Inimarengu aruandest ilmnes, et Eestis on kasvanud hariduslik ebavõrdsus: perede majanduslik taust on üha tugevamas seoses laste haridustulemustega, seejuures on lõhe suurim Tallinnas.

Kristina Kallas ütles ERR-ile, et hariduslik ebavõrdsus on 30 aasta jooksul ühiskonnas toimunud varandusliku ja sissetulekute ebavõrdsuse väljendusvorm.

"Kui inimesed on Tallinna piires sõltuvalt sissetulekust ümber kolinud, ka koolid on meil piirkonnakoolid, siis järelikult on mingitesse koolidesse kontsentreerunud lapsed, kelle vanemate enda haridustase ja sissetulekute tase on kõrgem. Teistesse koolidesse on kontsentreerunud lapsed, kelle vanemate haridustase ja sissetulekute tase on madalam," lausus Kallas.

Olukorra leevendamiseks on haridusministri sõnul palju viise, näiteks on Eestis räägitud, et esimestesse klassidesse ei peaks lapsi saama valida, nad peaksid segamini koos õppima, et juba selles kooliastmes sotsiaalmajanduslikku lõhet ei tekiks.

"Aga meil, eriti Tallinna puhul, on sotsiaalmajandusliku lõhe väga suur roll kooli keelel, venekeelse elanikkonna segregeerumine venekeelsesse kooli on olnud üks selle sotsiaalmajandusliku lõhe peamisi näitajaid ja eestikeelsele õppele ülemineku üks eesmärkidest on see, et nendele lastele anda võrdsed võimalused sellega, mis on eesti lastel, kes eesti kooli lõpetavad," lausus ta.

Praegu ei ole need võimalused võrdsed, sõnas Kallas, viidates asjaolule, et ülikooli jõuab venekeelsetest kodudest lapsi palju vähem kui eestikeelsetest kodudest ja see suurendab sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust.

"Nii et eestikeelsele õppele ülemineku reform on otseselt suunatud sellele, et me seda sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust vähendaksime ja võrdsustaksime nende laste võimalusi, kes Eesti haridussüsteemis õpivad," lisas ta.

Sama eesmärk on Kallase sõnul ka õppimiskohustuse pikendamisel ehk need lapsed, kes haridussüsteemist välja kukuvad ega leia endale sobilikku õppimise võimalust pärast üheksandat klassi, on valdavalt sotsiaalmajanduslikult nõrgema taustaga õpilased ja venekeelsed õpilased.

"Nii et kõik need reformid on sinna suunatud, see kõik võtab puhtalt palju aega.
See ei ole kiire lahendus," lausus Kallas.

Huvihariduse rahastust peab Kallase sõnul analüüsima

Kolmanda valdkonnana, mis pole piisavalt tähelepanu saanud, nimetas minister huviharidust, mida ka inimarengu aruanne selgelt välja toob.

"Olen väga nõus, sest teadlased on seda ka varem öelnud, et huvihariduse kättesaadavus on väga suure mõjuteguriga sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse leevendamisele," ütles ta.

Inimarengu aruandes on välja toodud, et teismeliste õigusrikkumised toimuvad tihti vahetult pärast koolitunde, kuid huviharidus aitab selliseid rikkumisi tõhusalt ennetada, kui see on kättesaadav võimalikult paljudele noortele.

Valitsus kärpis aga eelmisest aastast laste huvihariduse toetust kümnendiku võrra. Kallas ütles, et riigi poolt huviharidusse pandav summa on olematu kopikas võrreldes selle tegeliku rahastusmahuga.

"Riigi toetus on olnud hästi väike osa sellest, sest huviharidusse igal aastal pannakse umbes 200 miljonit eurot koos taristuinvesteeringutega, spordisaalide ehitusega ja nii edasi," sõnas ta. "Loomulikult võiks riigi toetus ka suurem olla ja see raha veelgi suurem olla, aga põhiküsimus on ikkagi pigem kogu huviharidussüsteemi kättesaadavuses, mitte selles üheksas miljonis, mis riigi poolt toetusena läheb."

Huvihariduse kättesaadavusse peaks ministri sõnul nüüd täpsemini sisse vaatama, et uurida, kas selle 200 miljoni juures, mis aastas kulub, on huviharidus kättesaadav ka nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lastele.

"Seal võib olla vaja poliitilist muutust, et tagaksime, et need lapsed saaksid käia huvihariduses," möönis Kallas.

Inimarengu aruanne toob välja ka õpetajate ja õpetamise taseme kõikuvuse, mille kohta haridusminister märkis, et pole arengut detailselt lugenud ega tea, mida tähendab, et tase on erinev, kuid kui matemaatika üheksanda klassi lõpueksameid vaadata, siis nõrgemate ja tugevamate tulemustega õpilaste õpetajate kvalifikatsioonis ja haridustasemes erinevusi ei olnud.

"Peamine tegur, mis mõjutas õpilase matemaatika tulemust, ei olnud mitte õpetaja enda kvalifikatsioon, vaid selle lapse sotsiaalmajanduslik taust ehk nendel õpetajatel, kes õpetavad nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsi, on suurem koormus, suurem õpetamise vajadus, seal on tõenäoliselt vaja ka rohkem diferentseeritud õpet," tõdes Kallas.

Ta lisas, et selleks on Eestis ressursse vähe ja pigem peaks suund olema sinna, et kui laps vajab individuaalset tuge, siis oleks seal rohkem õpetajaid klassis ja väiksemad klassid. Seal aga tuleb vastu ressursipinge, et kas neid õpetajaid on võtta ja kas leidub raha, et neile palka maksta.

Kaaluda võiks Islandi pearahamudelit

Rääkides sellest, et paljud lapsed peavad eksamiteks valmistumiseks kasutama eraõpetaja abi, ütles haridusminister, et asi on eelkõige õpilaste suuremas ajavajaduses, sest koolitundidest ei piisa.

"Tavaliselt juhtub see üheksanda klassi ajal, kus hakatakse matemaatikas abiõpetajaid kasutama, et teha veel õhtuti õpet lisaks, et matemaatika eksamit sooritada. See on mahu küsimus, et kas suurendada ka koolis matemaatika õppemahtu. Aga mille arvelt siis, kas lapsed peaksid siis pikemaid koolipäevi tegema? Siin on väga palju küsimusi," ütles Kallas.

Ta lisas, et Eestis on ka kõige lühem kooliaasta ehk kõige vähem õppepäevi aastas. Meil on neid 175, soomlastel kõvasti üle 180 ja Euroopa keskmine on 190 õppepäeva.

"Nii et see on ühiskonnas asjakohane debatt, kas me peaksime kooliaastat pikendama, et ka nõrgemad lapsed saaksid piisavalt tunde, piisavalt tuge koolis, et ained omandada. Kõik ei õpi ju sama tempoga, aga tempo meil koolides on kiire. See vastab tõele, et Eesti õppimistempo on väga kiire," sõnas minister.

Selle kohta, mida nüüd värske inimarengu aruande tõukel peaks haridussüsteemis tegema, et ebavõrdsus väheneks, ütles Kallas, et praegu käimasolevad kaks suurt reformi, eestikeelsele õppele üleminek ja õppekohustuse pikendamine, loodetavasti viivadki selle vähenemiseni.

"Mõlemad reformid, mis me täna teeme, on suunatud sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks," ütles Kallas. "Aga meil on veel poliitikate kujundamist kindlasti huvihariduses vaja."

Näiteks peaks arutlema, kas liikuda Islandi mudeli suunas, kus iga lapse jaoks on eraldatud pearaha, millega ta saab huviharidusele ligipääsu.

Rääkides sellest, et õpetajad mattuvad reformide alla ja nende koormus järjest kasvab, märkis minister, et viimased kuus aastat on olnud Eesti koolis pingelised, põhjuseks koroonapandeemia, tehisaru tulek ja muud väljakutsed, mis nõuavad kiiret kohanemist. Samas on nii eestikeelsele õppele üleminek kui õppimiskohustuse pikendamine Kallase kinnitusel vajalikud muudatused.

"Õppimiskohustuse pikendamine põhikooli jaoks mõjub muutusena, aga ta ei ole nii fundamentaalne, et ta muudaks õppimist ja õpetamist iseenesest, ta on lihtsalt see, et meil on 400–600 õpilast iga aasta, kellele on vaja leida võimalus edasi õppida ja see tähendab, et täiendavaid õppekohti ja täiendavat õpetajate ressurssi haridussüsteemi tuua on vaja," ütles Kallas, kelle sõnul paneb see pinget ennekõike koolijuhtidele.

Kersna: gümnaasiumi kohustuslike kursuste arvu peaks vähendama

Kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna (Reformierakond) sõnas, et põhjuseid, miks ühe omavalitsuse piires antava hariduse tase ei ole võrdne, on palju ning kõigi nendega tuleb tegeleda.

"Meil on täna koostöös ülikoolidega arenguprogrammid neile koolidele, kus me näeme, et näiteks rahulolunäitajad või eksamitulemused on keskmisest madalamad ja koolid saavad nendega liituda ning loodetavasti see tagab ka arenguhüppe. Me võiksime aga kaaluda ka võimalust muuta rahastamismudelit nii, et piirkondades, kus me teame, et sotsiaalmajanduslik olukord on keerulisem ja olukord koolides on keerulisem, ka rahastusmudel neid toetaks," lausus Kersna, lisades, et säärast mudelit veel väljatöötamisel ei ole.

Kersna hinnangul on tähtis, et koolides, kus õpilaste sotsiaalmajanduslik olukord on kehvem ja ka tulemused on kehvemad, oleksid head õpetajad ja need koolid oleksid ka väga hästi juhitud. Seda saab riik tema sõnul toetada läbi rahastusmudeli.

Inimarengu aruandest selgus, et haridusvaldkonnas on vaja muutust, sealhulgas tuleks tegeleda ka noorte vaimse tervise toetamisega. Kersna ütles, et noorte vaimse tervise näitajad langevad põhikooli lõpuastmes ja gümnaasiumis. Seetõttu on hästi tähtis vaadata üle põhikooli viimased astmed ehk seitsmenda kuni üheksanda klassi õppekavad, mis täna on väga kinni kirjutatud.

"Seal peaks olema noortel oluliselt rohkem praktilisi aineid ja ka valikuvõimalusi. Teiseks kindlasti tasuks meil üle vaadata gümnaasiumis kohustuslike kursuste arv. Täna meil on 175 õppepäeva aastas ja gümnasistid peavad kohustuslikult läbima kolme aastaga 96 ainekursust, mis teeb 5,5 päeva ühe ainekursuse jaoks ja see on liiga pingeline," tõdes Kersna.

Ta märkis, et see tekitab liiga suurt survet ega toeta ka sügavat õppimist. Peaksime seepärast üle vaatama põhikooli viimase astme õppekavad, et need oleksid paindlikumad ja pakuksid rohkem valikuvõimalust. Vähendama peaks ka gümnaasiumi kohustuslike kursuste arvu. Õppekavade mahu vähendame aitaks ka õpetajatel rohkem tegeleda õpilastega.

"Kui me vähendame õppekava mahtu, siis me anname aega õpetajale tegeleda õpilasega, luua nendega usalduslikke suhteid, mis on õppimise alus, ja me anname aega sügavaks õppimiseks, mida ei saa teha kiiruga, mis alati nõuab aega," ütles Kersna.

Huvihariduse kohta ütles Kersna, et seaduse järgi vastutab huvihariduse korraldamise kättesaadavuse eest kohalik omavalitsus ja sellega on nad hästi hakkama saanud.

"Eestis üldiselt on huvihariduse kättesaadavus võrreldes teiste riikidega hea, aga kindlasti saab paremini ja saab huvihariduse kursuste arvu mitmekesistada, et see noortele ka rohkem korda läheks," lausus ta. "Kindlasti tasub luua spetsiaalseid huvihariduse vorme riskinoortele, mis tõesti on andnud ka erinevates riikides häid tulemusi, nii et arenguvõimalusi meil on, aga vastutus selle asja korraldamisel on kohalikus omavalitsuses."

Riik võiks aga Kersna hinnangul kaaluda riskinoortele spetsiaalsete programmide väljatöötamist ja nende rahastamist.