Harri Tiido: tuumakolinast kosmoses
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all tuumateemad ja kosmos. Kui praegu madalal orbiidil tuumalaeng lõhata, tasub arvestada, et avaruumis on mitte enam 24 satelliiti, vaid märtsi seisuga 16 910, millest 14 200 on funktsioneerivad, märgib Tiido.
Laiendan ühte meedias silma hakanud lugu võimalikust tuumarelva kasutamisest avaruumis. Külma sõja ajal käis nii nõukaliidus kui USA-s tegevus kosmoses kasutatavate tuumalaenguga relvade arendamisel.
1967. aastal võeti ÜRO-s vastu avaruumi leping, mis sätestas, et riikidel ei ole lubatud viia tuumarelvi kosmoseorbiidile, taevakehadele ega paigutada neid avaruumi mingil muul viisil. Seepeale hakati rohkem tähelepanu pöörama Maalt startivatele tuumarakettidele, et vajadusel neid kosmoseobjektide hävitamiseks kasutada. Ja hakati proovima ka Maalt startivaid kineetilisi vahendeid, millega avaruumis vastase satelliite rünnata.
1969. aastal alustas Moskva satelliiditapjaks nimetatud rakettide arendamist ja 1970. aastatel kuulutati programm töövõimeliseks. Seejärel uuriti laserite kasutamist USA satelliitide vastu ja 1987. aastal prooviti üks selline orbiidile saata, kuid asi ebaõnnestus.
USA töötas 1977. aastal välja omad plaanid satelliidivastaste relvade arendamiseks. Uuriti ka elektrooniliste vahendite loomist sihiga nõukariigi satelliite pimestada. Külma sõja lõpuga satelliidivastased programmid lõpetati või vähemalt peatati. Edaspidi täheldati mitmete riikide katseid Maalt startivate rakettidega satelliite hävitada. Praegu on Maa pealt satelliitide hävitamise võimekus Venemaal, USA-l, Hiinal ja Indial.
Tuumateema tõusetus uuesti 2024. aasta aprillis, kui Venemaa pani ÜRO Julgeolekunõukogus veto USA ning Jaapani resolutsioonile, mis oleks üle kinnitanud 1967. aasta avaruumi lepingu sätted ja keelustanud tuumarelva kosmoses.
Vähem kui kuu aega hiljem teatas USA kaitseministri abi John Plumb aruandes kongressile, et Venemaa valmistub tuumalaenguga satelliidi saatmiseks orbiidile. Selle väidetav eesmärk olnuks madala orbiidi muutmine kasutuskõlbmatuks. Ja selle jutu taustal olid ka Venemaa mõnede esindajate üleskutsed tuumarelva kasutamiseks Ukraina sõjas või Euroopa riikide vastu. Nende avalduste hulgas oli ka mõni selline, mis pakkus hoiatusplahvatuse korraldamist madalal orbiidil, et rivist välja viia maapealsed elektri- ja sidesüsteemid.
Selgituseks, et satelliitide mõttes on Maa ümber kolm orbiiti. Madal orbiit ulatub sajast kuni 2000 kilomeetrini. Seal paiknevad praktiliselt kõik kommertssatelliidid ja üldse 90 protsenti avaruumis olevatest tehiskehadest.
Selle kohal on keskmine orbiit, mis ulatub 36 000 kilomeetri kõrguseni. Seal paiknevad satelliidid, mis tagavad GPS-i, Euroopa Galileo ja Vene GLONASSi navigatsiooniühendused. Kõrgeim on geostatsionaarne orbiit, mis ulatub 36 000 kilomeetrist kõrgemale ja kus paiknevad meteo- ja telesatelliidid, kuid ka strateegilised sõjalised kommunikatsioonisatelliidid. Kõige ohtlikum oleks tuumaplahvatus madalal orbiidil, kuna see lööks rivist välja suurima hulga eluliselt tähtsaid avaruumi seadmeid.
Kahe aasta eest teema tõusetumise taga oli tõik, et aastal 2022 saatis Venemaa orbiidile tehiskaaslase Kosmos-2553. Satelliit suunati kõrgusele 2000 kilomeetrit ehk madala orbiidi ülemisele äärele. Küsimusi tekitas asjaolu, et sinna üldreeglina satelliite ei saadeta, kuna tegemist on radiatsiooni vööndiga. Nimelt ümbritsevad Maad kaks alalist radiatsioonivööd, mida nende avastaja järgi nimetatakse Van Alleni vöönditeks. Neis vööndites hoiab Maa magnetosfäär kinni kõrge energiaga radiatsiooniosakesi, kaitstes Maad päikesetormide ja päikesetuule eest.
Seega orbiit, kuhu Vene tehiskaaslane saadeti, on harilikult kasutatav töö lõpetanud satelliitide prügimäena. Venemaa väitis küll, et tegemist on teaduslike uuringutega, kuid USA luure hinnangul oli see kinnitus Venemaa satelliitidevastasest tuumaprogrammist. USA mõttekeskuse CSIS eelmise aasta kosmoseohu hinnangu kohaselt oli satelliit hakanud ebaregulaarselt pöörlema ja võimalik, et see ei ole enam töökorras. Ning võimalik, et see on varustatud vaid lõhkepea imitatsiooniga.
Ajaloos on avaruumis tuumalaenguid juba lõhatud. 1962. aastal korraldas nõukariik testi, mille käigus õhiti 290 kilomeetri kõrgusel Kasahstani kohal 300-kilotonnine lõhkepea. Maa peal oli tulemuseks see, et plahvatuse epitsentrist 570 kilomeetri kaugusel olevas Žeskagan-Karaganda-Akmola telefoniliinis tõusis voolu tugevus 2500 amprini, reageerisid kõik kaitsmed, põles maha Karaganda elektrijaam, lühisesse läks 1000 kilomeetri pikkune maa-alune kaabel Akmola ja Almatõ vahel, kahjustada said raadioreleejaamad kuni 1000 kilomeetri kaugusel.
USA lõhkas samal aastal 1,4 megatonnise lõhkelaengu 400 kilomeetri kõrgusel Vaikse ookeani kohal. 1445 kilomeetrit eemal asuval Havail põlesid läbi tänavavalgustuse lambid, katkes raadioreleeühendus saarte vahel. Elektromagnetiline impulss hävitas kaheksa tol ajal orbiidil olnud 24 satelliidist. Plahvatuse tõttu järsult tõusnud radiatsiooni tase püsis orbiidil mitmeid kuid.
Ehk kui praegu madalal orbiidil tuumalaeng lõhata, tasub arvestada, et avaruumis on mitte enam 24 satelliiti, vaid märtsi seisuga 16 910, millest 14 200 on funktsioneerivad. Ainuüksi Starlinki satelliite on praeguseks üle 10 000.
Kui tuumalaeng lõhata, toob see kaasa tohutu hulga kosmoseprügi, mis hävitab satelliidid 80 kilomeetri raadiuses, kuid kaugemale lennates võivad need tabada ka muid satelliite ja tekitada uut prügi, mis orbiidil suurt ohtu kujutab. Lisaks seesama märgitud radiatsioon. Ka väike, 10–20 kilotonnine laeng mõjutab koheselt 5–10 protsenti satelliitidest. Lisaks tekib tugev elektromagnetiline impulss, mis kahjustab satelliitide pardaelektroonikat. Ja sõltuvalt plahvatuse kõrgusest siis ka mõju Maa peal.
ÜRO keelust mööda minekuks võib Venemaa kasutada ka tuumajõuallikaga satelliite, millega võiks avaruumis nii-öelda õnnetus juhtuda ehk see võiks plahvatada. Ja Moskva laiutaks käsi ning ütleks, et juhtub, lihtsalt õnnetus.
Igal juhul on oht reaalne ja märtsis toimus USA kosmose väejuhatuse staabiõppus Vene võimaliku satelliitidevastase tuumaprogrammi ohule reageerimiseks. Õnneks on Venemaa praegune võimekus avaruumiprogrammi osas üsna piiratud. Kuid mine tea…
Viited lugemishuvilistele
- New details emerge of Russia's potential nuclear space weapon - Breaking Defense
- Ядерная угроза в космосе — Россия готовит удар с орбиты, под угрозой Starlink / NV
- A Russian nuclear weapon in space? Intel on Putin plan leaves unanswered questions
- Russian Nuclear Sabotage In Space Could Blast U.S., SpaceX Satellites
- A Russian space nuke was focus of US wargame, Space Command says - Defense One
- Russian Nuclear Weapons in Space? - Stiftung Wissenschaft und Politik
- Why Russia Might Put a Nuclear Weapon in Space | Foreign Affairs
- Russian nukes in space: Why a Cold War response will only make it worse - SpaceNews
- NATO Must Respond to the Russian Nuclear Threat in Space
- What Happens if a Nuclear Weapon Goes Off in Space? | Scientific American
Toimetaja: Kaupo Meiel




