Harri Tiido: Euroopa vastasseis Venemaaga lähemas ja kaugemas vaates
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Euroopa vastasseis Venemaaga. Kahetsusväärselt palju leidub Euroopas riigitegelasi, kes viitavad dialoogi vajadusele Venemaaga, nagu aitaks see sõjategevust ära hoida, märgib Tiido.
Kihla võib vedada kõige peale. Kui vaadata meediat, siis on tihti juttu sellest, kas ja millal võiks Venemaa võtta ette otsese sõjalise rünnaku mõne NATO riigi vastu. Läksin kihlveokontori Polymarket kodulehele, et vaadata, kas ka seal see asi juba teemaks. Ja oli küll, mitmes variandis. Näiteks NATO ja Venemaa sõjalise konflikti algust enne käesoleva aasta lõppu ennustab 21 protsenti panustajatest.
Kui analüütikute, luureametkondade ja poliitikute arvamusi vaadata, siis lahknevad need päris laias skaalas, kuid suurem osa sel teemal sõna võtjatest räägib ikkagi konflikti võimalusest, mitte võimatusest.
Lähiaega paigutas Venemaa rünnaku mõni aeg tagasi Poola peaminister Donald Tusk, kelle arvates see võib toimuda juba paari kuu jooksul. Sõjauuringute instituudi eksperdid kirjutavad, et Venemaa läheneb sõjalise konflikti nullfaasile, korraldab ümber sõjaväeringkondi, rajab baase Soome piiri lähistel, Euroopas aga fikseeritakse diversioone, GPS-i signaalide summutamist ja muid provokatsioone.
Hollandi sõjaväeluure kirjutab aastaaruandes, et Moskva võib alustada relvastatud konflikti läänega aasta jooksul pärast sõjategevuse lõppu Ukrainas. USA kolumnist David Ignatius märgib Washington Postis, et kaotust tundev ja nurka surutud Vladimir Putin muutub veelgi ohtlikumaks ja võib otsustada alustada sõda Euroopaga, kuni too ei ole veel relvakonfliktiks valmistunud.
Välis-vene vaatleja Andrei Kolesnikov toob selle nägemuse kinnituseks Kremli omaaegse nõuniku Gleb Pavlovski kümne aasta taguse arvamuse, et strateegilisse ummikusse sattumisel Kremli meeskond lihtsalt suurendab panuseid ja läheb üle eskalatsioonile.
Ja nii edasi, neid pakkumisi on ka kolme ja viie ja suvalise muu aasta peale. Kuid ühine näitaja on arusaam, et Venemaa on ja jääb sõjaliseks ohuks ja see oht võib suvalisel ajal realiseeruda. Kui küsida, et keda uskuda, siis vastaksin, et kõiki. Lihtsalt kõik variandid on võimalikud ja sellest tulebki valmisoleku kujundamisel lähtuda. Või õigemini peaks alustama lähtekohast, et rünnak algab täna õhtul, siis vaadata, kuidas seda tõrjuda ja sealt edasi tuleks iga päevaga valmisolekut paremaks muuta.
Venemaa rünnakut ennustatakse juhul, kui too peaks Ukrainas võidukas olema, ja ka juhul, kui Moskva seal lüüa saaks. Ehk ükskõik kuidas Ukrainas läheb, aga Venemaa rünnak Euroopale võib ikka toimuda.
Õnneks on ka soovitusi, mida ette võtta, et seda lahendust kui mitte vältida, siis vähemalt vähem tõenäoseks muuta.
Korduvalt on viidatud Carnegie fondi Venemaa ja Euraasia programmi direktori Eugene Rumeri kirjutisele sel teemal. Rumer on kindel, et sõltumata Ukraina sõja lõpust tuleb Venemaa sellest välja sügavalt rahulolematuna, kibestununa, ebakindlamana ja ohtlikumana.
Ta on küll arvamusel, et vähemalt sõja jätkudes Venemaa ühtegi teist Euroopa riiki ründama ei hakka. Pärast aga küll, kuna Vene välispoliitikas ei viita miski sellele, et Kreml loobuks oma ajaloolisest vastasseisust Euroopaga või võtaks omaks mingi uue ja erineva julgeolekunägemuse. See ajaloole viitamine on paljude vaatlejate jaoks krooniline ja kahjuks on selles ka suur tükk tõde. Nõukaajal oli ütelus, et Moskva tunneb end turvalisena vaid siis, kui riigi piiri valvavad mõlemalt poolt nõukogude piirivalvurid. Ehk niikaua, kui Venemaa piiri taga on iseseisev riik, eriti aga stabiilne ja tugev riik, tunneb Venemaa end ohustatuna.
Ja sellest va Lääne-Euroopast kui teistsugusest ja seega ohtlikust on Venemaa alati soovinud lahti saada. Praegu on Moskval justkui varasemast parem geopoliitiline seisund, kuna tal on Donald Trumpi seltskonna näol partner, kes samuti soovib Euroopa nõrgendamist. Samal ajal on Venemaa Ukraina sõjaga saavutanud ka seisundi, kus kõik läänenaabrid on tema suhtes ebasõbralikud, kui pehmelt öelda. Ja ka USA-ga on asi küsitav. Ajutiselt võib ju Euroopa nõrgendamine olla mõlemale kasulik, aga pikas plaanis on Moskva ameeriklasi kogu külma sõja ja ka selle järgse aja siiski peamisteks vaenlasteks lugenud.
Läänes leidub poliitikuid, kelle arvates NATO riigi ründamine oleks Venemaa jaoks liiga suur risk, eriti lähiperspektiivis. Kuid nagu Eugene Rumer märgib, ka vahetult enne suuragressiooni Ukraina vastu arvati, et see oleks jabur ja kolossaalne viga. Agressioon algas siiski. Ehk Putini seltskonna riskihinnangud on teistsugused ja seda eriti siis, kui režiim näeb sõda ainsa võimalusena võimul püsimiseks.
Järelikult, nagu üha enamad asjale mõtlejaist leiavad, tuleb lihtsalt valmis olla ja tekitada olukord, kus jõuvahekord kujuneb liiga ilmselt lääne kasuks. Ainult kindel lüüasaamise väljavaade võiks ehk Moskvat tagasi hoida. Ja alustada tasuks vastutegevusest praegusele hallis tsoonis käivale sõjale, mida viisakalt hübriidtegevuseks nimetatakse.
Kahetsusväärselt palju leidub Euroopas riigitegelasi, kes viitavad dialoogi vajadusele Venemaaga, nagu aitaks see sõjategevust ära hoida. Vytautas Leškevicius ja Julia Salabert Atlantic Councilist märgivad seepeale, et igasugusele dialoogile peab eelnema usutava heidutusvõime loomine ja pakuvad ka muid meetmeid Euroopa võimekuste arendamiseks. Ja üldine seisukoht on, et Ukraina toetamine sõjas Venemaaga on praegu parim viis Moskva vaos hoidmiseks.
Tuleviku tarbeks tasub kuulata neid arvamusi, mis soovitavad uusi julgeolekukoostöö formaate, eriti tulenevalt USA ebausaldusväärseks muutumisest. Ja Euroopa tulevases kaitseblokis peaks kindlasti oma koht olema Ukrainal, kui praegu sisuliselt kõige tugevamate relvajõududega riigil. President Volodõmõr Zelenski sõnul ei saa Euroopal ilma Ukraina ja Türgita olema piisavalt tugevat armeed Venemaale vastu seismiseks. Kui veel Norra ja Ühendkuningriik lisada, annaks see ka merel julgeoleku tagamise võime. Eks neid uusi variante on mitmeid, kuid neile tasub igal juhul orienteeruda.
Vähe on seni räägitud ühest Vene võimalikust sammust, tuumarelva kasutamisest mitte esmaselt maa peal, vaid kosmoses, mis võiks kujutada meeleheitlikku sammu põhimõttel, et pärast meid tulgu või veeuputus. Kuid see juba eraldi teema…
Viited lugemishuvilistele
- Rumer_European Security_v2 1.pdf
- Нападение России на НАТО — Колумнист проанализировал потенциальную угрозу для Европы от Путина / NV
- Огрызко рассказал, что творится в голове у Путина, подсказав, как остановить Россию раз и навсегда | Диалог.UA
- The Future of Eurasian Security After the Ukraine War | RealClearDefense
- bne IntelliNews - Zelenskiy proposes a new European version of Nato
- Europe needs a 21st-century containment strategy toward Russia - Atlantic Council
- Ядерная угроза в космосе — Россия готовит удар с орбиты, под угрозой Starlink / NV
Toimetaja: Kaupo Meiel




