Säästlik metsandus tundub esmapilgul lai mõiste, mille alla võiks mahtuda väga erinevad metsamajandamise praktikad. Tegelikult on aga säästva metsanduse taga mitmed rahvusvahelised kokkulepped ning lisaks seatud hulganisti mõõdikuid, mis võimaldavad metsade majandamise säästlikkust hinnata.

Kuni 1990. aastateni käsitleti metsamajanduse säästlikkust eeskätt puiduvarude seisukohast. Pärast ÜRO säästva arengu 1992. aasta konverentsi algatati Euroopas Paneuroopa metsakaitseprotsess, milles sõnastati, et mets peab täitma üheaegselt paljusid funktsioone. Praegu tuntakse seda Forest Europe (FE) protsessina, mille käigus on seatud rida kriteeriume ja indikaatoreid, mis aitavad metsade majandamise säästlikkust hinnata.

Säästlik metsandus on FE tähenduses metsade ja metsamaa hoidmine ning kasutamine sellisel viisil ja sellise intensiivsusega, mis säilitab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning võime täita nii praegu kui ka tulevikus olulisi ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil, kahjustamata seejuures teisi ökosüsteeme.

Selle definitsiooniga haakub hästi ka Eesti metsaseadus, mis seletab metsade säästliku majandamise mõistet väga sarnaselt ning seab selle tagamise (ökosüsteemi kaitse kõrval) metsaseaduse põhieesmärgiks. Seega võib kasutada FE kriteeriume ja indikaatoreid hindamaks, kui hästi täidab metsaseadus oma eesmärki.

Mitmed FE säästliku metsanduse näitajad sõltuvad otseselt sellest, kui intensiivselt metsi raiutakse. Peamine selline näitaja on metsade puidutagavara, mille vähenemine viitab sellele, et puitu raiutakse rohkem, kui seda juurde kasvab.

Kui mujal Euroopas on metsade puidutagavara püsinud viimasel kümnendil peale suurt kasvu üsna stabiilsena, siis Eestis on see seitse aastat olnud languses. Liiga intensiivne raiumine vähendab paratamatult ka metsade süsinikuvaru, sest oluline osa süsinikust on seotud elus puudesse, samuti vähendavad lageraied mulla süsinikuvaru.

Kuna lageraie on Eestis kõige levinum raieviis, mõjutab raieintensiivsus otseselt ka mitmeid teisi säästva metsanduse näitajaid, nagu metsade mitmekesine vanuseline struktuur, killustumine maastikus, metsalinnustiku seisund ja metsa mittepuidulised hüved. Seetõttu on raieintensiivsus keskne tegur, mis mõjutab kogu metsaökosüsteemi seisundit. Väidame, et Eestis on raieintensiivsus praegu sellisel tasemel, et metsaseaduses kirjeldatud eesmärki – tagada säästev metsade majandamine – ei ole võimalik täita.

Sõnades on üksmeel, tegudes vastupidi

Milline võiks siis olla jätkusuutlik puidukasutuse maht, mis on üks säästva metsanduse põhiküsimustest?

Eelmise aasta Paide Arvamusfestivalil jätkusuutliku metsamajandamise paneelis olid kõik arutlejad, sh energeetika- ja keskkonnaminister, keskkonnaagentuuri direktor ja RMK esindaja nõus põhimõttega, et taastuvate ressursside majandamine on jätkusuutlik, kui järgnevatel põlvedel on võimalik tarbida neid ressursse vähemalt samasuguses mahus.

Siiski rakendavad nii kliimaministeerium, keskkonnaagentuur kui ka RMK hoopis teistsugust praktikat. Kui FE raiega seotud indikaator näeb ette, et raiemahud ei tohi ületada majandatavate metsade netojuurdekasvu, st majandatavate metsade tagavara ei vähene, siis tegelikult lähtutakse Eestis üldjuhul hoopis põhimõttest, et mets raiutakse siis, kui see on jõudnud küpsusvanusesse.

Need kaks vastandlikku lähenemist ei sobi aga omavahel kokku, mistõttu püütakse tagavarade vähenemist ilusamana serveerida. Näiteks kasutades väljendit "pikas perspektiivis jätkusuutlik", mille puhul praegu raiutakse küll jätkusuutmatult, aga hiljem, kui "seaduse järgi küpseid" puistuid on vähem, planeeritakse jätkusuutlikku raiet. See ei ole jätkusuutlik puiduressurssi kasutamine, sest tulevastele põlvedele samaväärset puidu ja muude metsade hüvede kasutamise võimalust praegusega võrreldaval tasemel ei jää.

Näide sellest on riigimetsa männikute majandamise praegune seis ja edasine plaan: aastal 2018 raiuti neid 3800 ha aastas, 40 aasta pärast saab RMK esitatud prognoosi järgi raiuda ainult pool sellest ja 60 aasta pärast ainult 1300 ha/a.

Männikutes ei suurenda raieaja edasi lükkamine puistu kahjustuste riski. Ometi plaanitakse näiteks viljakaid männikud (lageraie lubatud vanuses 90 aastat) raiuda keskmiselt 60 aasta vanusena. Seda võimaldab küpsusdiameetri järgi raiumine, mis tähendab, et metsi ei raiuta mitte siis, kui need ületavad metsaseaduses ette nähtud vanuse, vaid kui need on kasvanud raiet lubava jämeduseni. See jämedus saabub meie parimatel männikutel 30 aastat küpsusvanusest varem.

Tuleb rõhutada, et riigikogus seadusesse hääletatud vanuse- või diameetripiirid on miinimumid, millest alates võib lageraiet teha, mitte vajadus selles vanuses raiuda. Kahjuks annavad need võimaluse laialdaselt vägagi noores eas raiuda. Endine RMK ja keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar nimetab laialdast (riigi)metsa raiumist kohe pärast raieküpsusesse jõudmist metsapoliitiliseks ebaküpsuseks.

Ei ole kindel, kas riigikogu liikmed, kes kunagi hääletasid raievanuste alandamist kui üht tehnilist aspekti, said aru, et pikas perspektiivis tähendab see kogu metsamaastiku muutumist ja kaugenemist metsa teiste väärtuste säilitamisest ning seega ka säästliku metsamajanduse eesmärkide täitmisest.

Praegust intensiivset raiet võimaldabki raiet lubavate tingimuste leevendamine viimastel kümnenditel. Näiteks männi puhul kahekordistus pärast 2007. aasta seadusemuudatust "küpsete" männikute pindala (74 000 hektarilt 147 000 hektarile). Madalale viidud raievanused tähendavad mingi aja pärast metsade olulist noorenemist, mis omakorda tähendab vähenevat puidutagavara (seega ka potentsiaali kliimamuutusi pidurdada), vähenenud elupaiku ja puhkevõimalusi.

Majandusmets ja säästva metsanduse põhimõtted

Praegust riiklikult suunatud sihti majandusmetsades võiks nimetada istandike mõtteviisiks. Maksimaalse ja kiire puidutulu saamiseks optimeeritakse kõik majandamisetapid, fookus on maksimaalsel kasvul, parimaks peetakse istutatud puude lageraiega raiumist võimalikult noores eas. Metsade muude väärtuste kahanemisega ei arvestata.

Kas ja millisel määral on istandikud säästliku metsanduse osa, väärib eraldi arutelu, kuid kindlasti on säästva metsandusega vastuolus istandike majandamispõhimõtete kasutamine kogu majandusmetsas.

Raievanuste langetamise mõju on näha meie metsamaastikus - viimase kümne aasta raied on vanuselist jaotust tugevalt muutnud noorte metsade suunas. Eesti majandatavast metsamaast (sh piiranguvööndid) on üle 20 protsendi nooremad kui 10 aastat (Joonis 1). Aastast aastasse kasvab see osakaal suuremaks. Pisut on seda vanusrühma suurendanud ka põllu- ja heinamaade metsastumine, ligikaudu 2000 ha aastas.

Viimase kümne aasta jooksul on uuendusraie (lage- ja turberaie) pindala olnud keskmiselt 34 500 ha aastas. Keskkonnaagentuuri andmetel on puidutagavara mittevähendav uuendusraiete pindala 22 000 ha aastas.

Kui FE põhimõtete kohaselt ei ületa jätkusuutliku raie korral raiemahud majandusmetsade netojuurdekasvu (tagavara ei vähene), siis sellel on ka mõned täpsustused. Kuna raiumist mõjutavad puidu turuhinnad, siis kõrgete hindade korral ei ole iga-aastaselt kohe riigil võimekust hakata pidurdama raiet. Samuti võivad massilised metsakahjustused mõnel aastal suurendada raiet piirini, kus tagavara hakkab vähenema. Sellised suundumused ei tohi siiski muutuda trendiks, riigil tuleks neile kasvõi ajanihkega reageerida.

Eestis hoopis "planeeritakse" pikaajalist puiduvarude vähenemist umbes saja miljoni tihumeetri võrra. Probleemkoht on varasem raievanuste vähendamine. See tekitab kunstlikult suure "küpsete metsade hulga", sellega suuremad hetke raievõimalused ja pikemas perspektiivis metsade noorenemise. Raie tagajärjel järsult suurenenud alla kümneaastane metsamaa (joonis 1) lööb segi ka tuleviku võimalused "ühtlaseks puiduvooks" tööstusele.

Keskkonnaagentuur väidab, et jälgida tuleks, et raiemahud ei ületaks varasematel aastakümnetel akumuleerunud, kuid raiumata jäänud juurdekasvu. Eesti majandusmetsade vanuselises jaotuses paraku reaalselt (enam) ei ole "akumuleerunud juurdekasvu", seda võimaldavad väita vaid väga madalaks viidud raievanused. Praeguste raiemahtudega jätkamine viib hiljem olulisemalt väiksemate raievõimalusteni.

Raie õigustamiseks tõlgendatakse andmeid valikuliselt

Sageli õigustatakse praegust liiga intensiivset raiet väitega, et suur osa pärast sõda kasvama hakanud metsadest on jõudnud või jõudmas küpsesse ikka. Aga isegi metsandushariduseta inimene peaks metsamaa vanuselist jaotust (joonis 1) vaadates nägema, et meil ei ole suurt hulka 60–80-aastaseid puistusid. Sõjajärgselt metsastunud suured alad on juba raiutud ja kuuluvad suuresti metsamaa vanusgruppi "alla kümne aasta".

Viimasel kümnendil on raie olnud suurem kui netojuurdekasv, seega puidutagavara on vähenenud kokku 37 miljonit tihumeetrit. Keskkonnaagentuur püüab seda tendentsi pisendada, väites, et kui vaadelda 20 aastast perioodi, siis on eluspuude raiemaht olnud alla netojuurdekasvu.

Nimelt 2000. aastate alguses oli periood, kui raiemahud olid oluliselt madalamad (uuendusraie pindala 16000 ha/a; joonis 2). Selle põhjuseks olid toona rangemaks tehtud raiepiirangud. Ka praegu oleks vaja raiepiiranguid jälle rangemaks teha (ei ole arvata, et turg piiraks raiemahtusid), et kümne aasta pärast oleks jälle "viimase 20 aasta raie" netojuurdekasvu piirides.

Lisaks puidule on metsal teisigi hüvesid

Metsade säästva majandamise mõttega haakub hästi metsade multifunktsionaalse majandamise idee, mis tähendab, et metsade majandamisel püütakse pakkuda võimalikult palju erinevaid hüvesid: tarbepuitu, elurikkust, puhkevõimalusi, süsinikuvaru ja paljusid teisi metsaväärtusi. Põhjamaade metsade kohta tehtud mudeldamised (vt: "Boreal forest multifunctionality under varying harvesting intensity and forest management priorities"; "Optimizing management to enhance multifunctionality in a boreal forest landscape") näitavad järjekindlalt, et neid väärtusi aitab kõige paremini säilitada püsimetsanduse osakaalu suurendamine ning madalam raieintensiivsus. Samuti on multifunktsionaalse metsanduse seisukohalt üliolulised range kaitsega metsad, mille peamine eesmärk on metsadega seotud elurikkuse hoidmine.

Kui metsaseaduse eesmärgi ja põhiseadusest tuleneva loodusvarade säästliku kasutamise põhimõtte järgimine on endiselt riigi prioriteet, siis peaksid metsaseaduse muudatused olema suunatud eelkõige raieintensiivsuse ja lageraiete vähendamisele, mitte senise kursi jätkamisele.

Raiepiirangud üks põhiline tööriist, millega riik saab reguleerida raiemahtusid. Juba paarkümmend aastat tagasi juhtis sellele tähelepanu Ivar Etverk: "Kui seadussätted ei piira raieid piisavalt, siis peab neid karmistama".

Konkreetsemad raiepiirangud vajaks laiemat arutelu, kuid üldpõhimõttena saab mitmetel puuliikidel ja viljakusastmetel neid seada, ilma et tekiks metsaomanikule olulist rahalist kaotust. Eriti selge on see männikute puhul. Ilma seda tegemata ootavad meid ees tulevikus väga järsult vähenevad raievõimalused, samuti tõenäolised nn süsinikutrahvid, mis tulevad iga maksumaksja taskust. Rääkimata muutustest metsamaastikus, mis paljude metsa eesmärkide efektiivset täitmist takistavad.

Paraku ei ole praegu planeeritavates metsaseaduse muudatustes meetmeid, mis metsamajandust jätkusuutlikkusele suunaksid ning seetõttu jääb tõenäoliselt saavutamata metsaseaduse eesmärk tagada metsa säästev majandamine. Siiski on lootustandev märk, et minister Andres Sutt tõmbas esialgu seadusemuudatustele pidurit ja tahab otsida võimalusi seda paremaks teha.