Lühiajalises plaanis annab lahkumine naftatootjate kartellist, millega AÜE liitus 1967. aastal, riigile vabaduse reageerida kiiresti pakkumise pikaajalise vähenemise väljavaatele ning suurendada oma kasumit. 

AÜE on ka varem lahkumist kaalunud, kuna pinged Saudi Araabiaga tootmiskvootide üle on kestnud pikka aega.

Siiski näitab AÜE otsuse ajastus ja ühepoolsus, kuidas Pärsia lahe riikide vahelised vaidlused Iraani sõjale reageerimise üle võivad Lähis-Ida ümber kujundada.

Lahkumine on löök Saudi Araabia mainele. See kinnitab AÜE positsiooni kui USA president Donald Trumpi – pikaaegse OPEC-i kriitiku – lähim liitlane Pärsia lahes ning nõrgestab saudide võimet nafta hinda kontrollida. 

Otsusest teatati ilma eelneva konsultatsioonita samal ajal, kui kuueliikmeline Pärsia lahe koostöönõukogu (GCC), kuhu kuuluvad ka Saudi Araabia ja AÜE, pidas Jiddah's erakorralist istungit. Tegemist oli nõukogu esimese kogunemisega pärast Iraani rünnakuid.

Sõja algusest peale on AÜE – Pärsia lahe riik, mis on poliitiliselt Iisraelile kõige lähemal ja Teherani suhtes kõige vaenulikum – survestanud eraviisiliselt Saudi Araabiat ja Katarit, et need alustaksid Iraani vastu ühiseid vasturünnakuid. 

Araabia Ühendemiraadid oli Iraani rünnakutest enim mõjutatud Pärsia lahe riik. AÜE tõrjus enam kui 2200 drooni ja raketti, kuid see maht oli osaliselt tingitud ka geograafilisest lähedusest.

Väidetavalt ärgitas Saudi Araabia USA-d Iraani alistama. GCC-s ei saavutatud sel teemal aga avalikku konsensust. Seda oleks võidud tõlgendada Iisraeli poolele asumisena. 

Kuna Ühendemiraadid ei suutnud saavutada loodetud poliitilist solidaarsust, otsustas riik hüljata naftatootjate kartelli majandusliku solidaarsuse ja tegutseda üksi. Riigifirma Adnoc teatas, et suudab tõsta tootmise Iraani sõja eelselt 3,4 miljonilt barrelilt päevas viie miljoni barrelini aastaks 2027.

Pärast Hormuzi väina sulgemist langes riigi tootmine märtsis 44 protsendi võrra 1,9 miljoni barrelini päevas ning nende võimekus tootmist suurendada on kaheldav.

Tervikuna kaotas OPEC Iraani sõja tõttu märtsis 7,88 miljonit barrelit päevas, mis langetas päevase tootmise 27 protsendi võrra  20,79 miljoni barrelini. See on tootjagrupi suurim pakkumise langus viimastel aastakümnetel.

Dubais asuva Emirates Policy Centeri president doktor Ebtesam Al-Ketbi hindas otsust kui isiklikest huvidest lähtuvat sammu. "Sisuliselt defineerib AÜE oma rolli ümber: ploki sisesest tootjast saab tasakaalustav tootja, kes aitab turu stabiilsusele oma tegutsemisvõimekuse kaudu kaasa," ütles ta. 

"Kuigi see samm võib OPEC-i ühtsust järk-järgult nõrgendada, tugevdab see samal ajal AÜE positsiooni kui osalejat, kes suudab vahetult mõjutada ülemaailmset pakkumise dünaamikat," lisas ta.

Mitmekesistamisele keskenduv AÜE on olnud USA-st palju enam sõltuv kui Saudi Araabia. OPEC-ist lahkumise otsus võib kindlustada riigi positsiooni Trumpi diplomaatilise lemmikuna, mis omakorda võib tuua emiraatidele kaasa soodsaid investeeringuid.

AÜE on juba oma mõjuvõimu demonstreerinud. Selle kuu alguses nõudis riik Pakistanilt tagasi 3,5 miljardi dollari suurused hoiused, mis moodustavad viiendiku Pakistani välisvaluutareservidest. See andis märku rahulolematusest Pakistani neutraalsusega Iraani suhtes.

Samal ajal on AÜE Aafrika Sarvel ajanud suures osas vaid oma ärilistest huvidest lähtuvat välispoliitikat, mis on tekitanud vastasseisu Saudi Araabiaga. Need pinged võivad taas pinnale kerkida, sõltuvalt sellest, kuidas saudid reageerivad.

Ühendemiraatide presidendi diplomaatiline nõunik doktor Anwar Gargash on korduvalt edastanud AÜE pettumust seoses Pärsia lahe riikide reageeringuga Iraani "ettekavatsetud rünnakule".

Esmaspäeval ütles Gargash, et GCC – poliitiline plokk, kuhu kuuluvad AÜE, Saudi Araabia, Omaan, Katar, Bahrein ja Kuveit – on oma ajaloo madalaimas punktis. "Kahjuks on GCC positsioon ajaloo nõrgim, arvestades rünnaku olemust ja ohtu, mida see kõigile kujutab," lausus ta.

Vihjates vastumeelsusele Türgi ja näiliselt ka Pakistani suhtes, lisas ta: "Me ei saa lubada, et keegi väljastpoolt Pärsia lahe piirkonda dikteerib meie julgeolekuprioriteete. Need raketid on homme suunatud meie, mitte nende poole. Seetõttu peab olema Pärsia lahel visioon, poliitika ja esindatus riiklikul tasandil ning ma loodan, et ka kollektiivsel tasandil. Riigikaitse on väga oluline, kuid peame ka tõdema, et Pärsia lahe solidaarsus ei vastanud ootustele."

Enne Pärsia lahe riikide tulevast arutelu USA julgeolekugarantii tuleviku üle on Gargash oma seisukoha selgelt välja öelnud, rõhutades, et Iraan on endiselt suurim strateegiline oht – mitte Iisrael – ja et USA kohalolek on piirkonnas jätkuvalt vajalik.

"Täna on Ameerika roll piirkonnas muutunud tähtsamaks, sest see ei piirdu vaid sõjaliste rajatiste või muuga sarnasega. Ameerika roll on kaitsesüsteem. Ameerika roll on poliitiline toetus. Ameerika roll on majanduslik ja finantsiline kaasatus," lausus ta.

OPEC-ist lahkumisega loodab Ühendemiraadid garanteerida USA kaasatuse, märkis leht.