Saan aru, et täna (reedel - toim.) oli ametlikult viimane tööpäev Tallinkis?

Täpselt nii, tänasest olen töötu.

See on vist liiga karm sõna, ma kardan.

Päris töötu ei ole, mul on veel ühiskondlikud rollid: olen rahvusringhäälingu nõukogus, Eesti Draamateatri ja Eesti Kunstimuuseumi nõukogu esimees, nii et nende rollidega olen seotud.

Kontekstiks ütlen, et Paavo Nõgene on juhtinud väga erinevaid organisatsioone nii era- kui ka avalikus sektoris. Ta on olnud avalikus sektoris kantsler ja teinud nii erinevaid juhtimistöid, et teist sarnast kogemust on Eestist raske kõrvale panna. Sellepärast ongi ta teist korda siin "Reedeses intervjuus" ja räägimegi põhiliselt juhtimisest, aga mitte niivõrd ettevõtete, kuivõrd Eesti juhtimisest, sest Eesti – nii naljakas, kui see ka pole – on samuti midagi, mida tuleb juhtida.

Nädalavahetusel pidasid valitsuserakonnad Reformierakond ja Eesti 200 oma erakondlikke kokkutulemisi. Paljudes inimestes tekitas ärritust väiksema valitsuserakonna Eesti 200 volikogul tehtud avaldus, kus valitsusse juba mitmendat aastat kuuluv erakond ütles, et nüüd oleks vaja teha radikaalseid muutusi. Kuidas sulle tundub, kui radikaalseid muutusi oleks Eestis praegu vaja teha?

Esiteks, sõna "radikaalne" on üldse selline natukene radikaalne. Kui neid muutusi on vaja teha, siis valitsuskoalitsioonil on ju enamus ja on olnud üsna pikka aega. Kuna nendel on jäänud isegi veel kümme kuud, siis tasuks need muutused ju kõik ära teha, et ei juhtuks nii, nagu vist ühe teise teemaga juhtus, kus enne valimisi räägiti üht, aga peale valimisi tuli välja teine. Kui on tahe radikaalsed muutused ellu viia, siis kümme kuud on veel aega.

See on tõsi. Tegelikult on kahe peale kokku Reformierakonnal ja Eesti 200-l, kes praegu Eesti valitsuse moodustavad, riigikogus jätkuvalt vist 52 kohta. See ei ole küll väga suur enamus, aga kui ma õigesti mäletan, siis Mart Laari esimesel valitsusel oli samuti vist 52 või 53 kohta ja tehti tõesti sõna otseses mõttes radikaalseid muutusi, mille najal on Eesti siiamaani arenenud. Tõenäoliselt Eesti 200 ja Reformierakond enne valimisi radikaalseid muutusi tegema ei hakka.

Tundub nii. Juba mõnda aega on kiputud tegelema asendustegevustega, mitte otseste muutuste või reformidega.

Minu arust on asendustegevus see trall, mis käib presidendi teema ümber, mille kohta vist ka nädalavahetusel tehti avaldus, et Eesti 200 ei toeta Alar Karise jätkamist. Minu jaoks on see asendustegevus mitmes mõttes.

Esiteks, presidendivalimistel on kandidaatide esitamise tähtaeg suhteliselt napp enne seda, kui teda valitakse. Kui mõne poliitiku käest enne teisele ametikohale kandideerimist küsida, kas ta otsustab kandideerida, siis venitavad nad vastusega ise viimase hetkeni.

Teiseks on minu jaoks natuke arusaamatu, kuidas 13-protsendilise rahva toetusega koalitsioon vastandab ennast 70-protsendilise rahva toetusega presidendile. Mida sellega saavutada soovitakse? Mulle tundub, et sellega võib reiting pigem langeda.

Kui Eestis on president, keda Eesti rahvas toetab 70 protsenti, siis mina pigem ootaks mõned kuud enne presidendivalimisi ja ütleks, et soovime rahva poolt toetatud presidendi jätkamist ametis. Aga käib mingisugune asendustegevus, kus loeme iga nädal, kuidas isegi ühe erakonna sees ütleb peaminister ühel hetkel, et tema taha ei jää Alar Karise tagasivalimine, järgmisel hetkel ütleb, et otsitakse naist, ja kolmandal hetkel midagi kolmandat.

See on asendustegevus. Selle aja ja ressursi võiks tegelikult kulutada Eestis tõesti muret tegevatele põhilistele teemadele või nendesamade radikaalsete muutuste elluviimisele, mida lubatakse.

Ma oleks juba peaaegu öelnud, et järgmise presidendi valimine ei ole Eestis kõige põletavam teema, aga siis jäin mõttesse. Tegelikult on presidendi roll Eestis, nii palju, kui meil neid siin peale iseseisvuse taastamist on olnud, ikkagi oluline. Presidendil küll ei ole põhiseaduses väga suurt võimu, aga omal moel on kõik presidendid olnud olulistes ühiskonda muutvates protsessides taganttõukajad või eestvedajad. Seetõttu on see ikkagi oluline.

Kindlasti, aga hetkel ametis olev president valiti, kui peaminister oli Kaja Kallas, suur välispoliitika ekspert. Nüüd heidetakse presidendile ette, et ta ei ole välispoliitika ekspert, kuna peaminister on Kristen Michal, kes ei ole välispoliitika ekspert.

Kes on järgmine peaminister? Milliseks peab president kujunema järgmise peaministri ajal? See kõik on ju selline totter mäng – lõpetaks selle pulli ära ja tegeleks päris küsimustega.

Presidendi institutsioon on väga oluline, mida näitab ka rahva suur, 70-protsendiline usaldus. Milleks kogu see trall, mis praegu selle teema ümber käib? Meil on ülikõrge rahva toetusega president. Ma arvan, et Lennart Meri toetus oli mingil hetkel 74 protsenti või 76 protsenti. Mina nimetan seda asendustegevuseks, sest kas ei taheta mingite muude asjadega enam enne valimisi tegeleda või on ideed otsas.

Ma arvan, et isegi kui ideid oleks, siis neid ei juleta praegu välja käia. See on "Jah, härra minister" huumoriklassikast tuttav olukord, kus kõik ideed tunduvad väga ohtlikud või väga julged.

Üks näide on ju ka siitsamast majast: rahvusringhäälingu seadus ei ole valitsusest liikunud riigikokku, kuigi oleks pidanud sinna jõudma juba mõnda aega tagasi. Mulle tundub, et see võib minna samasse klassi – sellega lihtsalt ei soovita enam tegeleda. Kuigi sellel majal on lahendada kaks väga olulist probleemi, mis tulevad Euroopa meediavabaduse määrusest: rahvusringhäälingu rahastamise küsimus, mis peab olema etteaimatav, ja rahvusringhäälingu juhtimise sõltumatuse küsimus. Mõlemad on olulised teemad ja mõlemad võiks ära lahendada, aga miskipärast ei lahendata.

Kui juba räägime rahvusringhäälingust, siis tegelikult lahendatakse neid küsimusi viisil, mis mulle tundub poliitilise kontrolli suurendamisena.

Kultuuriministeeriumis oli viimati eelnõu, mis käsitles rahvusringhäälingu juhtimist, rahastamist ja osaliselt ka sisu. Siis aga otsustas kultuurikomisjon Reformierakonna juhtimisel panna mingil imelikul põhjusel sotsiaaldemokraatide esitatud – ja kultuuriministeeriumi eelnõuga mitteseotud – eelnõu külge ühe osa tollest ministeeriumisse seisma jäänud eelnõust, mis käsitleb rahvusringhäälingu nõukogusse liikmete määramist. Nii nagu mina ja paljud teised seda näevad, tehakse seda selleks, et enne valimisi – enne, kui võim ära kaob – määrata sinna inimesed, kes võimul olevatele erakondadele, eelkõige Reformierakonnale tunduvad meeldivamad.

Esiteks, mind isiklikult väga häirib see, kui kirglikult poliitikud tahavad tegeleda rahvusringhäälinguga ja võtta pidevalt sõna nendel teemadel. Olles ka ise rahvusringhäälingu nõukogu liige, näen koosolekutel, et põhilised diskussioonid ei käi eksperte kaasates, vaid poliitikute vahel. See on minu arvates avalik-õiguslikule ringhäälingule – rõhutan, avalik-õiguslik, mitte riigimeedia – ikkagi suhteliselt kehv.

Ideaalne lahendus oleks loomulikult see, et rahvusringhäälingu nõukokku ei kuuluks mitte ühtegi tegevpoliitikut, aga see on paraku helesinine unistus. Lugesin ka mina, et võeti välja üks osa sellest eelnõust, et lahendada nõukogu sõltumatuse küsimus. Ausalt öeldes on siin väga palju poliittehnoloogiat. Nõukogus on täna neli eksperti. Mina ei julge küll öelda, et härra Rein Veidemann esindab ühe erakonna huve, härra Sulev Valner teise erakonna huve ja mina mingi kolmanda. Neid sildistamisi ja märgistamisi on väga lihtne teha.

Vaatame, kuhu see riigikogus jõuab, mida seal tehakse ja kes neid eksperte valib. Selge on see, et moel või teisel tuleb see sõltumatuse küsimus ära lahendada, kas enne või peale valimisi. Mõlemal juhul tekivad mingil osal poliitilistest jõududest küsimused.

Lõpetame kohe selle rahvusringhäälingu teema ära, aga rahvusringhäälingu sõltumatuse küsimus Eestis on eelkõige seotud rahastamise mudeli ja selle ettenähtavusega. Rahvusringhäälingut juhtivad inimesed peaksid teadma, millise rahastusega nad võivad kasvõi kaks aastat ette arvestada. Praegu sellist võimalust ei ole ja oluline on ka see, kuidas asi väljapoole paistab.

Me küll teame, et rahvusringhääling toimetab sõltumatult, aga väljast vaadates tehakse rahandusministeeriumis igal aastal otsus, kui suur osa eelarvest läheb rahvusringhäälingu tegevuskuludeks. See on ühemõtteliselt poliitikute ja ametnike suva. Tõsi küll, see protsess on olnud enam-vähem korrektne, aga väljastpoolt näeb ikkagi välja, et see ei ole poliitikute tahtest sõltumatu protsess.

Jah, aga ma ei näe ka väga võimalust täielikuks sõltumatuseks, mis tähendaks rahastuse indekseerimist mingil moel. Ma ei ole kindel, et seda tekib. Mingi sõltuvus riigikogust ehk parlamendist kui rahvavõimu kandjast jääb.

Ma arvan, et rahvusringhäälingu sõltumatus sõltub ennekõike nendest professionaalidest, kes seal töötavad ja seda sõltumatust edasi kannavad. Ajakirjanikud ja toimetused on rahvusringhäälingus sõltumatud ning teevad minu arvates väga head ja sõltumatut tööd. See on kindlasti rahvusringhäälingu töötajate edasi kanda.

Veelkord: loomulikult, kui nõukogu tahab, siis ta võib hakata moel või teisel mõjutama, ja mitte ainult läbi rahastamise. Sellepärast ma ütlengi, et tegelikult oleks parem, kui nõukogus ühtegi tegevpoliitikut ei oleks.

Aga tulles tagasi selle stagnatsiooni juurde, mis Eestis valitseb, siis kuidas me sinu meelest oleme sellesse jõudnud? Hästi lihtsalt küsides – ma ei tea küll, mis aastasse see alguspunkt panna, mulle endale tundub, et kuskile umbes 2014. aastasse –, kas viimased valitsused on selles süüdi, et me oleme sellisesse seisakusse jõudnud?

Ma arvan, et see on kombinatsioon. Viimase lühema aja jooksul, alates 2020. aastast, on olnud ka selliseid ootamatusi, mis valitsustest ei sõltu. Võtame Covidi kriisi, millest on tänaseks möödas kuus aastat – see kindlasti survestas võimukandjaid ja valitsust tegema otsuseid, mida muidu ei oleks tehtud, ja aitas kaasa sellele, et eelarvetasakaal halvenes oluliselt.

Arvatakse või tahetakse näidata, et riik ei saa kuidagi majandust väga elavdada. Saab ikka, ennekõike maksukeskkonna kaudu. Kõik need otsused, mis viimastel aastatel on tehtud – maksupalagan ja maksude tõus –, on kaasa aidanud sellele, et sellest stagnatsioonist või seisakust väljatulek on tohutult aeglane.

Täna näeme komakohaga majanduskasvu, mis võidakse lõpuks veel allapoole korrigeerida, ega see meid edasi ei aita. Kulud kasvavad selgelt kiiremini kui tulud. Eelarve on väga suures defitsiidis. Ka hiljuti välja käidud idee, et hakkaks liikuma eelarve tasakaalu poole 0,5 protsendi kaupa, on ilmselgelt liiga vähe. Mina ütleks, et see samm peab olema vähemalt üks protsent aastas, et sellest eelarve defitsiidist mõistliku aja jooksul välja jõuda.

Valitsustel on loomulikult oma roll selles, kus me oleme, aga roll on ka keskkonnal, Covidil, sõjal ja välistel teguritel, kus me kaasa rääkida ei saa. Näiteks tänane pead kergitav inflatsioon tuleneb suures osas energiahindadest, kus meie sõltuvus maailma turuhindadest ja Hormuzi väinas toimuvast suhteliselt suur.

Ma vaidleksin siin vastu. Mulle pigem tundub, et need erinevad täiesti reaalsed kriisid, millest mõni ka jätkub, nagu Covid, sõda Ukrainas või rahvusvaheliselt lainetena meist kõigist üle käiv inflatsioon, on mitme peaministri vaatest olnud toredaks õigustuseks. Vist Kaja Kallas ütleski, et küll oleks tahtnud juhtida, aga igasugused kriisid takistavad.

Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis on olnud peaministreid, kelle valitsemise ajal on olnud võrreldava ulatusega kriis, aga kes on ometi kuskil ees näinud eesmärki ja liikunud selle suunas kriiside kiuste. Seehulgas on nad säilitanud ka rahva toetuse, mis ei ole sugugi väheoluline. Tegelikult on lastud nendel kriisidel ennast takistada.

Üks asi, mis on ikkagi tegemata, on kulude kärpimine.

Kui minna tagasi aastasse 2008, kus oli suur majanduskriis, siis peaminister Andrus Ansip sai ju lõpuks ka peale "krokodille" (väljend eelarve kärpijate kohta - toim.) usaldusega tagasi valitud. See ülesanne on kindlasti olnud poolikult tehtud. See on ka üks asendustegevuse kategooriasse läinud asi: tuldi võimule ja öeldi, et hakkame jälle tegelema nulleelarvega, aga sealt mingit tulemust ei tulnud.

Üks asi on vaadata, kui palju on avalikus sektoris töötajaid, teine asi on see, mis teiste kuludega toimub. Kui võtame sellesama 4,5 protsenti eelarve defitsiiti ja öeldakse, et see on tegelikult kaitsekuludest, siis kaitsekulude suurendamiseks on sealt läinud ikkagi oluliselt väiksem summa.

Kindlasti on see üks osa, mis majandust osaliselt pärsib: riigi ülalpidamine on väga kallis ja midagi on jäänud tegemata. Aga ma ei ole kindlasti nõus väitega, et see on ainult valitsuse tegemata töö ja keskkond ei määra üldse midagi. Covidi kriis oli ränk ja sõda on põhjustanud paljudele sektoritele omad probleemid.

Ma arvan, et meil on energiapoliitikaga üsna halvasti ja see on suur tegematajätmine. Meil oli vastutavatel kohtadel väga pikalt inimesi, kes arvasid, et Eesti energiapoliitika võiks koosneda ainult välisühendustest. Nüüd oleme sealmaal, et hakkame välisühendustest sõltumatuse nimel vist kümmet gaasijaama ehitama.

Üsna hiljuti oli uudis, kus rõõmustavalt öeldi, et esimeses kvartalis oli taastuvenergia osakaal juba 30 protsenti. Sealsamas uudises oli aga üks väga kurb number: vist 41 protsenti elektrist me importisime kuskilt mujalt.

Kui seda importi kuskilt võtta ei oleks, mis me siis teeme? Ma arvan, et viimase 20 aasta suurim tegematajätmine on ilmselt energiapoliitika, kus ei ole seatud ega ellu viidud selgeid sihte.

Jah, see on kindlasti tõsi. Energeetikas tehtud või tegemata jäetud otsuste mõjud ulatuvad vähemalt paarikümne aasta taha. Seesama uuesti leitud otsustavus – mida tõsi küll ei kanna poliitikud, vaid riigile kuuluv põhivõrguoperaator Elering – ehitab tegelikult vahepealse 10 või 15 aasta jooksul tegemata jäänud baasile.

Toon siin ühe väga huvitava näite. Sellel nädalal oli mul veel võimalus osaleda Tallinkis koosolekul, kus üks suur laevaehitaja presenteeris elektrilaeva, mis nende hinnangul oleks kümne aasta perspektiivis suuteline sõitma näiteks Tallinnast Stockholmi. Sada protsenti elekter, ilma igasuguste viguriteta. Selleks, et seda laeva laadida, peaks mõlemas sadamas olema laadimisvõimekus 70 megavatti. See on viis protsenti Eesti kõige kõrgemast tarbimisest, kui võtame, et Eesti tarbimise tipp on vist 1400 megavatti.

Kui Tallink läheks täna ja ütleks, et palun pange meile Tallinna sadamasse selline 70-megavatine kaabel, mis siis tehakse?

Ma arvan, et öeldakse: makske kinni.

Aga ma arvan, et ka siis on väga raske seda kaablit sellise võimsusega sadamasse paigaldada selle aja jooksul, kui laev saabub. Tegelikult takistab see investeeringuid.

Kogu see energiapoliitika ongi tööstustele tekitanud väga suured probleemid. Võtame näiteks Estonian Celli, kes on pidanud mitu korda oma tootmist kinni panema.

Räägitakse jah, et peame hästi kiiresti roheenergiale üle minema. Tegelikult on need otsused jäänud tegemata inimeste poolt, kes täna enam kliimaministeeriumis või Eleringis ei tööta. Nad töötasid seal eelmistes vahetustes ja seisid selle eest, et meil peaks olema ainult ühendused välisriikidega. Suhteliselt kuri asi, et niimoodi on lubatud teha.

Kas sellistel inimestel peaks olema mingisugune vastutus?

Peaks, aga ma ei oska öelda, kuidas seda vastutust neile panna, sest eks seda on ju ka poliitiline tasand aktsepteerinud.

Sedasi on käitutud, selliseid valikuid on aktiivselt toetatud ja võib-olla ei ole ka poliitilisel tasandil olnud indu alternatiivsete teemadega õigel ajal tegeleda.

Samamoodi on pikaajalised mõjud sellel, kui me ei seisa oma rahvuslike huvide eest näiteks Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjonis. Väga paljud asjad, mis tunduvad meile sobimatud, ometigi tulevad – suur osa sellest kliimapoliitikast. Need on meile tulemas sellepärast, et kuskil olulisel koosolekul on istunud Eesti esindaja, olgu ta minister või kõrge ametnik, ja ta on öelnud, õigemini, ta ei ole midagi öelnud. Parimal juhul on ta öelnud, et ahah, sobib. Nii tuleb meile terve hulk kohustusi, makse ja kulusid, mis on otseselt vastuolus meie majanduslike või laiemate huvidega ning teevad meid kõiki lõpuks vaesemaks.

Taaskord väga õige teemapüstitus ja mul on kohe huvitav näide taskust võtta. Tallink peab vastama erinevatele uutele regulatsioonidele, mis on Euroopas heaks kiidetud ja milles on osaline ka Eesti. Üks regulatsioon puudutab väga keerulisi rohesertifikaate: mida laevad toodavad või ei tooda, sõltuvalt sellest, kui palju ja millist kütust, näiteks biokütust, nad kasutavad. Sellel aastal pidi Tallink ametlike audiitorite juures verifitseerima andmed, mis tulevad ühest Euroopa Liidu määrusest. Tallink sai ühe ja sama valemi kohta viis erinevat vastust. Selle valemi järgi peaks Euroopas liikuma nüüd miljonid eurod kas meilt mujale või mujalt Tallinkile.

Kuidas on saanud selline olukord tekkida?

Ma ütlesin Tallinkis võllanaljana, et tegelikult oleks väga huvitav võtta siia juurde Harju maakohtu arvutus – mida nemad arvavad. Kindlad saame olla selles, et kliimaministeeriumis ja Euroopa Liidu asjade komisjonis olevad inimesed said kindlasti aru, mida see valem tähendab, aga tuli viis erinevat tulemust ja tänaseni puudub vastus, milline nendest on õige.

Ehk siis Eesti läheb kaasa väga paljude teemadega, kus – vabandust kõikide poliitikute ees – me tegelikult suures osas ei saa aru, millega me kaasa läheme.

Samas on meil järjest rohkem ametnikke, kes peaksid nende asjadega tegelema. Ametnike arv ei ole vähenenud, riigi kulud ei ole vähenenud. Vaatamata sellele, et peaminister on ellu kutsunud toreda regulatsioonide kärpimise nõukoja, tuleb tegelikult igasuguseid regulatsioone jätkuvalt juurde. Keeruline on siin näha lahendust.

Tõsi küll, meil on varsti valimised tulemas, aga olen skeptiline, kas meil midagi väga muutub isegi siis, kui praegune valitsus asendub pärast järgmise aasta 3. või 5. märtsi täiesti teistsuguse valitsusega.

Mulle tundub, et Eesti Euroopa Liitu minevate dokumentide ülevaatamine ja seal sekkumine oli kõige tõhusam sel hetkel, kui Euroopa Liidu asjade komisjoni juht oli Liisa-Ly Pakosta. Siis ta tõesti sekkus ja vaatas, mida me üle võtame. Täna teeb ta seda justiitsministri rollis – vaatab, kas võetakse üle miinimumpension või midagi muud.

Siin ei ole head lahendust.

Tegelikult peaks Euroopa Liit tegema ühe bürokraatia vähendamise aasta, ilma et teeks ühtegi uut eelnõu, ning tegema inventuuri, kui paljud nendest veel võiksid kehtida või mitte. Eesti valitsus on teinud ka häid samme. Sellesamas nõukojas, kuhu on ka mul au kuuluda, on meile antud ülevaade sellest, kui palju vanu määruseid on Eesti riik tegelikult tühistanud.

Ministeeriumitest leiti sadade kaupa määruseid, mille olemasolu isegi tuli üllatusena. Eestis on tehtud inventuuri, aga seda inventuuri peaks tegema Euroopa Liidu tasandil – uurima, kas kõike seda, mida seal toodetakse, läheb päriselus tegelikult vaja.

Ma olen ka väga skeptiline, kas mingisugust Euroopa-ülest regulatsioonide vähendamist või mõneks ajaks külmutamist on üldse võimalik teha. See aparaat ja inerts, see ametnike soov endale Euroopa tasandil tegevust leida on väga ulatuslik.

Seetõttu olen vahel mõelnud, et oletame täiesti fantaasia korras: meil on uus valitsus, kes asubki radikaalseid muutusi tegema. Missugused need muutused peaksid olema, et sellest regulatsioonide soost välja tulla? Mulle tundub, et peaksime eeskujuks vaatama kuskile 1989. või 1990. aastasse, kui Eesti vabanes nõukogude okupatsiooni alt. Erinevad Eesti vabadust taotlevad poliitikud tegid siis asju, mille kohta ametnikud ütlesid: ei, see ei ole seaduslik, nii ei käi, niimoodi teha ei saa, seadus ei ütle, et te saate seda teha! Poliitikud ütlesid aga, et meid ei huvita.

Piltlikult öeldes – kuigi see ei ole Eesti jaoks mingi oluline probleem – peaks järgmine energeetika-, keskkonna- või mis iganes minister ütlema, et alates 1. juunist 2027 on Eestis lubatud sellised korgid, mis käivad pudeli küljest ära. Et Eestis ei hakka 2035. aastast kehtima sisepõlemismootoriga autode müügikeeld. Et Eestis võivad automüüjad tarkvaraliselt välja lülitada kohustuslikud juhiabid, mis juhti jälgivad ja talle aeg-ajalt hoiatusi edastavad. Vaataks, mis juhtub.

Ma arvan, et esimene asi, mida järgmine valitsus võiks teha, on hoiduda ministeeriumite ümbertõstmisest ühest teise. Jah, kliimaministeerium tuleks teha väiksemaks, seal on seitse asekantslerit ja see ei ole kantsleri vaatest väga juhitav institutsioon. Aga see, mis tegelikult ministeeriumite ümbertõstmistega juhtub – mis on saanud iga kord valitsuse hasardiks –, on see, et kompetents liigub poolikult minema.

Võtame näiteks õigusosakonna mingis ministeeriumis, mis on viinud ennast kurssi kõikide oma valdkonna teemadega. Kui sealt viiakse üks valdkond ära, jääb õigusnõunik vanasse ministeeriumi ja osa kompetentsi ei lähe kaasa. Seal võiks mingisugune töörahu olla. Ei ole vaja ministeeriumi iga kord ümber tõsta ja mõelda, kuidas äkki saaks midagi teisiti teha.

Bürokraatia osas tegi Jüri Raidla peaministrit nõustavas komisjonis ettepaneku, et üks eelnõu sisse, kaks välja. Seda ei aktsepteeritud, taheti jääda ikkagi "üks sisse, üks välja" juurde.

Ma arvan, et Jüri Raidla ettepanek, et enne uue tegemist võetaks kaks välja, aitaks meid juba sammu edasi.

See "üks seadus sisse, kaks välja" on küll väga radikaalne lähenemine, aga tõesti, ma ei näe, et kuidagi lineaarselt ja evolutsiooniliselt oleks üldse võimalik mingisugust muutust esile kutsuda.

Suures pildis ilmselt ei ole, sest oleme Euroopa Liidu liikmed ja Euroopas toodetakse bürokraatiat tõesti tonnide kaupa. Paraku on nii, et seda ei jõuta väga kvaliteetselt läbi töötada. Nüüd ehk otsitakse AI-ga sealt mingid rumalused välja. Ma loodan, et seda tehakse.

Ütlesin ka ise majanduskomisjonis, et tegelikult peaks Stenbocki majas olema üks ametnik, kes kõikide uute Euroopa algatuste juures vaatab just nimelt bürokraatia vaatest, mida see päriselus tähendab ning kui palju midagi juurde toob. Selge on see, et millegipärast suudab Brüssel toota rohkem, kui riigid suudavad läbi töötada. Me ei ole ju ainsad! Vead ja rumalused lastakse sisse mitte ainult Eestist, vaid ka teistest riikidest, sest lõppkokkuvõttes on see kõikide poolt heaks kiidetud.

Siin ei saa olla ainult Eesti tegematajätmine, vaid see on selline kollektiivne nõustumine väga paljude teemadega. Seesama laevatehase juht ütles ühel hetkel tabavalt, et ega Brüsselis ei saada ka lõpuni aru, mida on otsustatud.

Ega kogu see bürokraatia muidugi Brüsselist ei tule, selles osas peab aus olema. Kui vaatame neid valdkondi, mis on puhtalt või suures osas Eesti enda otsustada – näiteks haridus –, siis meil on haridusministeerium saanud viimase mõne aasta jooksul sõna otseses mõttes kurikuulsaks. Paljud asjad, mida tehakse, osutuvad mittetöötavaks. Paljud muutused ja reformid tunduvad õpetajatele ja koolijuhtidele, aga ka lastele ja lastevanematele täiesti mittevajalikud, arusaamatud, segavad ja tülikad. Justkui tehtaks neid sellepärast, et kellelgi on haridusministeeriumis sahtlisse kogunenud pakk plaane, mida tahaks kangesti ära proovida.

Mina ei ole haridusvaldkonna ekspert ega spetsialist, aga see, mis haridusministeeriumis digilahendustega toimub, on ikkagi täiesti talumatu. Jälle lükatakse edasi mingeid eksameid, digilahendused ei toimi ning e-koolis või e-eksamite süsteemis ei saa asju teha. See on muidugi väga kurb, et seda ei suudeta korda teha.

Millega mina ise olen kokku puutunud, on noorte kultuuriharidusele antud põnts, kui üks ametnik asus seisukohale, et lastevanemate käest ei tohi teatrisse või muuseumisse minekuks raha koguda. Eesti Kunstimuuseumis on kooligruppide külastus kolmandiku võrra vähenenud! See ei ole küsimus selles, et Eesti Kunstimuuseumil jääb mõni euro teenimata. Küsimus on selles, et 20 aastat ülestöötatud süsteem, kus muuseumid ja teatrid oleksid osa noore lapse haridusteest, et ta saaks teadmise ja huvi, lõhutakse ühe nipsuga ära.

Tänaseni ei ole tulnud adekvaatset lahendust, kus öeldaks, et vabandust, jah, eksisime, lähme nii edasi, nagu oli. Ei ole ju küsimus selles, et haridusasutuses peab kõik inimesele tasuta olema – vihikuid ei anta ju ka tasuta!

Aga isegi, kui küsimus on rahas, on haridusministeeriumi haldusalas väga palju kalleid asju, mille kohta kõik nõustuvad, et neid ei ole vaja teha. Tõstetagu see raha siis sinna. Kui on puudu see raha, et laps saaks käia kunstimuuseumis, näitusel või teatris, siis see summa ei ole meil sadades miljonites.

Seda küll, aga on aktiivsemaid ja vähem aktiivseid klasse. Kui mõnes koolis on see tegevus aktiivsem, sest lapsevanemad või õpetajad on tahtnud seda rohkem teha, siis oleks totter seda pärssida lihtsalt seeläbi, et on puhtalt riigi finantseering, mida kõigile ei jagu.

Ma lugesin ühte paberit, mis kirjeldas, kuidas koolid peaksid tegelikult selles uues olukorras talitama. Mul jooksis mõistus selle peale täiesti kokku.

Jah, see oli selline menetluse kõrgklass! Milleks? Öelge lihtsalt: palun, koguge raha ja pakkuge seda. Lastele ja noortele jääb praegu ikkagi suur lünk sisse.

Kõige kurvem ongi see, et pole suudetud asja tagasi pöörata. See trall on käinud juba pool aastat või üheksa kuud. Öelge: vabandust, lähme nii edasi nagu vanasti, kõik on lubatud.

See ongi see asi – see ei ole Brüsselist tulnud, seda on tootnud meie omaenda ametnikud kohapeal ise.

Muidugi, juhtub! Aga siis ongi nii, et eksimust tuleb tunnistada ja vajadusel ümber otsustada, erasektoris on see kogu aeg nii.

Nagu ka meie energeetikaalased otsused on tegelikult pigem kohapeal tegemata jäänud või valesti tehtud. Seetõttu ma pole võib-olla päris nõus sinu varasema mõttega, et ministeeriumeid ei maksa laiali tõsta. Võib-olla tõesti ei maksa struktuurselt mõttetult lammutada. Samas tundub siin lahendus olevat sellises kohas, kus midagi evolutsioonilist on väga keeruline välja pakkuda. Võib-olla peaks ütlema, et alates 1. jaanuarist 2027 on senise 100 ametniku asemel võimalik ametis hoida 50, ja siis vaadata, kas midagi tõesti jääb tegemata?

Olen isegi öelnud, et 20 või 25 protsenti ministeeriumiametnikest tuleks tõesti ära koondada ja tegeleda täpselt nende asjadega, milleks ressurssi jagub. Võib-olla siis juhtub õnnetusi vähem, aga õnnetusi jääb ikka juhtuma.

See haridusministeeriumi asi on õnnetus. Lihtsalt kurb on see, et pole seda tagasi keeratud, pole suudetud tunnistada – kuulge, läks viltu, lähme selgesõnaliselt tagasi seniks, kuni on mingi uus lahendus. Ma ütlen, see on 20 aastat ülestöötatud süsteem ja järsku keegi avastas, et kõik on jube valesti tehtud.

Vestlesime siin pikalt ametnikest, poliitikutest ja sellest, miks on Eestis tekkinud selline seisaku olukord. Jutt oli ka sellest, et on olnud palju kriise, mis justkui ei luba ametnikel ja poliitikutel oma häid ideid ellu rakendada, sest kogu aeg peab tegelema tulekahju kustutamisega. Mõni kriis on aga toonud kaasa selle, et on saanud jõuliselt, eriti just ametnike, võimu kasvatada. Kui me mõtleme koroona peale, siis oli meil terve rodu kõikvõimalikke piiranguid, mida tuli jõustada. Asuti ümber kirjutama kõikvõimalikke regulatsioone ja seadusi, et ühiskonna üle kriisisituatsioonis kontrolli suurendada.

Kui koroonale järgnes sõda Ukrainas, kuuleme järjest sagedamini, kuidas üht või teist asja tuleb julgeoleku huvides keelata ja piirata. Kui keegi teeb midagi, mis valitsuse narratiiviga ei sobi, on ta kohe Kremli-meelne. Me kuuleme seda praktiliselt iga nädal. See ongi meie mure nende kriisidega: need kipuvad mitte ainult juhtima ühiskonda, mida peaksid juhtima rahvasaadikud, vaid annavad ka mandaadita inimestele väga palju täiendavat võimu.

See on ikkagi konkreetselt ministeeriumite juhtimisküsimus. Võimu võetakse juurde ja kui seda ei takistata, on küsimus: kes peaks takistama? Ministeeriumi ülesehitus käib ülevalt alla: poliitiline tasand on minister, järgmine on kantsler. Kui kiputakse kirjutama asju, mis tegelikult asjaga kaasas ei käi, siis üks kahest peaks sekkuma. Kui kantsler ei sekku, peaks minister ta välja vahetama. Kui väide on, et võim on läinud ametnike kätte, siis on sel lastud sündida ja poliitikud on seda ise aktsepteerinud.

Nii ongi, aga vaatame näiteks ühte jõuministritest, siseminister Igor Tarot. Temal juhtub alatihti, et ta saab ajakirjandusest teada, et mingi asi on sündinud, kuskil on midagi keelatud või riik käib kodanikke mitteseaduslikult erinevate kaameratega jälitamas. Siis ta ütleb, et see kõik on väga hea. Kui avalikkus on talle päev, kaks-kolm või nädala pahameelt väljendanud, ütleb ta, et ei, asja peaks ikkagi ümber tegema. Selgelt ta ju ei juhi seda.

Siin tuleb kiita ajakirjandust, kes sellistele asjadele tähelepanu juhib.

See, et meil on siseminister Igor Taro, on täna ilmselt poliitiline realiteet. Selles koosseisus on niimoodi kokku lepitud ja ei olda valmis teistmoodi kokku leppima. Kindlasti on Eestil olnud ka väga häid siseministreid, kes sellisel kujul ei ole käitunud.

Aga taaskord, oleme kaheksa või kümme kuud enne valimisi – meil ongi hetkel väga seisakuline aeg ja ma ei arva, et see väga paremaks läheb.

Mõned inimesed avaldasid arvamust, et teistes riikides oleks siseminister juba ammu tagasi astunud. Eesti tänast poliitilist realiteeti arvestades tähendaks see valitsuse tagasiastumist, aga mulle ei tundu, et selleks valmidus oleks.

Samas, kui Eesti 200 tahab radikaalset muutust, siis valitsuse lammutamine oleks vist piisavalt radikaalne.

Vaatame, mis sügise poole juhtuma hakkab. Eesti 200 reiting on ikkagi vist paari protsendi juures ja Reformierakonnal on 11 protsenti.

Täna ilmusid Emori värsked numbrid, mis ütlevad, et Reformierakonna toetus on esmakordselt 10 protsendi piirimail ja Eesti 200-ga kokku on neil umbes 12 protsenti. Nii palju kui mina oma ajakirjanikutööst mäletan, on see valitsuskoalitsiooni toetus aegade üks kõige madalamaid.

Need numbrid peegeldavadki kõike seda, mida hea saatejuht siin kirjeldas. Rahvas annab hinnanguid selle järgi, mida ta näeb.

Tahan kiita ajakirjandust, et tuuakse välja sellised teemad, mis kindlasti väga paljudele ei meeldi. Kui mingites rollides on kompetentsi küsimus, siis tulebki sellele viidata, midagi pole teha.

Mis Eesti tegelik eesmärk võiks olla? Ma ei usu, et me suudame selle kahe peale ammendavalt ära sõnastada, aga minu meelest räägitakse sellest liiga vähe. Mis võiks olla see siht, mida valijad võiksid valimistel poliitikute käest tellida?

Valijad peaksid aru saama, et Eestil saab igas mõttes, olgu need toetused inimestele, uued investeeringud või midagi kolmandat, hästi minna ainult siis, kui Eesti majandusel läheb hästi. Ehk Eestis peab saama majanduse stabiilselt kasvama. Eesti majandus- ja maksukeskkond peab olema etteaimatav. Ei tohi juhtuda seda, et tuleb uus seltskond ja ütleb: nüüd teeme jälle kõik tagurpidi!

Selleks, et majanduskeskkond oleks usaldusväärne, peab see olema pikkadeks perioodideks tehtavate investeeringute jaoks ettenähtav. Tõin sellesama elektrilaeva näite: kui Tallink tahaks sellist investeeringut teha, ei julge ta seda täna teha, sest ta ei tea, mis viie või 10 aasta pärast Eesti energiapoliitikas toimub. Need investeeringud tehakse kümneteks aastateks ja erasektoris vastutavad inimesed otsuste eest teisiti kui enamikul juhtudel avalikus sektoris.

Stabiilne majanduskeskkond ja majanduskasvu soodustamine tagavad, et Eesti riigieelarvesse laekub rohkem raha ja Eesti rahval läheb ka paremini.

Teiste sõnadega seesama Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi poolt peaaegu 20 aastat tagasi sõnastatud "15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka".

Eesti on tegelikult aeg-ajalt sinna rikkamate hulka liikunud.

Viimastel aastatel pigem oleme...

Viimastel aastatel oleme taandumas, aga olgem ausad – peale taasiseseisvumist on meil läinud ülihästi. Eesti on arenenud ülikiiresti ja kenasti, aga me peame sellest seisakust välja saama. Veelkord: Eesti elu muutub paremaks ainult siis, kui Eesti majandusel hakkab paremini minema.

Põhimõtteliselt me kõik peaksime tegema midagi selleks, et Eesti ühiskond saaks rikkamaks.

Jah, aga see sõltub väga palju sellest, milline on Eesti majanduskeskkond, kes tahab siin rikkust kasvatada ja kuidas see rikkus kasvama panna.

Viimastel nädalatel on palju negatiivset vastukaja saanud Eesti ühe rikkaima inimese ja LHV panga omaniku Rain Lõhmuse erinevad väljaütlemised. Viimati ütles ta, et kui inimene ei taha ettevõtte arengu nimel pühapäeva õhtuti kodus tööd teha, siis sellist inimest pangas päriselt vist väga vaja ei ole. Ma olen selle peale kuulnud reaktsioone, et oh, kuidas siis nii saab ja mis mõttes! Minule on see arusaadav: kui on soov jõukust kasvatada ja väärtust luua, siis tulebki väga palju tööd teha. Siin ei ole valikuid.

Absoluutselt, jaa! Pühapäeva õhtuti on Eestis väga paljudes ametites inimesed tööl.

See on muide õige märkus. Selle peale inimesed tihti enam üldse ei mõtle.

Asutused ja ettevõtted on erinevad. Ettevõtetes töötamine on sügavalt vabatahtlik tegevus, nii et...

Ka seda ei ole väga populaarne öelda.

Kindlasti ma ei kirjuta kõikidele Rain Lõhmuse stiilidele alla, kindlasti on olulisi erinevusi meie arusaamades ja juhtimisstiilides. Aga selge on see, et kui ettevõte on kasvufaasis, räägime natuke Tallinkist jälle, siis ei oleks Tallink täna see, milline ta on, kui 30 aastat tagasi ei oleks üks seltskond, Enn Pant koos kaaskonnaga, hakanud seda ööpäevaringselt üles ehitama. Siis ei vaadatud kella ega seda, kas on laupäev või pühapäev. Kella ei vaadatud ka siis, kui Enn Pant oli enne Tallinki juhtima minemist rahandusministeeriumi kantsler. Ta oli ka esmaspäevast pühapäevani tööl. Kui ta vaatas kell seitse hommikul, et ministri kabinetis tuli põleb, tormas ta üle õue ministeeriumisse tööle.

Loomulikult on aegade muutus toonud sisse heaoluühiskonna tendentsi. Soomes on kultuur, et kell 17.00 pastakas kukub ja inimene kaob kontorist. Olen nõus, et Eestis me veel sealmaal ei ole, et see nii peaks olema.

Aga tõesti, veelkord: töötamine on vabatahtlik tegevus, inimene saab endale töökohta valida ja LHV-l on kindlasti õigus valida inimesi, kes ettevõttes töötavad.

Samamoodi peaks avalikus sektoris olema õigus inimesi valida, et saada neilt makstava palga eest täielik pühendumine.

Nõus, aga selleks peab avalikus sektoris olema tippjuhtide tasandil kirglikult pühendunud juhtkond. Mitte ainult poliitiline, vaid ka ametkonnas.

Eesti ministeeriumide ja riigiametite tippjuhtkondades peaksid olema kirglikult seda tööd teha tahtvad inimesed, kellel on tõesti väärtused, et valida riigiametitesse neid, kes toovad kasvu ja tulevikku vaatava suhtumise.

Kusjuures, kui vaatan mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas seda põlvkonda, kes praegu poliitilises klassis on – poliitikud ja ametnikud –, siis nad on kõik umbes lähedases vanusegrupis. Ma ei näe seda kirge ja julgust kuskil.

Inimesed on erinevad. Mina lahkusin Tallinkist sellepärast, et tundsin: ma jään ette, olen muutunud kriisides konservatiivseks ja pean aja maha võtma, Tallink vajab teistsugust juhti. Eks sa pead seda ise ka tunnistama ja suutma seda teha. Mingitel hetkedel on see kindlasti ka emotsionaalselt valus samm, aga ka riigis tuleb nii vaadata: kui keegi on jäänud lihtsalt tiksuma, peab leidma mooduse ta välja vahetada. Tuleb tuua teistsuguste vaadetega inimene, kes aitab organisatsioonil edasi elada.

Mis siis, kui selles põlvkonnas ei olegi eriti selliseid inimesi?

Kindlasti on, nii väike Eesti ka ei ole. Need inimesed tuleb üles leida ja neid motiveerida.

Loomulikult peab avalik sektor olema konkurentsis ja atraktiivne tööandja, ning poliitikud peavad saama üle hirmust, kui keegi saab neist rohkem palka.

Rääkisime siin Eesti sihtidest ja eesmärkidest. Vaatasin enne saadet, et aprillikuus sündis Eestis 696 last, mida on vist umbes 50 lapse võrra vähem kui aasta varem. 20 aasta pärast võib Eesti tõesti olla selline koht, kus ühe põlvkonna seast on väga raske leida mitte ainult kirglikke juhte, vaid ka inimesi, kes pühapäeva õhtul Tallinki laeva peal joogi klaasi kallaksid. Mis me sellega teeme?

Taaskord: kui me enne rääkisime, et Eesti elu paranemiseks peab majanduskeskkond stabiilne olema, siis peab stabiilne olema ka sotsiaalvaldkonna tegevus. Siin on tehtud muudatusi: on kärbitud laste- ja peretoetusi, pandud arusaamatuid lagesid peale emapalkadele inimestel, kes on võib-olla sotsiaalmaksuna riigi sotsiaalsfääri panustanud väga suuri summasid. Ka see peab olema stabiilne.

Kui hakatakse tegema selliseid muutusi, nagu viimastel aastatel on tehtud, siis me näeme, et hakatakse jälle otsima lisamotivaatoreid, kuidas noori peresid motiveerida, et nad julgeksid pere luua. Need on pika vinnaga otsused ja seal ei tohi teha kiireid ajutisi muutusi. Seda tuleb vaadata ikkagi 20–30 aasta perspektiivis.

Stabiilsus annabki selle julguse peret luua. Loomulikult on hetkel ka muid väliseid faktoreid: seesama, et meil on sõda ja kas me üldse Eestis elame. Paljud tahavad võib-olla üldse ära minna. Need on asjad, milles on keeruline midagi ise ära teha, aga pakume stabiilset head elukeskkonda, stabiilset sotsiaalsüsteemi ja majanduskeskkonda – ja Eestil läheb kindlasti paremaks.

Aga kõige parem rahvastikupoliitika on üldiselt vist ikkagi majanduskasv?

Loomulikult, jaa! Kõik algab sellest, et riik saab areneda, ja riik saab areneda ainult siis, kui majandus kasvab.