Viimastel aastatel oleme Eestis pidanud põhjalikku debatti sideandmete kasutamise üle kriminaalmenetluses. Selle arutelu keskmes on inimeste põhiõigused, eraelu puutumatus ja Euroopa Kohtu praktika. Need on vajalikud vaidlused, mis on selgemalt määratlenud riigi volituste piire demokraatlikus õigusriigis.

Samal ajal on muutunud ka maailm ja selles peitubki üks peamine väljakutse. Õigusriik peab korraga tagama põhiõiguste kaitse ning kujundama sellise õigusliku raamistiku, mis võimaldab kaitsta ühiskonda kuritegevuse eest.

Oma teenistuse jooksul ei ole ma näinud teist sellist perioodi, mil muutused kuritegevuses oleksid nii kiired ja ulatuslikud. Traditsioonilise organiseeritud kuritegevuse kõrvale on tekkinud rahvusvahelised kelmusvõrgustikud, teenuspõhine kuritegevus, lunavararühmitused, krüpteeritud suhtlusplatvormid ja tehisintellekti kasutamine ning üha enam ka hübriidrünnakud ja riiklikult juhitud mõjutustegevus.

Raske kuritegevus on omavahel seotud tegevuste jada, mille tegelikust ulatusest saavad uurimisasutused teada ainult siis, kui suudavad ühendada digitaalsed jäljed, võimalikud kahtlustatavad ja sündmused.

Investeerimiskelmus on mitmetasandiline rahvusvaheline skeem. Sidekaabli kahjustamise tagant võime avastada hoopis laiema mõjutusoperatsiooni. Lunavararünnak on osa rahvusvahelisest kuritegelikust ökosüsteemist. Sellise kuritegevuse avastamisel ei piisa üksiku teo tõendamisest, vaid uurijad peavad otsima ja ära tundma seoseid.

Neid seoseid leiavad uurijad üha vähem n-ö pärismaailmast. Euroopa Komisjon rõhutas eelmise aasta tegevuskavas, mis käsitleb õiguskaitse eesmärgil andmetele juurdepääsu tagamist, et ligi 85 protsenti kriminaaluurimistest tugineb digitaalsetele tõenditele.

See ei tähenda üksnes sideandmeid, vaid digitaalse keskkonna kõikvõimalikke tõendeid alates seadmetest ja võrgulogidest kuni pilveteenuste, IP‑andmete ja suhtlusplatvormideni. Just nende jälgede abil on võimalik rekonstrueerida toimunut, tuvastada seoseid ja mõista kuritegelike võrgustike tegelikku ulatust.

Varasemalt oli digitaalne tõend üks ja sageli toetav tõendiliik teiste seas, aga nüüd on digimaailm kaasaegse kriminaalmenetluse peamine tõendikeskkond. Kui füüsilisel sündmuskohal hävib jälg enne uurija saabumist, siis ei ole seda võimalik hiljem tõendina taastada. Sama põhimõte kehtib digitõendite kohta. Kui digijälgi ei eksisteeri, siis pole politseil võimalik neid kasutada ka juhul, kui seadus seda lubab.

See viib meid Eesti-sisese arutelu kõige olulisema sõlmpunktini. Vaatamata aastatepikkusele arutelule, ei ole me sideandmete kasutamise osas saavutanud õigusselgust. Tunnustan justiitsministeeriumi, mis on teema käsile võtnud, sest praegu on praktikas see kõigi jaoks ebaselge. Näiteks praegu võib samasugune päring pealinnas olla lubatud, kuid sada kilomeetrit kaugemal enam mitte. See on tagajärg, mis läheb vastuollu kriminaalmenetluse ühetaolise rakendamise põhimõttega.

Õigusselgus on eeltingimus selleks, et inimesed, kohtud ja õiguskaitseasutused saaksid tegutseda ühtsete ja arusaadavate reeglite alusel. Ja neid küsimusi küsivad endalt praegu paljud Euroopa riigid. 2023. aastal oli mul võimalus Eesti nimel allkirjastada Euroopa politseijuhtide Lissaboni deklaratsioon. Juba siis keskendus arutelu sellele, kuidas kiiresti muutuvas digitaalses keskkonnas tagada õiguskaitseasutuste seaduslik ja tõhus juurdepääs digitaalsetele tõenditele. Meil oli vajadus leida tasakaal, mis võimaldaks üheaegselt kaitsta nii inimeste põhiõigusi kui ka ühiskonna turvalisust.

Sama teema jõudis hiljem ka Euroopa õigusloomesse, kui Euroopa Komisjon esitas tegevuskava, mis otsib praktilisi ja õiguslikke lahendusi tagamaks digitaalsete tõendite kättesaadavus. Kui Lissaboni deklaratsioon kirjeldas probleemi õiguskaitseasutuste vaatenurgast, siis komisjoni tegevuskava käsitleb seda osana Euroopa õigusruumi tervikust.

Sideandmed on vaid üks osa palju laiemast küsimusest. Veelgi suurem väljakutse seisneb selles, kuidas kujundada õiguslik raamistik, mis vastaks digitaalse kuritegevuse olemusele ning tagaks õiguspärase juurdepääsu digitaalsetele tõenditele tervikuna.

See arutelu ei tohiks olla konflikt põhiõiguste ja õiguskaitse vahel, need on ja peavadki olema samal poolel. Õigusriik peab korraga kaitsma inimese eraelu puutumatust ja tagama ühiskonna turvalisuse ning olema võimeline välja selgitama tõde ja võtma kuritegude toimepanijad vastutusele. Need on eeldused õigusriigi toimimiseks.

Selle debati eesmärk on saavutada õigusselgus ja luua ajakohane ühiskondlik kokkulepe, mis annab üheselt mõistetavad reeglid nii inimestele, kohtutele kui ka õiguskaitseasutustele. Euroopa otsib praegu seda tasakaalu ja usun, et sama tasakaalu peab otsima ka Eesti. See on vajalik, et igaüks saaks tunda end Eestis tõeliselt vabalt ja ka turvaliselt.