkida. Kohati teeb murelikuks ka maksumaksja raha suunamise läbipaistvus.

Mõistlik oleks, kui kogu huvihariduse rahastamine üle Eesti toimuks lihtsal ja läbipaistval viisil. Iga lapsega käib kaasas pearaha, mida vanem saab jagada oma soovi järgi ühe või mitme huviringi vahel. Paraneks mitmekesise huvihariduse kättesaadavus ja väheneks halduskulud.

Õpetaja Laur kingiks Arnole drooni

Teine samade ressursse tõhusama kasutuse koht on tänapäevase tehnoloogilise ja kultuurilise reaalsuse arvestamine. Huviringid ei piirdu enam ammu üksnes spordi ja muusikaga. Huviringe soovitakse ja vastavalt ka pakutakse väga erinevaid.

Sageli ei käi huvihariduseks ette nähtud maksumaksja raha kasutamine sellega kaasas. Paljudes omavalitsustes on muusika- või spordiringide rahastamine vanast inertsist eraldi ja suurematel eelarveridadel kui kogu muu huviharidus. Sellel ei ole ratsionaalset põhjust.

Lapsed, kellel on eeldusi ja huvi käia näiteks jalgpallitrennis või laulukooris, peavad seda saama. Samamoodi, võrdselt ja läbipaistvalt, peavad saama oma huvialaga tegeleda ka näiteks loodus-, käsitöö- või tehnoloogiahuvilised noored. Oskar Lutsu "Kevades" kinkis õpetaja Laur Arnole viiuli, sest muid loova huvihariduse võimalusi sel ajal külaühiskonnas ei olnud. Võib-olla küsiks õpetaja Laur nüüd, mis Arnole ja ta sõpradele huvi pakub, ning käivitaks Paunveres drooniringi, kus Arno ehitab ja Toots lennutab.

Need olid mõned väga praktilised ettepanekud, kuidas ühiskonnale olulist huviharidust mõistlikumalt korraldada ja rahastada, kuid ennekõike on meil vaja mõtteviisi muutust, mis puudutab huvihariduse rolli hariduse n-ö tööjaotuses.

Sage on raamistus – ja seda on ju näha ka värskest inimarengu aruandest –, et huvihariduse iva on laste vaba aja sisustamine. Parem käigu ringis, kui et jõlguvad niisama ja teevad pättust. See kasutegur huviharidusel kahtlemata on. Mida eripalgelisem huviharidus on vabalt kättesaadav, seda rohkemad noored leiavad oma ja riskid vähenevad.

Sageli saavad uudishimulikud ja ettevõtlikud noored just huviringis – tihti oma perekonna sotsiaalmajandusliku tausta kiuste – esimesi eduelamusi valdkondades, mis viivad teadlike haridusotsuste ja kõrgepalgalise karjäärini. Näiteks inseneride põuda leevendavad robootikaringide vilistlased.