Eestis on kombeks usaldada. Häirivalt palju. Me usaldame oma riiki ja selle digitaalset ökosüsteemi, mida on aastakümneid esitletud kui läbipaistvuse ja kodanikukontrolli musternäidet. See usaldus on muutunud Trooja hobuseks, mille kõhus marsivad jõuametid üha sügavamale meie põhiõigustesse, kasutades meie heausklikkust relvana meie endi vastu.

See ei ole hüpoteetiline oht, vaid tegelikkus, mida paljastavad üksteise järel nii õiguskantsler kui ka meedia, ent mis siiski jääb kuidagi vajaliku tähelepanuta.

Seda pühana tundunud usaldust on viimasel ajal murendanud paljastused, nagu näiteks uudis "Andmejälgija infot näeb vaid 16 andmekogu kohta". Artiklist selgus, et kuigi meile kuvatakse riigiportaalis ilusat logiraamatut meie andmetega ümberkäimise kohta, on see vaid jäämäe veepealne tipp. Tegelikult on meil ligipääs vaid tühisele murdosale päringutest ning meil pole vähimatki aimu kümnetest ja sadadest andmekogudest ning varjatud registritest, kus meie andmeid ilma meie teadmata ja kontrollita töödeldakse. 

Õiguskantsleri hiljutine analüüs tõi päevavalgele jahmatava tõsiasja, et Matis Mäekeri juhitud rahapesu andmebüroo (RAB) on seadust eirates ja ilma igasuguse õigusliku aluseta nuhkinud Eesti inimeste ja ettevõtete pangakontodel, kasutades selleks täitmisregistri tagauksi.

See ei ole pelgalt tehniline rikkumine, vaid süsteemne ja nahaalne seadusereservatsiooni põhimõtte eiramine. Asutus, mis on loodud rahapesu vastaseks võitluseks, on ise asunud seadust rikkuma, lootes ilmselt, et keegi ei julge küsida või ei saa arugi. See asutus on ennast ise joovastanud oma väidetest oma põhitegevuse olulisuse kohta ega pea enese rikkumisi millekski.

Võimu, veel rohkem võimu

Ja miks nad peaksidki kartma? Nagu minu enda praktika kliente esindades näitab, on RAB suutnud luua sellise hirmukultuuri, et isegi pangad ei julge oma klientidele avaldada infot nende õiguste rikkumise kohta. Keeldutakse, viidates olematutele seadustele, kuid tegelik põhjus on ilmselt hirm, et muidu satutakse ise RAB-i sihikule.

Ja nüüd, kujutage ette, väidetavalt soovib selle autoritaarsele riigile omase kultuuri looja, Matis Mäeker asuda juhtima kogu Eesti pangandusjärelevalvet finantsinspektsioonis. Kahjuks ei ole enam üllatav kuulda katsest eksportida seaduserikkumist ja hirmutamist normaliseeriv mentaliteet otse meie finantsjärelevalve tippu.

Sama mustrit, kuidas rahva ja parlamendi usaldust kuritarvitatakse, nägime hiljuti uuesti. Taas oli peategelaseks RAB ja selle juht, kes üritasid riigikogus täielikus vaikuses läbi suruda seadusemuudatust, mis looks tehisaruga töödeldava monstrumandmebaasi ja annaks neile sisuliselt piiramatu ja kontrollimatu õiguse keelduda inimestele nende endi kohta käivate andmete kasutamisest.

Õnneks jättis president Alar Karis selle põhiseadusega räiges vastuolus oleva seaduse välja kuulutamata, tuues oma 3. juuli 2025 otsuses selgelt välja, et see riivab lubamatult meie informatsioonilise enesemääramise õigust (PS § 26 ja § 44). President rõhutas, et seadus andis RAB-ile blankovolituse keelduda igasugusest infost oma tegevuse kohta, kasutades ettekäändena hägust ja kummist venitatavat klauslit: kui see "takistab või kahjustab rahapesu andmebüroo seadusest tulenevate ülesannete täitmist.".

Veelgi enam, president osutas, et selline lähenemine on otseses vastuolus ka Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusega (GDPR), mis nõuab, et igasugune põhiõiguste piirang peab olema seaduses sätestatud "selgelt ja täpselt" ning selle kohaldamine ettenähtav. RAB-i soovitud seadus oli aga selle printsiibi irvikuva.

Groteskseks teeb olukorra tõsiasi, et seaduse seletuskirjas mööndi, et RAB-i uude andmekogusse jõuavad ka inimeste poliitilised ja usulised veendumused ning terviseandmed. Sisuliselt püüti luua täieliku läbipaistmatuse ja kontrollimatusega tegutsevat Suurt Venda, mis kogub meie kõige intiimsemat infot ja keeldub seejärel igasugusest aruandlusest.

Muster, mitte üksikjuhtum

Muidugi ei ole perekonna must lammas vaid rahapesu andmebüroo. Reaalsuses ongi see osa laiemast ja süngemast pildist, kus jõuametid näivad tegutsevat arusaamises, et seadused ja kohtuotsused on nende jaoks vaid tülikad soovitused, kuna nende tegevus on lihtsalt nii "oluline."

Samasugust mustrit demonstreerib ka prokuratuur. Juhtiv riigiprokurör Taavi Pern on avalikkust teadlikult eksitanud väitega, justkui oleks sideandmete kasutamise õiguspärasus kriminaalmenetlustes endiselt lahtine küsimus.

Tegelikult on riigikohus korduvalt kinnitanud – nii lahendites otse ja ka kaudselt, jättes prokuratuuri kaebusi menetlusse võtmata –, et selline andmete kasutamine on ebaseaduslik, nimetades seda isegi "põhiõiguste tahtlikuks rikkumiseks". Ei ole usutav, et see oleks juhuslik eksimus, vaid pigem on see teadlik katse luua õigusliku segaduse suitsukate, et jätkata ebaseaduslikku praktikat ja õigustada juba toimunud rikkumisi.

Pilt muutub veelgi süngemaks, kui lisame eelnevale siseminister Igor Taro lauale jõudnud usaldusväärse informatsiooni, et Eestis kuulatakse tõenäoliselt pealt kümneid tuhandeid inimesi, kes pole üheski kuriteos kahtlustatavad ja kes sellest iial teada ei saa.

Meile on aastaid valetatud, et jälitustegevus on erandlik, sihitud ja kohtu kontrolli all. Tegelikkus on massiline ja valimatu sekkumine meie eraellu, olgugi, et meid ei kahtlustata üheski kuriteos, vaid lihtsalt sattusime rääkima n-ö vale inimesega. Ja mis on ministri reaktsioon? Sisuliselt õlakehitus: küllap kaitsepolitsei teab, mida kaitsepolitsei teeb. Seaduses sätestatud kohustust inimesi nende pealtkuulamisest teavitada rikutakse massiliselt ja julgen arvata, et just seetõttu ongi seni suudetud vältida skandaali, mis paljastaks meie "kontrollitud" jälitustegevuse tegeliku ulatuse.

Need juhtumid moodustavad selge ja häiriva mustri. Meie usaldust Eesti riigi ja selle kaitseks loodud asutuste vastu kasutatakse süstemaatiliselt ära, et samm-sammult lammutada meie põhiõigusi. Lubatakse turvalisust ja läbipaistvust, kuid vastu antakse kontrollimatu võim ja saladuskate. Küsimus pole enam selles, kas meid kaitstakse, vaid selles, kes kaitseb meid nende kaitsjate endi eest. Kui kaua me laseme omaenda usaldust enda vastu relvana kasutada?