Huvitaval kombel on maailm toonud meid ajastusse, mil asjad ei jõuagi päriselt vanaks saada. Kibelus mööblit vahetada tekib enne, kui sellest saab kodu osa, riided kannatavad kandmist vaid ühe hooaja ning katkised esemed lendavad automaatrefleksist prügikasti. Midagi parandada? Never!

See on tarbimiskultuur kogu oma hiilguses, mis on õpetanud meid väärtustama uut rohkem kui kestvat. Tasapisi on sellest saanud palju laiem maailmavaade, et vanas ja vananemises nähakse pigem puudust kui väärtust ning kõik, mis ei mõju värske ja moodsana, kipub tunduma justkui ajale jalgu jäänud.

Prantsuse filosoof Jean Baudrillard (1929–2007) kirjutas juba 1970. aastatel, et tarbimisühiskond vajab eksisteerimiseks objekte, kuid veelgi enam vajab ta nende hävitamist. Süsteem toimib ainult siis, kui tekib painav tunne, et midagi on justkui kogu aeg puudu, aegunud või alaväärne. Väärtust ei määra enam kestvus, kvaliteet ega ajas tekkinud tähendus, vaid võime mõjuda uue ja ihaldusväärsena. Sündinud on maailm, kus vananemist ei tunnistata loomuliku elu osana, vaid puudusena, mis tuleb kiiresti ära peita või välja vahetada.

Ka linnaruumis nähakse vanu hooneid tihti millenagi, mis ei vasta tänapäevase uudsuse ja efektiivsuse ideaalile. Osalt on see mõistetav, sest aastakümneid hoolduseta seisnud majad mõjuvad väsinult ning nende väärtust on raske märgata, kuid sageli ei peitu probleem mitte vanades hoonetes endis, vaid meie katkenud suhtes hooldamise, parandamise ja kestvusega. Nii tuleb vaadata lähiajalukku, kus nõukogude aeg lõikas läbi hoonete järjepideva hooldamise traditsiooni ning mille mõju tunneme praeguseni.

Ometi ei sünni huvitavad keskkonnad täiuslikkusest, vaid ajast ja selle kulgemise lugudest, mis jätavad ruumile alati oma jälje. Paradoksaalsel kombel otsitakse kiirtarbimise ajastul üha rohkem autentsust ja päris lugusid, kuid samal ajal ka hävitatakse neid järjest kiiremini. Räägitakse vajadusest luua omanäolisi keskkondi, kuid praktikas kiputakse ikka valima lahendusi, mis on kiiresti ehitatavad, lihtsalt hallatavad ja maksimaalselt kasumlikud.

Tulemuseks on keskkonnad, mis muutuvad üha sarnasemaks. Lõpuks pole vahet, kas oled Tallinnas või Võrus, Pariisis või Hongkongis, kuna klaasist ja betoonist võib ehitada igale poole. Üha raskem on seevastu luua paiku, millel oleks päriselt oma äratuntav nägu.

Vanad hooned annavad paikadele eripära, mida ei saa importida, eksportida ega kopeerida. Neis peituvad kordumatud detailid ja ajastule omane materjalikasutus kannavad edasi pikki ehitustraditsioone ning hoiavad endas midagi esmapilgul tabamatut – aja puudutust.

Just seetõttu mõjuvadki kummastavalt mõtted, et ajaloolise hooned on pigem raske taak kui suur võimalus. Hea näide selle kohta on Tallinna lennujaama vana reisijate terminal, mille säilitamine on sattunud vastuollu lennujaama täiesti mõistetavate arendusplaanidega ning mille asemele soovitakse kahte lennuki parkimiskohta.

Tallinna lennujaam on vanale reisiterminalile olnud erakordselt hea omanik, sest hoone on kasutuses ja kvaliteetselt taastatud. Tegemist on Eesti lennundusajaloo ühe haruldasema hoonega, milles põimuvad 1930. aastate funktsionalism ja sõjajärgne esindusarhitektuur ning väärib sellisena ehitismälestise staatust.

Seetõttu võiks vana terminal olla kogu lennujaama kõige omanäolisem osa, ajalooline kiht, mis annaks uutele arendustele identiteedi ja looks keskkonna, mida poleks võimalik leida kuskilt mujalt. Muinsuskaitseamet loodab vana terminali puhul leida koostöös lennujaama, Tallinna linna ja arhitektidega lahenduse, mis võimaldab nii lennujaama arengut kui ka ajaloolise terminali säilimist ja väärikat kasutust.

Mõistetavalt tuleb iga sarnase olukorra puhul arvestada majanduslike võimaluste, omanike huvide ja arendusvajadustega. Vana hoone säilitamine, hooldamine ja uute lahendustega sidumine nõuab sageli rohkem pingutust kui lihtsalt puhtalt lehelt alustamine. Kuid kultuuriväärtuslike hoonete puhul tuleks vaadata kaugemale kui ainult lühiajaline tasuvusarvutus.

Kultuuriväärtuslike hoonete omanike käes on võim mõjutada läbi oma otsuste paratamatult meid kõiki. Ootamatul kombel võib just ajaloolisest hoonestusest saada arendusprojektide kõige tugevam osa.

Eestiski on häid näiteid sellest, kuidas vana ja uus ei pea teineteist välistama. Rotermanni kvartali väärtus Tallinnas on sündinud just sellest, et vanad tööstushooned on hoitud alles ja kasutuses ning nende kõrvale on toodud kaasaegne, muinsuskaitselisi väärtusi arvestav arhitektuur. Just erinevate ajastute kooseksisteerimine annabki Rotermannile identiteedi, millele ei paku konkurentsi ükski teine puhtalt nullist rajatud uusarendus.

Juba 19. sajandi lõpus hoiatas Inglise muinsuskaitsja ja kunstnik William Morris (1834–1896) meid masstoodangu ja sellest tuleneva üheülbastumise eest, nähes ohtu selles, kui ilu, käsitöö ja inimlik mõõde asendatakse kiiresti toodetava anonüümsusega.

Morrise jaoks ei olnud küsimus ainult hoonetes või esemetes, vaid lõpuks selles, millises maailmas me elame ja milliseks kujundab see meie sisemaailma. Võib-olla peitubki selles muinsuskaitse ja vanade hoonete kõige olulisem mõte.

Vanade hoonete hoidmine ja kasutamine on osalt vastureaktsioon maailmale, kus kõik muutub üha sarnasemaks, kiiremini asendatavaks ja emotsionaalselt tühjemaks. Vanad hooned ei kanna endas ainult ajalugu, vaid inimlikkust ja kohalikku eripära ehk midagi sellist, mida ei saa masstoodanguna luua ega standardlahendustega dubleerida.

Maailmas, kus tarbimiskultuur õpetab meid pidevalt uut ihaldama, võivad just ajaloolised hooned olla meie võimalus säilitada iseloomu, mälu ja identiteeti.