Oma töös kogen sageli, et planeeringute kaasamiskoosolekud on hea koht saada ülevaade inimestele korda minevatest teemadest. Ükskõik, milline on parasjagu kaasamise etapp või tegevus, taandub see ühele eeldusele, päriselt kuulamisele. Tegeliku mure mõistmine on lähtekoht, mille peale usalduse ja dialoogi saab ehitada. Tõstatatud probleemide tähelepanuta jätmine suurendab aga rahulolematust ja tunnet, et tulemus on ebaõiglane.

Kaasamistegevused on planeeringute koostamisel iseenesestmõistetav ja kohustuslik osa, eesmärgiga tõsta otsuse kvaliteeti ja arvestada erinevate, tihti vastandlike vajadustega. Olles kahe riigi eriplaneeringu avalikke arutelusid korraldanud, näen, et vastuseis ei ole alatine paratamatus, küll aga saab eristada olukordi, mida on võimalik hea kaasamisega lahendada ning küsimusi, mis peavad olema selged juba varem, olenemata projektist. Planeeringute kaasamise kogemustest võib olla kasu ka näiteks looduskaitselistes debattides, sest teemad on kohati sarnased.

Eeltöö vajaduse selgitamiseks

Planeeringute avalikel aruteludel on sageli esimene küsimus, kas planeeritavat üldse vaja on. Tihti ei ole isegi suurte projektide puhul toimunud eelnevat avalikku debatti erinevate ekspertide tasemel, kus lahataks vajadust ning positiivseid ja negatiivseid mõjusid. Või ei jõua see debatt konsensuseni. Seega võib tunduda miljoneid maksev algatus priiskamine.

Rahvakogus esiletoodu põhjal on paljudel inimestel tegemist, et igapäevaselt toime tulla, näiteks on elu osa hoopis mõni vaimse tervise mure, koormus lähedase hooldamisel või palgavaesus. Selle foonil jäävad riigi suured ettevõtmised kaugeks ja tunduvad juba ette "pidu katku ajal".

Kuidas kavandatav aitab kaasa Eesti elu edendamisele, peaks ühiskonnas laiemalt arusaadav olema juba enne planeeringu algatamist, siis on võimalik kohalikel aruteludel keskenduda nendele teemadele, mis konkreetselt planeerimisse puutuvad. Vastasel juhul peab leppima kaasamisel suurema ajakulu ning vähemalt esialgse vastuseisuga, kuna inimesed on teadmatuses ning plaanitav tundub nende jaoks vastuoluline.

Kasud-kahjud tasakaalu

Tänapäevases individualistlikus heaoluühiskonnas muutub järjest teravamaks ka vaidlus selle üle, kui palju peab keegi olema valmis erinevaid piiranguid, müra või senisest koledamat vaadet taluma ühiste huvide nimel nagu näiteks riigikaitse või elektrivarustuskindluse tagamine.

Oluline mõjur vastuseisu tekkel on tunnetuslik kasu võrreldes sellega, mida tuleb hakata taluma. Nii on alati õhus küsimus, milline on piisav väärtuspakkumine ehk kui palju ja mis viisil on meie ühiskond valmis negatiivseid mõjusid otsesemalt puudutatutele hüvitama, et neil ei tekiks kaotajaks jäämise tunnet. Esmased ettepanekud võiks tegevuse kavandaja ise alati välja pakkuda ning olla valmis koostöös osapooltega neid täiendama.

Kindlustunne ja ülevaade mõjudest

Lisaks tõstatub tihti usaldamatuse probleem nii riigi kui ka ekspertide suhtes, mille põhjuseid on analüüsinud antropoloogid ja esile toonud ka maaomanikud.

Mõnikord on see tingitud ise kogetud või kuuldud negatiivsetest olukordadest. Täitmata lubadused, lood kuivaks jäänud kaevudest või häirivast mürast, on üksikud näited, mida korduvalt olen kuulnud. Üldistatuna võib selle taandada hirmule jääda oma murega üksi olukorras, kus hiljem ilmnevad ootamatud negatiivsed mõjud.

Riskid tuleb maandada ja tegevuse kavandaja vastutus pikaajalisemas vaates selgelt paika panna, et kohalikel elanikel oleks vähem põhjuseid olla ärevil.

Sagedane etteheide avalikel aruteludel on veel, et "loodust meil kaitstakse, inimest mitte". Sel hetkel ei oodata eksperdi põhjendusi looduskaitse vajalikkusest. Mure peitub pigem tunnetuses, et seal samas looduse kõrval elava inimese vajadusi ja toimetulekut ei peeta samavõrd oluliseks.

Rõhk on tihti keskkonnamõjude hindamisel, kuid kui ühte Eesti nurka on kavas rajada korraga uus raudtee, maantee, tuulepark, laiendada looduskaitsealasid ja eemaldada jõgedelt tamme, toovad need kõik kaasa mõju ka kohalikele elanikele.

Inimese jaoks võib nii kiirete ja ulatuslike muutustega kohanemine olla keeruline, samuti on raske orienteeruda kõigis samaaegselt käivates protsessides ja nende mõjudes. Seega peab sotsiaalsete, kultuuriliste ja majanduslike mõjude analüüs koos keskkonnamõjudega olema normiks kõikides otsustusprotsessides, et luua tervikpilt koosmõjudest ja probleemidest, mis kohalikus vaates vajavad lahendamist.

Probleemi mõistmine

Vastuseisu ennetamiseks on vaja vaadata ühest projektist laiemat pilti ning arvestada kohalikku konteksti. Vältimaks, et pettumused üksikutest projektidest kogunevad üha suuremaks vastandumiseks ning usaldamatuseks, tuleb mistahes tegevuse kavandajal mõista osapoolte muresid.

Mõnikord piisab põhjalikest selgitustest või muudatuste tegemisest planeeritavas, aga vahel vajavad lahendamist aga personaalsemad küsimused, kuidas anda inimestele teadmine, et ka tulevikus on võimalik muutunud oludes hästi hakkama saada ja võib-olla senist olukorda isegi paremaks muuta. Kuniks probleemidele lahendusi ei ole, püsib ka vastuseis.

Seega kaasamine planeerimisprotsessides, aga miks mitte ka praegu palju kõneainet pakkuvate looduskaitseliste tegevuste kavandamisel, annab võimaluse luua dialoogi inimeste küsimuste nähtavale toomiseks ning asjakohaste murede lahendamiseks. Sujuvaks kaasamiseks on esmasemad soovitused sellised:

• varakult rääkida nendega, keda kavandatav tegevus kõige rohkem puudutab, võtta kuulda põhjendatud muresid ning pakkuda lahendusi;
• võimaldada kaasa rääkida kogu protsessi jooksul korduvalt, eri viisidel ning kommunikeerida selgelt, mis etappides kaasatakse ja mida kaasatavatelt oodatakse;
• aruteludel luua avatud õhkkond, kus osapooled on valmis teineteist kuulama ilma vastandamiseta, mõelda läbi infomaterjalid, arutelude korraldus ning tasakaalustamise võimalused, et häälekamad ei pääseks domineerima ega kasutaks arutelu oma vaadete pealesurumiseks;
• eristada ettepanekute hulgast tegelikke probleeme asjatutest hirmudest ja soovidest, sest kaasamine ei tähenda kõigi mõtete elluviimist, küll aga otsuste põhjendamist ja selgitamist.