Kuigi 2027. aasta riigikogu valimiste suuremad poliitilised debatid algavad tõenäoliselt alles pärast sügisel toimuvaid presidendivalimisi, võib juba praegu apoliitiliselt arutada, milline peaks olema Eesti järgmiste aastate maksupoliitika.

Põhjus on lihtne. Kui valimiskampaaniad päriselt käivituvad, muutub maksudebatt sageli loosungite, vastandumise ja kiirete lubaduste võistluseks. Sisuline arutelu selle üle, milline maksusüsteem aitaks Eestil pikaajaliselt paremini toime tulla oma tegelike probleemidega, kipub tagaplaanile jääma. Just seetõttu tasuks enne järjekordse valimistsükli algust paika panna vähemalt mõned põhimõtted, millest maksupoliitika kujundamisel lähtuda.

Viimatised riigikogu valimised näitasid üsna hästi, et üksikuid maksulubadusi ei tasu võtta eraldiseisvalt. Lubadus tõsta maksuvaba tulu võib lõppeda samaaegselt kõrgema käibemaksu ja tulumaksuga. Õiglasema maksustamise loosung võib viia lihtsalt üldise maksukoormuse kasvuni ning ajutiseks nimetatud maksud kipuvad poliitikas sageli püsima jääma.

Viimaste aastate poliitika näitab üsna hästi, miks maksudebatt kipub Eestis sageli liikuma loosungite, mitte tervikpildi suunas.

Reformierakond läks 2023. aasta valimistele lubadusega tõsta maksuvaba tulu kõigile 700 euroni ning hoiduda üldise maksukoormuse tõstmisest. Tegelikkuses tõusid samal perioodil nii käibemaks, tulumaks kui ka mitmed aktsiisid. Lisandusid automaks ja arutelud erinevate ajutiste maksude üle.

Eesti 200 rääkis targast ja konkurentsivõimelisest riigist, kuid osales samuti laiapõhjaliste maksutõusude elluviimises. Sotsiaaldemokraadid olid vähemalt ausamad, rääkides juba enne valimisi vajadusest suurema maksukoormuse ja tugevama ümberjagamise järele, kuid ka nende puhul ei realiseerunud suur osa kõige ambitsioonikamatest maksulubadustest, vähemalt seni, kuni nad valitsuses olid.

See ei tähenda tingimata, et kõik need otsused olid valed. Pigem näitab see, kui ettevaatlikult tuleb suhtuda valimiseelsetesse maksuloosungitesse. Maksuvaba tulu tõus üksi ei kirjelda kogu maksupoliitikat. Samamoodi ei kirjelda kogu süsteemi üksik loosung õiglasemast või madalamast maksustamisest. Inimese tegelik maksukoormus kujuneb kogu süsteemi koosmõjus.

OECD ja mitmed Euroopa riigid pööravad järjest rohkem tähelepanu sihitumale maksustamisele, tarbimise maksustamisele, keskkonnamõjude hinnastamisele ning digitaalsetele kontrollisüsteemidele. Samal ajal püütakse võimalusel vältida liigset kahju investeeringutele, ettevõtlusele ja kõrgema lisandväärtusega töökohtadele.

Riikide konkurentsieelis ei ole ainult madal maksumäär

Üha olulisemaks muutuvad stabiilsus, lihtsus ja usaldusväärsus. Just selles võiks Eesti olla eriti ettevaatlik. Me ei konkureeri Saksamaa või Prantsusmaaga turu suuruses. Meie eelis on olnud lihtne ja arusaadav maksusüsteem, kiire asjaajamine ning ettevõtluskeskkonna etteaimatavus. Kui see kaob, kaob üks väheseid tegelikke konkurentsieeliseid, mis Eestil rahvusvahelises konkurentsis on.

Automaks on hea näide selle kohta, kuidas halb maksu disain võib kahjustada nii majandust kui ka usaldust. Maksu eesmärk jäi avalikkusele ebaselgeks. Kas tegemist oli kliimamaksu, teehoiu maksu või lihtsalt uue tulubaasi loomisega? Samal ajal reageeris autoturg järsult ning uute autode ostude vähenemine tähendas ka oluliselt väiksemat käibemaksulaekumist uute autode müügilt, rääkimata suurest maksu alalaekumisest endast.

Probleem oli selles, et maksustamise alus ei olnud lõpuni loogiline. Kui eesmärk on vähendada keskkonnamõju, toimub oluline osa sellest maksustamisest juba kütuste kaudu, sest suurema kütusekulu ja saastavama sõiduki kasutamine tähendab automaatselt suuremat maksukoormust läbi aktsiiside ja energiakandjate maksustamise. Automaksu sidumine täiendavalt sõiduki kliimanäitajatega jätab mulje topeltmaksustamisest.

Kui eesmärk on aga teehoid ja taristu korrashoid, oleks loogilisem siduda maksustamine rohkem sõiduki tegeliku mõjuga teedele. Teid kulutavad eelkõige raskemad sõidukid ning märkimisväärset mõju avaldavad ka naastrehvid, mis lõhuvad teekatet ja põhjustavad kevadeti peentolmu, millel on otsene mõju inimeste tervisele. Sellisel juhul peaks ka maksustamise loogika lähtuma just neist mõjudest.

Eesti võiks lõpuks jõuda sisulisema aruteluni

Maksupoliitika toimib kõige paremini siis, kui inimesed saavad aru, mida maksustatakse, miks seda tehakse ja kuhu see raha liigub. Kui see seos kaob, kaob kiiresti ka usaldus süsteemi vastu.

Sama kehtib ka astmelise tulumaksu debati kohta. Kõrgema sissetulekuga inimesed panustavad juba rohkem, sest ühtse maksumäära juures maksab kõrgemat palka teeniv inimene absoluutväärtuses rohkem tulumaksu. Arutleda tuleks pigem selle üle, milline maksusüsteem aitab Eestil pikaajaliselt rohkem jõukust luua, investeeringuid ligi tuua ja ühiskonda vähem vastandada. Maksudebatt muutub ohtlikuks siis, kui sellest tehakse moraalne konflikt ühiskonnagruppide vahel.

Maksud ei tohiks olla eesmärk omaette ega valimiste keskne ideoloogiline relv. Maksud saavad üksnes toetada Eesti tegelike probleemide lahendamist ja Eesti tegelikud probleemid ei ole muutunud. Me seisame silmitsi madala iibega, vananeva ühiskonnaga, kasvavate kaitsekuludega ning vajadusega tõsta tootlikkust ja meelitada investeeringuid. Maksud saavad ainult toetada hästi toimivat majandus- ja ühiskonnapoliitikat, halb maksupoliitika võib aga nende probleemide lahendamise teha märksa keerulisemaks ja kallimaks.