On igati tervitatav, et pärast aastaid tegevusetust otsustab justiitsministeerium lõpuks tühistada sideandmete lausalist kogumist võimaldava sätte ning soovib lõpetada kõigi Eesti elanike igapäevase eraelu puutumatuse rikkumise. Kahjuks loob ka uus seaduseelnõu võimaluse, et formaalselt eelmine seaduse säte tühistatakse, kuid lausaline kohustus jääb.

Oma kommentaari lõpus mainib justiits- ja digiminister Liisa Pakosta, et kui riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale peaks tekkima vahetu ja tõsine oht, siis annab uus seadus võimaluse ajutiselt rakendada tunduvalt rangemat andmete säilitamise korda. Olles tutvunud kavandatava seadusemuudatusega, siis justiitsminister ilustab olukorda oluliselt.

Esiteks ei näe seadusemuudatus ette "tunduvalt rangemat andmete säilitamise korda". Seadusemuudatus näeb ette sedasama lausalist sideandmete säilitamist. Kõigi elanike sideandmete säilitamine tõesti on "tunduvalt rangem kord", kuid samuti on sätte sellisel viisil esitlemine selgelt eksitav.

Lausaline sideandmete säilitamine ei naase ainult vahetu ja tõsise julgeolekuohu korral, vaid ka siis, kui on "ettearvatav kõrgendatud oht". Arvestades aga jõustruktuuride hiljutisi tõlgendusi julgeolekuohust, on selline määratlus selgelt liiga laialivalguv.

Kui juhtiv riigiprokurör peab julgeolekuohuks saadikupuutumatuse võtmata jätmist, siis on äärmiselt ebaselge, millal esineb ettearvatav kõrgendatud oht. Sellele on juhtinud tähelepanu ka Peeter Espak, nentides tendentsi, et riik on asunud igat oma õigusriigi põhimõttega vastuolus olevat käitumist põhjendama terminiga "julgeolekuoht".

Veel enam, kui meie idanaaber Venemaa on ja jääb meie kõrvale selgeks ja ettearvatavaks julgeolekuohuks, tekib põhjendatult kahtlus, et lausaline kogumine ei jää ajutiseks, vaid pidevaks nähtuseks, millele on lihtsalt leitud uus põhjendus.

Sellele viitab ka meetme väidetav ajutisus. Seadusemuudatuse järgi saab valitsus anda korralduse lausaliseks kogumiseks kuni neljaks aastaks ning seda saab pikendada nelja aasta kaupa. Võrreldes jälitustoiminguteks antava maksimaalselt kahekuulise perioodiga on tegemist igavikuga.

Puudub igasugune põhjendus, miks peaks selline ajutine meede olema jälitustoimingute loast pikem, arvestades, et Euroopa Kohus peab nende kahe riivet sama intensiivseks.

Pakutud ajutine ajavahemik ei vasta ka meetme eesmärgile. Ettenähtavalt nelja-aastane oht on pidev ohuseisund, mis ei ole selle erandi mõtteks. Pikemaajalise ohuseisundi tõttu lausaline kogumine ei ole ka Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas.

Eelnõu ei vasta Euroopa Kohtu praktikale ka seetõttu, et kes otsustab ajutise meetme kohaldamise. Euroopa Kohus on selgitanud, et lausalist kogumist julgeolekukaalutlustel võib rakendada ainult erandjuhtudel ning konkreetse ohu korral, kuid selgi juhul peab meetme heaks kiitma kohus või sellega võrdne sõltumatu haldusasutus. Valitsus selleks aga ei ole.

Justiitsministeerium on üritanud teha head, kuid ilmselt on siseministeeriumi ja allasutuste survel seadusemuudatusse jäetud sisse tagauks selleks, et saaks jätkuda sama õigusvastane olukord uues kuues, minnes vastuollu Euroopa Kohtu seisukohtadega.

Kui ministeeriumid ei saa omavahel kokku lepitud õiguspärases lahenduses, on ainuvõimalik vaid üks lahendus: tühistage üksnes sideandmete lausalist kogumist võimaldav säte ning seejärel asuge muid ajutisi lahendusi välja mõtlema. Õiguskaitseorganid saavad vahepealsel ajal jätkuvalt koguda legitiimsel ärilisel eesmärgil kogutud andmeid, seega on hirmujutud kohe vohama hakkavast kuriteolainest samuti asjatud.