Harva saab öelda, et riik on ettevõtjad seaduse koostamisse päriselt kaasanud. Sideandmete säilitamise eelnõu puhul saab ja justiits- ja digiministeerium on nii telekomisektori kui ka teiste huvigruppidega arutanud avatult ja aktiivselt. Seepärast tuleb olla aus ka tulemuse suhtes. Eelnõu nüüdne versioon erineb oluliselt lihtsast ja mõistlikust lahendusest, millest arutelud algasid.

Lihtsa süsteemi asemel tekkis erandite kogum

Arutelude alguses oli lähtekoht selge. Seadus pidi määrama konkreetsed andmekategooriad ja säilitustähtajad. Kui sideettevõttel on vajalikud andmed juba olemas näiteks arveldamiseks või teenuse toimimise tagamiseks, tuleks kasutada neid. Täiendavaid säilitamiskohustusi võiks rakendada ainult kitsalt piiritletud juhtudel, näiteks raske kuritegevuse uurimiseks või riigi julgeoleku kaitseks. Need on põhimõtted, milles oli infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit ministeeriumiga ühel meelel.

Ometi on praegusesse eelnõusse jõudnud mitu uut andmete säilitamise alust ja erandit, mis ei lähtu neist põhimõtetest. Seda seetõttu, et ministeerium on püüdnud sõna-sõnalt järgida kõiki Euroopa Kohtu otsustes nimetatud võimalusi. Kohtu otsustest ei tulene aga, et kõiki lubatud säilitamisviise tuleks rakendada korraga. Otsus loetleb võimalusi, mitte kohustusi.

Esimene näide on raske kuritegevuse uurimiseks kavandatud geograafiline säilitamine. Eelnõu järgi tuleks andmeid säilitada muu hulgas elutähtsa teenuse osutajate asukohtades. Vesi, elekter, gaas, side ja transport katavad juba oma olemuselt kogu Eestit ning tugijaamade levialad võivad olla väga laiad. Nii võib "geograafiline" säilitamine hõlmata praktikas sisuliselt kogu riigi territooriumi ehk täpselt seda, millest eelnõu pidi eemale liikuma. Eelnõust ei selgu ka piisavalt, kui suurt osa elanikkonnast ja milliseid ajavahemikke see puudutaks ning milline oleks mõju kuritegude uurimisele.

Teine näide on andmete nn kiirsäilitamine, mis võimaldaks kohustada sideettevõtet konkreetse juhtumiga seotud andmeid kiiresti ja eraldi säilitama. Paljud kahtlusaluse või sidevahendi kasutaja tuvastamiseks vajalikud andmed on ettevõtetel juba olemas ja seaduses ette nähtud aja jooksul säilitatud.

Kui kiirsäilitamine puudutab samu andmeid, tekib sisuliselt topelt kohustus: kulud kasvavad, kuid uurimisasutus uut teavet ei saa. Lisaks tähendaks see ööpäevaringset reageerimisvalmidust ehk püsivat kohustust kohandada tööprotsesse ja kanda lisakulusid, mida praegune mõjuanalüüs piisavalt ei kajasta.

Need kaks näidet lisanduvad riigijulgeoleku, kasutajate tuvastamise ja ettevõtete ärilisest vajadusest tulenevale andmete säilitamisele. Kui kõik erinevad säilitamise alused üksteise peale kuhjata, tekib mitmekihiline süsteem, millest on raske aru saada nii inimestel, ettevõtetel kui ka asutustel.

Keerukad süsteemid tõstavad kulusid ja kasvatavad vaidluste ohtu, mistõttu võib juhtuda, et õigel eesmärgil alustatud seadusemuudatus päädib tulemusega, mis lahendab praeguseid vajakajäämisi oodatust palju vähem.

Erandid vajavad veenvat põhjendust

Telekomisektor ei vaidlusta riigi vajadust võidelda raske kuritegevusega ja kaitsta julgeolekut. Kaitsepolitseiamet ja välisluureamet vajavad oma ülesannete täitmiseks sideandmeid ning sideettevõtted on valmis olema riigile partneriks. Privaatsus ja turvalisus ei ole vastandid, hästi koostatud seadus peab kaitsma mõlemat, kuid iga kavandatud kohustus peab olema põhjendatud ja proportsionaalne.

Kõige rohkem vajavad kaalumist politsei tavapärase uurimistöö jaoks kavandatud ulatuslikud erandid. Uusi kohustusi tuleks kehtestada ainult siis, kui nende vajadus ja kasu on selgelt tõendatud. Sama oluline on realistlik jõustumisaeg. Ettevõtted ei saa hakata arendama lahendusi, mille lõplik sisu pole veel teada, ja keerukad tehnilised muudatused vajavad piisavat üleminekuaega.

Enne, kui eelnõu riigikokku saata, soovitame valitsusel naasta algse lahenduse juurde ehk määrata seaduses selged andmekategooriad ja säilitustähtajad, kasutada esmajärjekorras ettevõtetel juba olemas olevaid andmeid ning lubada täiendavaid kohustusi üksnes kitsalt piiritletud ja tõendatud vajadusega juhtudel.

Riigikogus tuleb seejärel põhjalikult läbi arutada kõik sätted, mis riivavad inimeste privaatsust, sest riivet peab tasakaalustama tõendatud turvalisusvajadusega. Hea seadus on selline, millest saavad ühtemoodi aru inimesed, ettevõtted ja uurimisasutused.

Avalikes huvides loodud süsteemi kulud peab kandma riik

Uus eelnõu eeldab, et sideettevõtted arendavad välja keerukad tehnilised lahendused, et erinevaid andmeid erinevate reeglite järgi töödelda. Riik on valmis hüvitama osa uute kohustustega seotud otsestest kuludest. See on õige, sest andmeid säilitatakse avalikes huvides.

Kulud ei piirdu siiski vaid süsteemide ühekordse arendamisega. Ettevõtted peavad infosüsteeme pidevalt haldama, töötajaid koolitama, taotlustele vastama ja muutuvaid nõudeid rakendama. Kui säilitamise tingimusi hakatakse regulaarselt valitsuse korraldustega muutma, kaasneb iga muudatusega uus arendus- ja halduskoormus.

Sideandmete säilitamise eelnõu peab selgelt määrama säilitamise tähtajad, andmekategooriad, andmete kasutamise tingimused ja vastutavad asutused. Sama oluline on tõhus kontroll selle üle, kuidas uurimis-, jälitus- ja julgeolekuasutused saadud andmeid kasutavad.

Oleme juba öelnud, et sideettevõtja ei saa korraga olla operaator, uurija, järelevalveasutus ja kohus. Mida rohkem jätab eelnõu erandeid ja tõlgendamisruumi, seda enam surutakse sideettevõtjat rolli, kus ta peaks ise hindama uurimisasutuse taotluse vajalikkust ja proportsionaalsust, aga see ei saa olla eraettevõtte ülesanne.

Kui eesmärk on taastada tasakaal privaatsuse ja turvalisuse vahel, siis ei vaja Eesti üha uusi erandeid ja keerukamaid skeeme, vaid selgeid reegleid, läbipaistvat järelevalvet ja lahendusi, mille vajalikkus on tõendatud. Iga uue kohustuse puhul küsida kolme asja: millist konkreetset probleemi see lahendab, kas sama eesmärki saab saavutada ettevõtetel juba olemas olevate andmetega ning kas saadav kasu õigustab kaasnevat privaatsuse riivet ja kulu. Usume, et seda tehes jõuame seaduseni, mis kaitseb ühtaegu nii inimeste põhiõigusi kui ka Eesti julgeolekut.