5. juunil rääkis suurem seltskond Sagadis ministri Andres Sutti juhtimisel ja antropoloogia keskuse korraldamisel looduskaitse- ja metsaseaduse planeeritavatest muudatustest. Oli õige hetk, äsja oli toimunud Ene-Liis Semperi kontsertetendus "Kus oled Sina?", metsameeleavaldus, IT-ettevõtjate pöördumine metsade mõistlikumaks majandamiseks jne.

Sagadis jäi kõlama soov liikuda looduskaitset puudutavate otsustega kindlalt edasi ainult neis teemades, milles ei ole tugevat vastuseisu. Ruumis tundus lausa liikuvat lubadus, et olulised asjad jäävad esialgu pausile ning sügisel arutatakse edasi. Ühiskonnas kõlas üksjagu ka neid hääli, et tegemist on vaid vaigistamiskatsega ja rahustamisega, sest pinge ja ootus, et metsa teemal muutust on vaja, oli üleval.

Kes aga poleks kuulnud "traditsioonist" teha vahetult enne jaanipäeva ja jõule kiiresti ära otsused, mis muidu suurt kära ja ebamugavust võivad tekitada? Kas sel juunikuul juhtus teisiti, sest Sagadis saadi ju kokku, arutati ja lubati?

Kes suve hakul riigikogu tööl silma peal ei hoidnud, ei pannud ehk tähelegi, et vahetult enne jaanipäeva läks riigikogust läbi looduskaitse muudatuste pakett, mis jõustub juba septembri alguses. Vaatan mõnele vastuvõetud otsuse sisusse sisse, et mõista, mida siis taheti, mis muutus ja milliste tagajärgedega.

Uurides veel jõustumata, aga vastu võetud otsuseid, on seal sees üksjagu põhimõttelisi looduskaitse süsteemi muudatusi, millest mitmed on väga problemaatilised.

Keskkonnaühenduste vaatest on üks märgilisemaid ja kummalisemaid uute kaitsealade loomise ehk riikliku kaitse alla võtmise ettepanekute tegemise võimaluse jätmine ainult keskkonnaametile.

Seni oli kogukondadel, teadlastel, keskkonnaühendustel ja teistel võimalus esitada ametlikke ettepanekuid väärtuslike loodusalade kaitse alla võtmiseks. Need ettepanekud pidid olema põhjalikud ja läbimõeldud, vastama looduskaitseseaduse nõuetele ja läbisid seejärel alati riikliku kontrolli ja ekspertiisi, kuid protsessi algatamise õigus oli igaühele avatud. Uue sõnastuse kohaselt saab edaspidi riiklike kaitsealade loomise või kaitse-eeskirjade muutmise ettepaneku esitada üksnes keskkonnaamet. Miks selline tsentraliseerimine vajalik on?

Tavainimese või kohaliku kogukonna vaatest sulgub sellega oluline uks. Võimalus juhtida riigi tähelepanu ohustatud loodusväärtustele jääb edaspidi sõltuma ametkondlikust algatusest ja tahtest. Kui varem pidi tegema põhjendatud ja nõuetele vastava ettepaneku, siis nüüd juhtub nii, et ükskõik kui oluline ja vajalik kaitseala ettepanek on, ei pea keskkonnaamet enam sisuliselt põhjendama, miks ettepanek tagasi lükatakse. See aga tähendab, et uute alade kaitse alla võtmised saavad igal juhul olema poliitilisest või ametkondlikust tahtest sõltuvad.

Meenutades, kui vaevaliselt on siiani läinud uute kaitsealade moodustamine, võib see tähendada, et uusi kaitsealasid enam ei moodustata, sest puudub igasugune riiklik initsiatiiv seda teha. Samal ajal võib uute kaitsealade moodustamine olla hädavajalik inimeste elukeskkonna ja elurikkuse hoidmiseks, samuti rahvusvaheliste lepete täitmiseks.

Uuendusraie täielik keelamine kohaliku omavalitsuse poolt metsamaal on uues seaduses sõnastatud kui ala sihtotstarbelise kasutamise oluline piiramine, mis toob kaasa hüvitamise kohustuse. See muudetud säte puudutab kohalike omavalitsuste tasandil loodavaid kaitsealasid. Kaitseala loomise protsess polnud ka siiani lihtne, aga nüüd peab kohalik omavalitsus omanikule saamata jäänud tulu oma eelarvest kompenseerima, kusjuures seda ka riigi maadel. Eelnõu faasis oli sellele plaanile valjuhäälselt vastu ka linnade ja valdade liit. 

Võrdlusena võib tuua, et keskkonnatasusid samas otsustati mitte tõsta jättes riigi ilma olulisest tulust soodustades loodusvarade jätkusuutmatud kasutust, süvendades riigi ja omavalitsuste rahanappust ja muutes looduskasutuse tõusvate hindade valguses odavamaks. Selles kontekstis mõjub selline otsus nagu kodumetsade hoidmise maks.

Sama muudatuste paketiga kohendati märgatavalt ka ranna ja kalda ehituskeeluvööndi reegleid. Seaduse teksti lisandusid erandid, mis annavad keskkonnaametile õiguse lubada ehituskeeluvööndisse väga erinevaid rajatisi. Tavapäraste tehniliste rajatiste kõrval tekitab selline paindlikkus küsimuse, kuhu tõmmatakse edaspidi piir vajaliku ja lihtsalt mugava ehitustegevuse vahel meie veekogude randadel ja kallastel.

Märkimisväärne on asjaolu, et praegune riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees Andres Metsoja seisis mõned aastad tagasi ühiskonnas suurt pahameelt tekitanud ranna- ja kalda kaitse leevendamise eelnõu taga ja tundub, et osaliselt sai leevendused nüüd jaanipäeva varjus hoopis salaja riigikogu puldist ära koputada.

Septembrist jõustub veel üks riigi rumal otsus, muuta lindude ja nahkhiirte rõngastamine tasuliseks. Lindude rõngastamisega on seotud kodanikualgatused, mis teevad tööd vabatahtlikult sellele niigi peale makstes, kuid kogutud andmed annavad olulise panuse teadustöösse nii Eestis kui ka rahvusvaheliste võrgustike kaudu.

Ei ole kuulda olnud, et lindude vabatahtlikud rõngastajad oleks selle ettepanekuga nõus või oleks nende arvamusega otsust tehes kuidagi arvestatud, praegu tegeleb riik otsesõnu ühe olulise ja pikaajaliste traditsioonidega kodanikuteaduse algatuse väljasuretamisega. Rõnga väljastamise tasu saab edaspidi olema 0,15–2 eurot, see on summa, mille kogumiseta saaks riik väga edukalt toime, aga mis võib täielikult ära tappa vabatahtlike rõngastajate võimaluse oma tööd jätkata.

Siinkohal üks huvitav sõnastus seadusest: "Riiklikult kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja omandamise algatamise ja omandamise otsustab keskkonna peadirektor". Kas selline võimalus seaduses ei kanna endas väga suurt korruptsiooniohtu? 

Aeg näitab, kuidas reeglid tegelikkuses toimima hakkavad. Septembrist kehtima hakkavad muudatused tehti ära ja praegu jääb üle jälgida, mis saab varem esitatud ettepanekutest ja milliseks kujuneb uute reeglite valguses meie looduskeskkonna juriidiline kaitse ja kogukondade, kohalike omavalitsuste ning vabaühenduste võimalus looduskaitselistes protsessides osaleda.

Mida nende muudatuste valguses arvata aga Sagadis toimunust, ministri lubadusest, et olulisi asju ei muudeta suvepäikese varjus ilma kaasamise ja läbirääkimiseta? Tahaks loota, et järgmisi muudatusi tõesti tehakse ainult selliselt, et päriselt kuulatakse valdkonna inimesi ning muudetakse vaid sisulise kaasamise tulemusel.