Tehnoloogiasektori hiljutine avalik kiri metsa- ja looduskaitseseaduse eelnõu teemadel on avanud järjekordse peatüki Eesti metsavaidlustes, et mitte öelda metsasõjas. Kahtlemata on tegemist oma tehnoloogiavaldkonna asjatundjate ja edukate inimestega, kelle seisukohtadel on ühiskondlikus arutelus märkimisväärne mõju. Selline avaldus oli tehtud mõjutamaks valitsust ja ühiskonna hoiakuid laiemalt, sealhulgas neid, kellel metsaga oma elus otseselt kokkupuudet pole.

Ei hakka spekuleerima teemal, miks mõjukad ettevõtjad on metsanduse teemadel hakanud lobi tegema. Käsitleme pöördujaid kui murelikke metsavaatlejaid ja selgitame viimastel aastatel hoogsalt käibele tulnud moodsaid mõisteid, mis ka avalikus kirjas käsitlemist leidsid.

Loomulikult on mets ja sellega seonduvad teemad enamusele meist väga südamelähedased, ent tundmata metsa loomulikku eluringi ja seda ajas tajumata on valdkonna kaugetel inimestel, kelle kokkupuude metsaga piirdub paratamatult mõnede jalutuskäikude ja seenemetsade imetlemisega, üldiselt päris raske tegelikust olukorrast adekvaatset pilti saada.

Ettevalmistus mõistetest arusaamiseks

Üks viimasel ajal kriitikute poolt tihedalt korratud sõnu on näiteks "üleraie".

Paistab, et see tuleb lihtsalt arvamisest, et "raiutakse palju" või et "lubatud raiemahtude number" on suur. Ülalmainitud pöördumises tuuakse probleemina välja, et isegi niinimetatud ühtlase kasutuse korral ei taastuvat Eesti metsade tagavara 2065. aastaks 2015. aasta tasemele.

Millel aga põhineb kirjutajate meelest üleüldse selline vajadus, et tuleks püüelda 2015. aasta taseme poole? Ja miks on praeguse aja kritiseeritav raiemaht just nii suur nagu ta on? Andmetele põhineva ratsionaalse selgituse asemel on leitud süüdlane, üleraie. Aga enne kui otsustada, kas üldse on kellelgi mingit süüd või kogunisti metsi räsivat "üleraiet", vaatleme mõningaid metsanduse aspekte laiemalt.

Olen nendest küll korduvalt kirjutanud, ent nagu öeldakse repetitio est mater studiorum ehk kordamine on tarkuse ema, seepärast selgitan veel.

Ajalooline aspekt ja metsa pindala plahvatuslik laienemine

Esimene fakt. Aastatel 1940–1955 tekkis Eestis sõja, küüditamiste, kollektiviseerimise ja maaelu ulatuslike ümberkorralduste tõttu olukord, kus suur osa põllumajandusmaast jäi kasutusest välja ning hakkas metsastuma. Selle tulemusena suurenes Eesti metsamaa pindala 1938. aastaga võrreldes 882,4 tuhandelt hektarilt¹ 1966. aastaks 1,608 miljoni hektarini ² ehk 27 aastaga 1,82 korda.

Kolhooside ja sovhooside kadumise järel kordus sama protsess osaliselt uuesti. Suur hulk kasutusest välja jäänud suhteliselt viljakaid maid metsastus ning paljudes piirkondades kujunesid neist hall-lepikud.

2024. aasta statistilise metsainventuuri ³ andmetel oli Eesti metsamaa pindala juba 2,351 miljonit hektarit, ligikaudu 2,7 korda rohkem kui enne sõda. See pole mingisugune ühtlane laienemine, vaid metsade kasvu mõistes plahvatuslik areng.

Omandireform ja selle mõju

Teine põhjus. Kogu selles vaidluses on peaaegu täielikult jäänud tähelepanu alt välja omandireformi objektiivne tagajärg, kus endistele omanikele ja nende järglastele tagastati endise põllumajandusmaa asemel küpsed metsad. See puudutas paljusid taluperesid, pärijaid ning linnadesse kolinud järeltulijaid. Sadadele tuhandetele eestlastele oli omandireformi käigus tagastatud mets esimene päriselt tagasi saadud kapital pärast okupatsiooni.

Kui tehnoloogiasektori puhul on kapitali kaasamine üks tähtsamaid edu saavutamise põhieeldusi, siis paljude Eesti perede esimene päris kapital pärast taasiseseisvumist kasvaski juba nende oma metsas. Kui suur on olnud selle mõju Eesti inimeste varalisele taastumisele ja ettevõtluse tekkele, ei ole minu teada keegi tõsiselt kokku arvutanud. Aga on üsna kindel, et räägime miljarditesse eurodesse ulatuvast väärtusest.

Ja mis seal salata, vähemalt üks allakirjutanutest on oma eduka iduettevõtte algusaastatel kaasanud metsatöösturi kapitali.

Energiapuud või terved ja tootlikud metsad?

Kolmas argument. Hädavajalik on selgitada mõistet "raievanus". See märgib metsa arenguastet, mil puistu juurdekasv aeglustub ning väärtusliku tarbepuidu osakaal on kõige suurem. Kuna enamik peale sõda tekkinud metsadest on segametsad, siis nüüdseks on suur osa neist juba raiumiseks optimaalse ea ületanud.

Kui suur osa pärast sõda tekkinud metsadest on jõudnud või jõudmas küpsesse ikka, siis on üsna loomulik, et osa sellest varust kasutatakse ära ajal, mil mets annab kõige rohkem väärtuslikku tarbepuitu. Vastasel juhul jätame tulevastele põlvedele järjest rohkem puistuid, mille majanduslik väärtus piirdub tulevikus peamiselt energiapuiduga, mille kasutamist metsasektorile pidevalt ette heidetakse. Siin peitub ka üks põhjustest, miks raiemaht viimastel aastatel on suurenenud.

Isegi juba praeguste, enamasti majandamata erametsade raiest saadava energiapuidu osatähtsus on küllaltki suur. Enda kogemuse põhjal saan öelda, et küttepuidu osatähtsus erametsades on hetkel kindlasti üle 30 protsendi raiemahust. Hall-lepikute puhul läheb küttesse aga praktiliselt kõik.

Sellest tulenevalt väidame, et mida kauem venitame küpsete metsade raiega – soovides seda justkui järeltulevatele põlvedele alles jätta –, seda enam vähendame aasta-aastalt saadava puidu kvaliteeti ning suurendame omakorda ahju aetava materjali hulka.

Muidugi võib metsaomanik otsustada, mida täpselt ta oma metsadega teeb, kuid lastelastele jääv küttepuu kvaliteediga "igavesti kasvav" mets ei pruugi meele järele olla ei lastele ega lastelastele.

Kas "ühtlane kasutus" on võimalik?

Paigast ära metsabilansiga, kus suur osa metsadest jõudis ajaloolistel põhjustel küpsesse ikka enam-vähem samal perioodil on üsna võimatu rääkida ühtlasest kasutusest, eriti väikeomaniku tasandil.

Viie või kümne hektari suuruse metsakinnistu omanikul on päris keeruline raiuda oma küpset metsa jupikaupa nagu koera saba näiteks 60 aastat, et Exceli tabelis tekiks "ideaalne" ühtlane kasutus. Tegelikult ei tööta jupikaupa raiumise nõue ka siis, kui räägime kasvõi 10 000 hektari suurusest omandist, mis koosneb üksikutest väikestest kokku ostetud kinnistutest (muidugi juhul, kui peame silmas majandusmetsa).

Peame aru saama, et majandusmets ei toimi lihtsustatud matemaatilise skeemi ega arvutustabelite järgi, vaid sõltub konkreetsete metsaeraldiste liigilisest koosseisust, vanuselisest struktuurist, kasvukohast ja omanike otsustest.

Kas "üleraiet" on või ei ole?

Pidades meeles ajaloolist tausta, liigume nüüd mõiste "üleraie" juurde, vaadeldes viimase kahe kümnendi jooksul metsanduses toimunut.

Keskkonnaagentuuri andmetel oli aastatel 2004–2024 majandusmetsade eluspuude keskmine raiemaht 8,6 miljonit tihumeetrit aastas. Sama perioodi keskmine jooksev juurdekasv oli 14,3 miljonit tihumeetrit aastas. Kui sellest arvata maha metsade loomulik suremus (kuivamine, tormikahjud, haigused ja muu väljalangemine) keskmiselt 3,7 miljonit tihumeetrit aastas, siis saame majandusmetsade keskmiseks netojuurdekasvuks 10,6 miljonit tihumeetrit aastas. See tähendab ligikaudu kahe miljoni tihumeetri suurust aastast ülejääki võrreldes raiemahuga.

Kui vaadelda kogu metsafondi koos kaitstavate metsadega, siis oli keskmine netojuurdekasv samal perioodil koguni 11,5 miljonit tihumeetrit aastas ehk raiemahust umbes 2,9 miljonit tihumeetrit suurem.

Neid andmeid vaadates on keeruline rääkida üleraie olemasolust.

Metsa käsitletakse sageli ennekõike süsinikuvaru või elurikkuse hoidjana. Need on kahtlemata olulised eesmärgid, kuid mets ei lakka olemast ka vanusklassidest koosnev dünaamiline süsteem, kus vananevad majandusmetsad muudavad vältimatuks ka uuenemise. Selle mõtte sõnastas juba ligi sajand tagasi Eesti metsateaduse suurkuju, professor Andres Mathiesen: "Möödaminnes olgu tähendatud, et vanade metsade rohkuse puhul võiks ja peakski raienorm olema suurem kui aastane juurdekasv."⁴

Kokkuvõtteks

Avalikule kirjale allakirjutanute mure metsade tuleviku pärast on mõistetav, kuid Eesti metsade kadumist ei ole põhjust karta. Hästi majandatud majandusmets ja mõistlik looduskaitse ei ole vastandid. Kindlasti on vajalikud ka erineva režiimiga kaitsealad. Suurim probleem on nende mõistete ja neis valdkondades tegutsevate inimeste pidev vastandamine. Kellele on kasulik divide et impera ehk jaga ja valitse põhimõte?

Tehnoloogiasektor teab väga hästi, kui riskantne on teha suuri otsuseid keerulistes süsteemides. Inimesed, kes on harjunud mõtlema kiire innovatsiooni, investeerimisvoorude ja kvartalite kaudu, võivad eksida süsteemis, mille ajamõõteks on põlvkonnad.

CB Insights'i analüüside järgi on üks peamisi iduettevõtete läbikukkumise põhjuseid puudulik arusaam tegelikust vajadusest. Luuakse lahendus probleemile, mida tegelikkuses sellisel kujul ei eksisteeri või mõistetakse seda valesti⁵.

Praeguselgi juhul on metsandusvaldkonda vaid pealiskaudselt vaadelnud inimesed asunud enesekindlalt võrdlema ja analüüsima mõisteid ning tegevusi valdkondades, mille toimeloogika on kardinaalselt erinev.

Mets ei ole rakendus, mida saab pärast ebaõnnestunud katset lihtsalt kinni panna ja järgmise investoriga uuesti alustada. Eesti metsade kujunemise taga on aastakümneid kestnud väga eriline ajalooline taust, sõjajärgselt sööti jäänud põllumajandusmaad, metsade kiire pindalaline kasv ja restitutsiooni käigus omanikele tagastatud küpsed metsad.

Mets on pika vinnaga asi. Neid protsesse arvestamata on lihtne rääkida loosungitest, kuid metsa tegelikku eluringi eiravad otsused võivad siiski tuua pöördumatuid kahjusid, mida lihtsalt exit'iga ära ei lahenda. Kui startup-maailmas tähendab eksimus enamasti raha korstnasse kirjutamist, siis metsanduses võivad valed otsused jääda järgmistele põlvkondadele rõõmu asemel hoopistükkis koormaks paljudeks aastakümneteks.

Metsamajanduse mõistmiseks ei piisa üksteise õhutamisest, kõhutundest ega heast tahtest. Selleks on vaja põhjalikku süvenemist, õpinguid, kogemust ja oskust näha ühte kasvuringi kaugemale järgnevast pealkirjast.