Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva tähistades ei või minna mööda ajaloost, lahingutest, kangelastest. Kuigi toonase mäletajaid jääb järjest vähemaks, on sõda ka nendeta liigagi tavaline osa argipäevast. Sõjata oleks ju rahu loomulik eluvorm ning puuduks vajadus seda esile tõsta.

Rahu üks paradoksaalseid tingimusi ongi valmisolek sõjaks; valmisoleku ehk kaitsevõime vältimatu baastingimus omakorda on kaitsetahe. Viimane ei ole sünnipärane omadus, vaid selle annab kaasa väärtusruum, mis last ja noort ümbritseb, ja väärtusruumile vastav haridus. 

Kool kui kasvamise kõlakoda

Haridus- ja noorteameti õppekava infoportaalis on kirjas, et näiteks teise kooliastme õpilane "loeb eakohast eri žanris väärtkirjandust, kujundab selle kaudu oma kõlbelisi tõekspidamisi ning arendab lugejaoskusi".

Kirjandustekstide valikul on muuhulgas silmas peetud teemasid, nagu "Kodanikuühiskond ja rahvussuhted. Minu juured. Seos mineviku, oleviku ning tuleviku vahel". Üllatuslikult aga loetakse mitmetes koolides kohustusliku kirjandusena ikka veel Enn Kippeli 1941. aastal ilmunud jutustust "Meelis", milles ajalooline tegelane Vjatško on pandud eestlaste vanema Lembitu väljamõeldud poja Meelisega kõrvuti sakslaste vastu sõdima.

Loo pearõhk on eestlaste ja venelaste sõprusel ja venelaste ennastohverdaval abikäel. Muinasjutt, kuid paraku ebaeetiline, kuivõrd on mõeldud kurja tegelikkust maskeerima ja püsivaid valesid seoseid looma.

Samal ajal on paljud sõjalood kirja pannud neis osalejad ise ning need selgitavad (küll mitte 13. sajandi, vaid hoomatavamas kauguses olevaid) sündmusi läbi isiklike läbielamiste, andes adekvaatse pildi elukorraldusest, suhetest, leinast, raskustest, õnnest.

Kaasaeg, mis virtuaalmaailma toel pühitseb näivust, tõstab esile individualismi ja isiklikku minnalaskmist teiste arvelt, sest "sa oled seda väärt", vajaks hädasti tasakaalustamist. Selle asemel, et sööta lastele ette ajalugu pahatahtlikult moonutavaid udujutte, tuleks tutvustada nende lugusid, kes olid toona samas vanuses, ja see võimaldaks noortel tegelastega suhestuda.

Ühed sellised on näiteks Eldor Traksi kirjutatud "Sõjakeerises ja vangilaagris" (1992) ja "Valu värv on punane" (1995). Autor oli sündmuste alguses 17-aastane ehk siis praegune gümnasist. Peale metsas olekut, sõda ja vangilaagreid pääses ta Eestisse alles 14 aastat hiljem.

Traksi lugu on terve toonase põlvkonna elukäigu prototüüp ja lugedes ühte saatust, saab aimu sadadest teistest. Kui me paneme ajajoonele kõrvuti "Meelise" ja Traksi raamatud, tekib absurdne sündmustejada, et kõigepealt õpivad lapsed eestlaste ja venelaste vendlust, aga mõned aastasajad hiljem jätkub see vendlus hoopis küüditamise, vangilaagrite, okupatsiooni ja hukkamistega. Ning samal ajal on kõikides kooliastmetes sõja eest pagenud Ukraina lapsed, kelle kodumaal Vjatško järglased nüüd ja praegu rüüstavad ning küüditavad.

Rasmus Kagge tõdeb oma töös,¹ et "Eesti lapsed kasvatavad tänaseni, veel 34 aastat pärast iseseisvuse taastamist, oma väärtushinnanguid ja armastust Eesti ajaloo vastu jutustuse abil, mis oli teadlikult loodud Eestit okupeerinud nõukogude võimu ideoloogia levitamiseks."

Sellise segaduse keskel kasvanud noorega ei saagi tegelikult pahandada, kui tal on raske oma moraalikompassi paika seada, patriotism on vaid üks keerukas võõrsõna ning kaitsevägi tundub paljudele mitte aukohustuse, vaid karistusena. 

Igaühe mainekujundus

Suurõppused on pikad, rasked, kasulikud. Kindlasti koormavad neilegi, kes neis ise ei osale, kuid sattuvad argielus teetõketele, ümbersõitudele jms. Enamasti on inimesed leplikud, sest ega sõda ei mängita lustist, vaid ikka vajadusest, et päris sõda tulla ei julgeks.

Aga ikka leidub neid, kes sotsiaalmeedias mõõdutundetult õiendavad. Näiteks kodanik, kes on postitanud pildid õppusejärgsest hommikust polügooni serval: korralikult rullitud lõiketraadikerad, kokku tõstetud vaiad ja muu kraam. Ning jah, metsa alla laiali pillutatud toidupakendid, mis tulnud lõhki rebitud prügikottidest. Pikemata on selge, et loomad on kottide kallal käinud.

Õppustele järgnevalt koristatakse alati kogu ala ja samal või järgmisel päeval tulevad autod ning korjavad kõik kokku. Seekord jõudsid rebased ja kährikud ette ning sorteerisid prügi vastavalt oma eelistustele. Olles ise metsa all roomanud ning kanüülikorke ja sidemetükke kokku korjanud tean, et prügise õppusepaiga mahajätmine ei ole kaitseväe ega kaitseliidu tegevuste juures kunagi mõeldav.

Sotsiaalmeediasse paisatud piltide juures aga targutavad kümned ja kümned eestlased, et "vaadake, mida nad meie metsadega teevad". Kes "nad"?

Tuleks püüda ette kujutada, mis saaks siis, kui metsas ei tegutseks mitte õppivad omad "nad", vaid vallutav vaenlane. Mis saaks siis Eesti metsast, taludest, inimestest, kui kaitsjad seal ei harjutaks? Küllap ei oleks metsa ega inimesi.

Enne arvamuse avaldamist tasub korraks kaalutleda, milleks see praegu hea on või mis sorti kuvand Eestit vabatahtlikult kaitsjatest, sh neile endile, luuakse. Sellises olukorras tuleks endas leida üles see osa, kes läheb appi ja korjab need kotid ise kokku, sest tegelikult on sellised harjutamised meie kõigi jaoks. Seda ei tehta ühegi erakonna nimel ega käsul, ikka Eesti pärast.

Kamraad on edasijõudnud patrioot

Kamraadlus on patriotism, mida praktiseeritakse. Patriotism võib ju jääda ka hoiaku ja tunde tasandile, kus inimene armastab oma kodumaad, tunneb selle üle uhkust ja peab väärtusi oluliseks. See ei tähenda aga tingimata otsest vajadust ega soovi tegutseda. Kamraadlus seevastu eeldab aktiivset suhet ja kohalolu. Kamraad on keegi, kellega koos ühise asja nimel tegutsetakse, kellele saab loota ja kelle eest ollakse vajadusel valmis taluma isiklikke ebamugavusi ja ka surema.

Kui rääkida noortes kaitsetahte kasvatamisest, siis tulebki kombineerida abstraktsemat patriotismi tegusa kamraadlusega. Eraldi kooliõppeainena jääks kamraadlus võib-olla teoreetiliseks, kuid seda saab õpetada veidi iga aine raames.

Kui laps õpib, et ta vastutab oma sõprade eest ja teised vastutavad tema eest; et koos jõuad teha asju, mida üksi kuidagi ei suudaks ning ühiselt ületatud takistused ja kannatused liidavad rohkem kui miski muu, siis tekib arusaam vajadusest kaitsta ühist – klassi, kogukonda, kodumaad.

Kamraadlus on selline suhtevorm, mis jääb armastuse ja sõpruse vahele, saades osiseid mõlemalt poolt. Füüsiliselt ollakse vahel väga lähedane, sest toimuvad matkad ja õppused, ollakse üksteise kõrval ja vahel, jagatakse hommikusööki, plaasterdatakse kandu ja tehakse üksteisele võileibu.

Vahel tead sa kamraadist kõige sügavamat saladust või seiklust, aga mitte perekonnanime ning te võite suhelda kord aastas, kuid see ei tähenda pealiskaudsust, vaid vastupidi, sügavust.

Kui mõelda praegusele hüüatuspõhisele suhtlusele, mis toimub põhimõtteliselt ööpäevaringselt ja mille käigus jagatakse naeratades iga oma liigutust võileivast trennini ning samal ajal ei saa sellest inimesest midagi päriselt teada, siis on taolise sügavuse vajaduse selgitamine kahtlemata väljakutse.

Selliste suhete loomise, hoidmise ja hindamise oskust tulebki läbi koostegevuste õpetada ning seda saavad teha sellised täiskasvanud, kes ise seda kogenud on ning mõistavad, kui väärtuslik on taoline suhteniidistik tegelikult kogukondade ja kogu riigi kokkusidujana. 

"Kus on sinu tõeline jõud?"²

Ukrainast oleme õppinud, et avalik väliruum linnas on väga oluline puhverdaja, kui juhtub midagi elektri, veeühenduse või muu elutähtsa teenusega. Suurlinnade magalarajoonide vahelised alad muutusid Ukrainas kiiresti väliköökideks ja töötubadeks, kus meisterdati nii suppi, kaevikuküünlaid kui ka ehitati käepärastest vahenditest vajalikke esemeid.

Seega peaks meie igapäevane linna poolavalik väliruum pakkuma elementaarseid võimalusi valmistada süüa, saada sooja, kasutada tööriistu ja tegeleda hügieeniga. See tähendab elavat tuld ja puuküttega sauna, mis kriisivälisel ajal saavad võimaldada hoopis puhkust ja lõõgastumist, sest ikka soovitakse grillida, vahukomme küpsetada ja naabritega laupäeva õhtul koos saunatrepil istuda.

Niisugused lihtsad rõõmud peavad olema kättesaadavad ka kortermaja elanikule, sest siis puudub tal vajadus sõita neid kvaliteete kuskile mujale otsima ning kodu on tõesti kodu, mis täidab kõik vajadused argipäevast kriisini, mitte ei ole üksnes magala.

Valmistudes kriisiks saavutame ennekõike mõnusa argirõõmudest tulvil eluviisi, olles linlikus keskkonnas koos kõikide linnamugavustega. Ühised tegevused pakuvad ka turvalisema keskkonna, kuna nii ei ole naaber anonüümne võõras, vaid tähele panev sõber. Tugev kogukond on naabruskonna turvalisuse alus ja koht, kus lapsed õpivad pereväliste inimestega suhtlemist, abistamist, usaldust. Ja kamraadlust.

Õu, mänguruumid, kuhu me omi lapsi praegu kutsume, ei ole mitte nende soovide ja unistuste, vaid täiskasvanud inimeste hirmude nägu. Neis kohtades peaksid lapsed eluks harjutama, sest mida muud mäng on kui ettevalmistus eluks. Et aga ohud on igal pool, on täiskasvanud mänguväljakud äärmuseni ära polsterdanud ja põlve kriimustamine võrdsustatakse luumurruga, üksi kooli minna ei tohi.

Viimasel ajal köetakse aina aktiivsemalt ka biofoobiat, mis inimesi loodusest veelgi võõrandab. Inimesele ohtlike liikide nimekiri saab igal aastal täiendust. Alustatakse varakevadel puukidega, järgnevad mesilased, ussid, herilased, karud ja lõppeb kõik hundiga, et siis jälle kevadel otsast peale alustada. Paljud lapsed on nõus pigem püksi tegema, kuid ei julge metsamatkal põõsasse pissile minna, sest on nii ära hirmutatud.

Need moodsad kollijutud kasvatavad meile noori, kes tunnevad end väga koduselt võltsturvalises küberruumis, kuid ei ole 17-aastaselt veel kirvest hoida tohtinud. Kui arvestada tõsiasja, et õige pea elab enamus rahvastikust linnades (Eestis tõuseb see protsent peagi 61-ni, Euroopas 78-ni), tuleb nende hirmude mahavõtmisega tegeleda siinsamas linnakeskkonnas. Ja linn peabki pakkuma (loodus)kogemust, kust suuremad ohud on välja puhastatud, kuid mille najal loomulikumat ellusuhtumist ja julgust arendada. Ja Eesti looduse armastamist õppida.

Kaitsetahe, kamraadiks kasvamine ja sellest komplektist võrsuv kaitsevõime ei sõltu nii suurel määral laskemoona hulgast, pigem ikka sellest, kuidas me ühiselt mõtleme. Moona on muidugi vaja, aga on veelgi rohkem vaja "mentaalset moona", et meil kasvaksid lapsed ja noored, kes ei karda metsa, märgi jalgu, välikemmergut, sõpra aidata, nõrgemat kaitsta, tõde välja öelda ja selle eest seista, jõeveega putru keeta, kaitseväkke minna; kelle jaoks kodumaa-armastus ja Eesti looduse armastus on üks ja seesama ning nad teavad, mis on päris väärtused.

Nendest lastest kasvavad täiskasvanud, kes sõjaohule mõeldes ei planeeri elu soojal maal, vaid seda, kuidas kodus julgelt vastu hakata.

Kaitsevõime tekib siis, kui noor teab, et ta saab, tahab, oskab ja julgeb. Seda tuleb õppida ning treenida. Kaitsetahe kasvab mõõtmatuks, kui sõbrast kasvab kamraad, kui seistakse üksteisele tuulevarjuks, kui saad ise anda kaaslasele kuivad sokid, kui pärast tormist telgiööd keedetakse ühine hommikukohv, kui porine kommikott käib käest kätte, kui väga raskel hetkel tehakse maailma parim nali.

Eldor Traks kirjutas oma raamatuid kolmandas isikus, sest "on lihtsam pajatada nagu teise inimese silmadega nähtust. See lugu viib oma peategelase tihti väga armetusse olukorda, just sellisesse, millest mina-vormis ei tahaks kirjutada".³

Igaühe õigus on võimalus ehitada endale just selline elu, mille keskele saab enda mina-vormis isiku uhkusega asetada. See võimalus avaneb kõigile ainult siis, kui on rahu. 

Head iseseisvuse taastamise päeva Eestile.