Valitsus algatas tänavu 23. märtsil riigi eriplaneeringu, et leida sobivaim koridor Eesti maismaad läbivale vesinikutorule. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) projektijuhi Monika Korolkovi sõnul ollakse praegu protsessiga täiesti alguses – käimas on kohtumised kohalike omavalitsustega, et projekti ja vesinikutehnoloogiat tutvustada.

Eriplaneeringu esimene etapp läheb maksma orienteeruvalt 1,5 miljonit eurot ning peagi kuulutatakse välja riigihange konsultandi leidmiseks. Korolkov selgitas, et esialgne planeeringuala põhineb Eleringi ettepanekul, mis arvestab olemasoleva gaasitaristu ja elektrivõrguga.

Konkreetsemate alternatiivsete trassikoridorideni, mis liiguvad põhja poolt Läti suunas, tahetakse jõuda järgmise aasta alguseks. Praegu on eriplaneeringusse haaratud 24 omavalitsust Jõelähtmest Lõuna-Eesti valdadeni.

Vaid paar nädalat hiljem,  9. aprillil allkirjastati Riias  kokkulepe, mis senised plaanid kapitaalselt ümber mängib: Saksamaa juhtiv gaasitaristu ettevõte GASCADE, Saksa riiklik energiakontsern SEFE (Securing Energy for Europe) ning Soome ja Rootsi arendajaid koondav Baltic Sea Hydrogen Collector (BHC) konsortsium teatasid ametlikust koostööst, et ehitada suur vesiniku magistraaltoru otse Läänemere põhjas Soomest Saksmaale.  

Nii maismaa- kui ka mereprojekti peamine ajend on Saksamaa tööstuse soov asendada seni maagaasist toodetud vesinik Euroopa Liidu sisese rohelise vesinikuga, mida toodetakse meie piirkonna tuuleparkides ajal kui elektri hind on odav.

"Ilmselgelt ei ole mõistlik mõlemat nendest samal ajal kasutusele võtta. Esimeses lähenemises on mõistlik teha ainult üks nendest," nentis Eleringi juht Kalle Kilk.

Ta rõhutas, et otsustajateks on siin otspunktid ehk Soome ja Saksamaa, kes kaaluvad kummagi variandi plusse ja miinuseid.

Elering eelistab maismaatrassi läbi Eesti

Ehkki merepõhja ehitamine säästaks arendajaid maismaaomanike ja kohalike omavalitsustega kaasnevatest vaidlustest, eelistab Elering kindlalt maismaatrassi. Kilgi sõnul on mängus Eesti riigi  huvid.

Esmalt muidugi majanduslik huvi, transiidi pealt on võimalik raha teenida. "Kui me seda ei taha, võime kohe öelda, et minge meist mööda, aga see ei ole mõistlik," ütles Kilk.

Maismaaprojektil, mis läbib mitmeid liikmesriike, on suurem tõenäosus saada Euroopa Komisjonilt kõrge kaasrahastusmääraga ühishuvi toetust, kuigi trass ise on  maismaal selgelt kallim.

Lisaks loovad Kilgi sõnul Euroopa-sisesed ühised energiakoridorid  vastastikust sõltuvust. Kui Saksa tööstus sõltub Eestit läbivast torust, suurendab see liitlaste huvi meie piirkonna julgeoleku kaitsmiseks, rõhutas Kilk.

Trassi valikul on otsene mõju ka Eesti kohalikele arendustele

Kuna vesinikku on suurtel vahemaadel majanduslikult mõistlik transportida ainult gaasilisel kujul ja toru mööda (erinevalt maagaasist ei saa seda laevatranspordiks lihtsalt veeldatuks kokku suruda), peavad tootmisseadmed asuma trassi lähedal.

Kui valituks osutub meretrass, oleks sellega geograafiliselt võrdlemisi lihtne ühendada Liivi lahe meretuuleparki, kuid see nõuaks vesinikutehase ehitamist tõenäoliselt Lääne-Saaremaale.

Samas seaks meretrass suure küsimärgi alla Pärnumaale planeeritavad ülisuured vesinikutehased. "Pärnu on meretrassist ilmselgelt päris kaugel. Pärnu projektidele kindlasti oleks lihtsam liituda mööda maismaad mineva toruga," tõdes Kilk.

Monika Korolkov nõustus, et kui maismaatoru ei tule, on Pärnumaa tehaste saatus lahtine: "Tõepoolest nii on. Aga seda näitab aeg, täna me seda ei oska hinnata."

Lõplik otsus tehakse kümnendi vahetusel

MKM-i kinnitusel ei ole Saksa, Soome või Norra konsortsiumid, kes merepõhja trassi kaaluvad, ametlikult ministeeriumi poole pöördunud. Korolkov ja Kilk on ühel meelel, et praegune paralleelne planeerimine ei ole mahavisatud töö, vaid vajalik riskide maandamiseks ja parima äriplaani väljaselgitamiseks.

"Me saame sellest loobuda suvalisel hetkel, kui näeme, et kokkuvõttes ta ei ole piisavalt tasuv. Aga see, et me praegu menetluse läbi läheme – sellest saadav kasu on potentsiaalselt kõvasti probleeme ületav," märkis Kilk.

Kuna tegemist on ülipika perspektiiviga infrastruktuuriga, selguvad lõplikud investeerimisotsused alles aastatel 2030–2031, mil planeeringud on valmis ning on teada Saksa tööstuse tegelik valmisolek Soome vesiniku eest maksta.

Kui kõik läheb plaanipäraselt ja valituks osutub maismaatrass, võiks vesinik Eestis liikuma hakata kõige varasemalt aastal 2035 või hiljem.