Hind, mida pealinna gümnaasiumite õpilastel töövihikute eest sellel õppeaastal maksta tuleb, on kooliti erinev ja võib ulatuda 50 eurost kuni kolmekohaliste summadeni, ütles ERR-iga vestelnud Tallinna koolijuht.

Tartu Miina Härma gümnaasiumi direktori Ene Tannbergi sõnul on nende koolis kõige kallimad inglise keele õppekomplektid, kus õpik-tööraamatu hind võib olla 30 euro kandis ning see tuleb gümnaasiumi jooksul kahel korral osta. Lisaks võib töövihik olla kasutusel veel mõnes aines.

Eesti põhiseadus ütleb, et õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.

Sellest aastast on kohustuslik kooliiga tõstetud 18. eluaastani, kuid muudetud ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätet, mille järgi peab riik tagama tasuta õppekirjanduse, muu hulgas ka töövihikud ja -raamatud, põhikooliõpilasele. Gümnaasiumis puudutab tasuta võimaldamise nõue seaduse järgi üksnes õpikuid ja nii tulebki töövihikute eest peredel endil maksta.

Tallinna koolijuhtide ühenduse esinaine ja Nõmme põhikooli direktor Õnnela Leedo-Küngas ütles, et kui seni oli põhiharidus tasuta ja edasine gümnaasiumiharidus valikuvõimalus, mistõttu pidid õpilased töövihikud ise ostma, siis sellel aastal tekkinud kohustus 18. eluaastani õppida lõi uue olukorra. Lisaraha töövihikute ostmiseks koolid saanud ei ole.

Leedo-Küngas märkis, et tänapäeva õpikäsitlust vaadates ei pruugi alati töövihikut vaja ollagi, kuid mõnes aines toetab see õppetööd väga hästi.

"Eestis on koole, kus polegi juba mitmeid aastaid töövihikuid ja õpetajad teevad ise töölehti," sõnas Leedo-Küngas, kuid tõdes, et teisalt kasvatab see õpetajate koormust, mis on juba niigi suur. "Fakt on, et kui õpetaja kasutab töövihikut, siis peaks see olema 18. eluaastani tagatud."

Miina Härma gümnaasiumi direktor sõnas, et mõned neile teistest omavalitsustest tulevad õpilased on soovinud koolilt tõendit, et on töövihikute eest tasunud, sest nende kodukoha omavalitsus hüvitab neile mingi osa hinnast. Omavalitsuseti on see erinev ning Tartu linna kohta see Tannbergi sõnul ei käi. Samas leiab ta, et kõiki kulutusi ei saagi riik hüvitada.

"Loomulikult oleks see loogiline," sõnas ta selle kohta, et töövihikud võiks riigi poolt ka gümnaasiumis tasuta olla. "Aga kui seda raha ei ole, siis seda ei ole. Minu arust on see ka valiku küsimus – me ei saa eeldada, et kõik asjad on tasuta ja kui ikkagi pered on huvitatud võimalikult heast haridusest, võiksid nad sellesse mingil moel panustada."

Mõni kool ei pea töövihikute olemasolu üldse kuigi vajalikuks. Põltsamaa gümnaasiumi direktor Annela Ojaste märkis, et nemad kasutavad gümnaasiumis töövihikuid vähem kui põhikoolis ning üksikute kasutatavate töövihikute puhul pole hind teemaks tulnud.

"Pigem tõmbame [nende kasutamist] gümnaasiumiastmes kokku ja kasutame muid võimalusi," ütles Ojaste, kelle sõnul on Põltsamaal töövihikute asemel kasutusel Opiq ja TI-hüppe programm.

Hariduslik ebavõrdsus suureneb

Alles eelmisel sügisel võttis haridusministeerium seisukoha, et kohustuslikeks õppekäikudeks ei tohi kool lapsevanemalt raha küsida, sest see seaks õpilased ebavõrdsesse olukorda. See tekitab küsimuse, kas olukord, kus töövihikute eest maksmise koorem lasub õpilastel, ei külva samamoodi ebavõrdsust.

Üks koolijuht, kes ei soovinud oma nime avaldamist, märkis, et töövihikute puhul on tegu valupunktiga, mille puhul liigutakse arvatavasti samas suunas õppekäikudega.

See tähendab, et koolid, mille õpilaskond on tugevama sotsiaalmajanduslikuga taustaga peredest, kasutavad vabatahtlikke töövihikuid ja käivad vabatahtlikel õppekäikudel, paljud teised aga peavad nendest võimalustest loobuma. Hariduslikust võrdsusest ei saa aga sellisel juhul rääkida.

Koolijuht tõi välja ka võimaluse, et kui töövihiku ostmine on vabatahtlik, saab kool neile, kes selle ostmist võimalikuks ei pea, pakkuda töövihikuid sarnaselt õpikutele selliselt, et üks vihik liigub igal aastal järgmisele lapsele, kuid see eeldab, et sisse sinna midagi kirjutada ei tohi. See omakorda läheb vastuollu töövihiku sisulise eesmärgiga.

Ene Tannberg ütles, et hariduslik segregatsioon toimub igasugu keeldude, käskude ja korraldustega nii või teisiti. Näiteks saavad erakoolid eeldatavasti õppemaksu eest veidi rohkem lubada, mis on iseenesest haridusliku kihistumise võimendamine riiklikul tasemel.

Tannbergi sõnul on lapsevanemad ka varasematel aegadel alati haridusse panustanud ning kui tahta, et kõik oleks tasuta, on tulemuseks see, et koolid saavad üldse väga vähe teha ning kogu haridussüsteem liigub vaikselt allakäigutrepil.

"Ei ole võimalik, et kõik asjad on tasuta. Tasuta asjad ei ole üldiselt head asjad, sest neid ei väärtustata," sõnas koolidirektor.

Ministeerium näeb vastutust nii koolil kui lapsevanematel

Haridusministeerium töövihikute ja õppekäikude eest tasumist võrreldavate kohustustena ei käsitle. Küsimusele, kas murekoht ei tundu olevat sarnane – mõlema puhul on tegu osaga haridusest, milleta on keeruline õppetöös osaleda, vastas ministeeriumi asekantsler Vallo Koppel, et lapse haridustee kujunemisel on olulised nii kool kui ka lapsevanem ning mõlema huvi on, et õpilasel oleksid õppimiseks head tingimused.

"Kooli vastutus õppetöö korraldamise eest ei välista seejuures lapsevanema rolli õppimiseks vajalike eelduste loomisel," lausus Koppel.

Asekantsler lisas, et haridusseaduse järgi on vanema ülesanne luua õppimiskohustuslikule lapsele kodus õppimist võimaldavad tingimused ning õppes osalemise eeldused. Selle hulka kuulub ka tavapäraste isiklike koolitarvete soetamine, näiteks koolikott, kirjutusvahendid, vihikud ja kaustikud, vahetusjalanõud ning spordiriided.

"Kui õppetöö läbiviimiseks on vaja konkreetseid õppematerjale või vahendeid, mis on vajalikud õppekavas kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks, peab kool korraldama nende kättesaadavuse õpilastele. Õppetöös osalemine ei tohi sõltuda sellest, kas lapsevanem on soetanud konkreetse töövihiku või muu õppevahendi," ütles Koppel.

Tema sõnul võib ette tulla, et pere soovib mõne õppematerjali õpilasele isiklikuks kasutamiseks soetada, kuid see ei muuda kooli kohustust tagada, et kõigil õpilastel oleks võimalik õppetöös osaleda, sõltumata pere võimalustest või tehtud ostudest.

Õppevahendite toetusest ei piisa õpikutegi jaoks

Koolid on aga juba niigi hädas õppekirjanduse ja muude õppevahendite toetusega, mille summa on püsinud ligi 15 aastat 57 euro juures. Eurostati hinnaindeksi kohaselt on raamatud selle ajaga 71 protsenti kallinenud.

Ka digimaterjalide kasutamine ei ole odav lõbu. Miina Härma gümnaasiumi direktor ütles, et kui ta tahaks üheks aastaks Opiqu litsentsid osta, siis õppevahendite 57-eurosest toetusest kuigi palju järele ei jää, kuid lisaks on vaja ka paberõpikuid, sest ainult digimaterjali kasutamine ei oleks mõistlik.

Ka teised koolijuhid valutavad südant lagunevate õpikute pärast ning Leedo-Küngas nentis, et isegi kui mõnes aines saab õpikuid hoolega hoides neid kümme aastat kasutada, on teiste ainete puhul mureks ka sisu vananemine.

"Näiteks kui president on tekstis üle-eelmine," tõi Leedo-Küngas välja. "Kogu aeg ei pea õpikuid välja vahetama, see turg on ka äri, see on mitmetahuline teema. Aga praegu on see mõte täiesti õige, et kui õpilane peab õppima, siis peab ka töövihik tagatud olema."

Täiesti omaette maailma moodustavad riigigūmnaasiumid, kus on töövihikute ja muude õppematerjalide kasutamise praktika kooliti erinev.

"Koolid otsustavad õppematerjalide valiku ja nende soetamise üle oma õppekorraldusest ning eelarvelistest võimalustest lähtudes. Seetõttu ei ole kõigis riigigümnaasiumides ühtset korda, mille järgi riik töövihikute maksumuse eraldi täies ulatuses või kindlas osas hüvitaks," ütles haridusministeeriumi asekantsler.

ERR-ile teadaolevalt on osa koolijuhte töövihikute teemal mõtteid vahetanud, kuid ajal, mil haridusministeerium õpetajate palgatõusukski alles pärast hoiatusstreiki raha leidis ning seda väiksemas ulatuses, kui haridustöötajad soovisid, õppevahendite toetuse suurendamise osas pole aga üldse lootust antud, on usk sellesse, et kokkuhoiukohti otsiv riik endale veel mõne lisakohustuse kanda võtaks, vähene.

Koppel märkis, et kool peab õppevahendite soetamist puudutavad küsimused õpilaste ja lapsevanematega läbi arutama ja leidma lahenduse, mis toetab õppimist ja tagab kõigile õpilastele võrdsed võimalused õppetöös osaleda.

Asekantsler rõhutas, et see ei tähenda, nagu ei võiks gümnaasiumis töövihikut õppetöös kasutada või paluda peredel seda soetada. Küll aga ei saa selle ostmine olla tingimus, ilma milleta õpilasel ei ole võimalik õppetöös tavapäraselt osaleda.

"Kui pere töövihikut ei soeta, peab kool pakkuma õppetööks sobiva alternatiivi või muul viisil tagama vajaliku õppematerjali kättesaadavuse.
Koolide võimalused ja senised praktikad on praegu erinevad ning lahendused sõltuvad ka konkreetse kooli eelarvest," lisas ta.

Koppeli sõnul otsivad koolid seejuures üha enam paindlikumaid lahendusi, sealhulgas digitaalseid õppematerjale ja muid viise, kuidas vajalik õppevara kõigile õppijatele kättesaadavaks teha.

Tänavu veebruaris avaldatud inimarengu aruanne juhtis tähelepanu Eestis tekkinud hariduslikule ebavõrdsusele: vanemate sissetulek on aina enam seotud laste haridustulemustega. Lapseeas tärkav ebavõrdsus käib aga inimesega kaasas kogu elu ning lõpuks maksab selle hinna kinni kogu ühiskond.

Inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko kirjutas sel nädalal Õpetajate Lehes, et haridusministeeriumi prioriteet peaks olema iga-aastane hariduslõhe seire kooliti.