Tihti püütakse Eesti metsade üleraiet õigustada väitega, et esimesel iseseisvusperioodil oli metsasus praegusest üle poole võrra väiksem. Tõepoolest, ehkki 1920. aastal oli Eesti ametlik metsasus vaid ligi 21 protsenti riigi pindalast, pole see võrreldav tänapäevaste metsamaa kriteeriumitega.

Toona ajal loeti metsaks vaid neid alasid, mis olid omaniku soovil arvele võetud metsamaana. Näiteks talumetsad metsamaa hulka ei kuulunud. Leidus ka teisi suuri alasid, kus kasvas elujõuline mets, kuid mis ei olnud arvel metsana (aastaraamat Mets 2023, Keskkonnaagentuur).

1937. aastal kirjutas metsateadlane Paul Reim: "Metsa mõiste ei ole teatavasti küllalt selgelt määratletav. Meil kasvab näiteks rohkesti puid sois, karjamail, puisniitudel ja tihedais sarapuu- ja valgelepavõsastikes" (aastaraamat Mets, 2023). Tänapäeval on aga nimetatud aladest metsana arvel nii noored lepikud kui ka soometsad, puisniite ja puiskarjamaid on aga erakordselt vähe säilinud (alla 2000 hektari).

Milline nägi välja Eesti aja alguse metsamaastik? Tõsi, lageraiuti palju rohkem kui eelnevatel sajanditel, 19. sajandi tööstuspööre muutis lageraie levinuimaks metsamajandusvõtteks ning värskel vabariigil oli tarvis puidutulu teenida. Mõnes piirkonnas täheldati lausa puidu puudujääki ning 1930. aastate lõpus ka tugevat üleraiet.

Tihedamalt asustatud piirkondades leidus senisest enam põllumaaks raadatud ja ülemajandatud piirkondi, kusjuures eriti intensiivseid lageraieid tehti saeveskite ja klaasivabrikute lähistel. Nendel aladel taastus mets pärast teist maailmasõda.

Kuigi kohati oli eestiaegne metsandus säästlikkusest kaugel, leidus siiski neil aastakümnetel kordades rohkem põlismetsa ning puutumatuid metsa- ja märgalamassiive, need on sellised kohad, kus sajandite jooksul on inimtegevus olnud minimaalne.

Raskesti ligipääsetavates piirkondades oli raiesurve tänapäevast oluliselt väiksem, sest nende metsadeni lihtsalt füüsiliselt ei jõutud. Nüüdne tehnika võimaldab aga ka ligipääsmatutesse kohtadesse rajada aina uusi väljaveoteid ja lageraielanke.

Seetõttu on ka metsamaastik nüüd hoopis teistsugune, metsad meenutavad ülaltvaates pigem ruudustikku. Väljaspool rangelt kaitstavaid alasid ulatuvad raied juba soiste ning möödunud sajanditel ligipääsmatute metsadeni, mh ka "tänu" ulatuslikule kuivendamisele. Selle kõige tagajärjel küünib Eestis põlismetsade protsent nüüd vaid kahe protsendini metsamaast.

Madal metsasuse protsent oli tingitud ka tolleaegsest mosaiiksest põllumaastikust, kus enamik metsatukkadest polnud metsana arvel. 20. sajandi algusest leidub kuppelmaastike fotosid, kus põhilised maastikuelemendid on veekogud, väikesed metsatukad, põllud ning puiskarjamaad (Anneli Palo "Eesti metsad").

Mitmekesine maastik on põllumaastiku elurikkuse alustalaks, kuid tänapäeval selliseid kohti väljaspool rahvusparke ning läänesaari enam naljalt ei leidu. Paljud põllumaastike liigid (nt siniraag ning põldtsiitsitaja) on Eestis välja surnud või drastiliselt vähenenud.

Pärast teist maailmasõda muutus paljudes sellistes kohtades maakasutus ning asemele kasvas mets. Sama saatus tabas ka endisi lagedaid rannakarjamaid. Tänapäeval on need alad muutumas lageraietest killustunud maleruudustikuga maastikeks, kus endisest elurikkast pastoraalmaastikust pole jälgegi. Lageraietega intensiivselt majandatav metsamaastik on aga palju elustikuvaesem nii mosaiiksest põllumaastikust kui ka vähese inimmõjuga loodusmassiividest.

Lagedaid looduslikke alasid, kuhu nõukogude ajal kasvas järk-järgult mets, leidus möödunud sajanditel teisigi. Näiteks hakati 20. sajandi keskel üleriigiliselt soid kuivendama. Lagunev turvas ning muutunud veerežiim pani lagesoodes ja puisrabades metsa kasvama, mistõttu on nüüdseks umbes veerand Eesti metsamaast tekkinud kuivendatud aladele.

Eraldi väärivad märkimist ka enne nõukogude aega levinud poollooduslikud puiskarjamaad, kogu riigis tavalised kooslused, mis ei olnud metsana arvel. Kuna puiskarjamaadel pole enam majanduslikku tähtsust, on need nüüd enamasti metsastunud ning metsamaana arvel.

Eesti Maaülikooli metsandusajaloolane Toivo Meikar on arvutusmetoodikate erisusi arvestades välja arvutanud, et 1965. aastal oli Eesti metsasus ca 36 protsenti, 1970. aastal 39 protsenti ning 1980. aastal 42 protsenti. Seega eristus esimese iseseisvusperioodi aegne loodusmaastik tänapäevasest kahe põhimõttelise asjaolu poolest: tollane suur hulk metsi, mis polnud ametlikult arvel; ning elurikkad avamaastikud, mis on nüüdseks metsastunud ja tugeva lageraiesurve all.

Plaanitav metsaseadus soosiks tööstust ja hävitaks loodust

Eesti metsasuse protsent on statistiliste ümberarvutuste ja maakasutuse muutuste tõttu küll tõusnud, ent ohjeldamatut raiumist õigustada saja aasta taguse olukorraga on meelevaldne ja väär. Umbes sada aastat pärast vabariigi algusaastaid loetakse metsaks Eestis ligi 52 protsenti pindalast.

Nii suurt osakaalu Eestist pole kunagi metsana arvele võetud, praegu loetakse metsaks igasugune vähemalt poolehektariline puistu, mil kõrgust vähemalt 1,3 meetrit ning mis on 30 protsendi ulatuses liitunud (ehk kus puude võrad katavad pealtvaates vähemalt 30 protsenti maapinnast). Kui ala on värskelt lageraiutud, on tegu metsata metsamaaga, ent sellegipoolest arvestatakse see metsamaa hulka.

Viimasel aastakümnel on metsata metsamaa osakaal Eestis järjepidevalt kasvanud ning metsa tagavara stabiilselt languses. Planeeritav metsaseadus tõotab seda trendi jätkata, sest ühtegi meedet metsade seisundi parandamiseks seadus ei sisalda. Veelgi enam, seadus määraks ka kodumetsad 70 protsendi ja majandusmetsade hulka ehk hoogustaks ka inimeste marja-, seene- ja puhkemetsade kadumist. Neid metsi kaitsti juba nõukogude ajal otseselt inimeste elukeskkonna, mitte niivõrd looduse hüvanguks.

Kuna nõukogude ajal asendusid paljud põllu- ja lagesoomaastikud metsaga, soovitas tolleaegne metsakorralduskeskuse osakonnajuhataja Lembit Maamets 1995. aastal Eesti metsi senisest intensiivsemalt raiuda, sest mitu aastakümmet raiuti vähem kui kasvas juurde. Ta prognoosis "loodetavaks raiemahuks aastal 2020" viis miljonit tihumeetrit aastas, oskamata ette näha järgnevatel aastatel tehtud seadusemuudatusi, mille tagajärjel kasvas raiemaht aastaks 2020 koguni 10,6 miljoni tihumeetrini.

Aastal 2018 ulatus raiemaht lausa ligi 13 miljoni tihumeetrini. Selle asemel, et nõukogude ajal juurde kasvanud metsa jätkusuutlikult majandada, on viimaste valitsuste kindel otsus olnud see tagavara kiirkorras maha raiuda ja juba praegu oleme Nõukogude ajal kasvanud metsavarud ära kasutanud.

Peale rekordiliste raiemahtude on ka viimaste aastakümnete raieintensiivsus (raiutud tihumeetreid hektari kohta) kaks korda suurem möödunud sajandi haripunktidest (Vt: "Eesti metsade alternatiivne hindamine").

Seda on võimaldanud viimasel sajandivahetusel alguse saanud seadusemuudatuste jada, mida iseloomustavad raievanuste alandamine, küpsusdiameetri põhjal (st raievanusest nooremate metsade) raiete lubamine ning üleriigilise raiete planeerimise lõpetamine.

Nende seadusemuudatuste tagajärjel võib praegu teha mõneaastase vahega mitmehektarilised lageraielangid juba isegi 30–40 aastastesse metsadesse. Kes vähegi soovib, saab metsaseadust järgides kümne aastaga lagedaks raiuda sajahektarilise või suuremagi maa-ala. Sellist olukorda pole varem metsaseadus lubanud.

Metsaseaduse eelnõu tuleks lõplikult tagasi võtta

Milline näeks Eesti metsamaastik välja mõnikümmend aastat pärast praegu menetluses olevate metsaseaduse muudatuste jõustumist?

Väljaspool rangelt kaitstavaid alasid domineeriksid lagedad alad ja noorendikud, mis vahelduksid keskealiste üheliigiliste ja ühevanuseliste puistutega. Kuna praegu koostatav metsanduse arengukava annab võimaluse hooldusraiete intensiivistamiseks, oleks tulevikumetsadest ära raiutud kõikvõimalikud teistest eristuvad, haiged või surnud puud, mis on aga liigirikkuse alustalaks.

Kus vähegi on toimunud looduslik häiring, näiteks põleng või torm, seal tehtaks kohe lageraie, millel kasvanud metsa asemele kujundatakse ühevanuseline elustikuvaene puistu. Sellistes metsades puudub ökoloogiline isereguleerimisvõime ning need on palju vastuvõtlikumad haigustele, üraskikolletele ning kliimamuutustele.

Metsaelustik neis on palju vaesem, sest mitmekesistes metsades elama harjunud liigid ei saa ülemajandatud metsades hakkama, nad ei leia seal ei elupaika, toitu ega sobivaid valgustingimusi.

Valitsuse otsus jätkata metsade jätkusuutmatut majandamist ning tagatipuks määrata 70 protsenti Eesti metsast majandusmetsaks, kus peale metsaseaduse reeglite täiendavaid piiranguid seada ei tohi, ei ole ainult puidust tühjenevate metsade küsimus. Põlistada end Euroopa intensiivseima metsamajandajana (Eurostat) tähendaks Eesti kunagise looduslähedase maastiku muutmist sisuliselt tootmisalaks, mille ökoloogilised tagajärjed on ennustamatud, rääkimata Eesti inimeste harjumuspärase elukeskkonna hävimisest.

Vähim, mida saab teha, on metsaseaduse eelnõu lõplikult tagasi võtta. Säästliku metsamajandamise taastamiseks on aga tarvis metsaseadust muuta hoopis vastupidises suunas ning eemaldada sellest üleraiet soodustavad mehhanismid.