29. juunil tekkis Pirita rannas sinivetikate kahtlus, kui rannavalve teatas võimalikust sinivetikate esinemisest suplusvees ning heiskas hoiatava lilla lipu. Terviseamet võttis esmaspäeval veest proovi, mille tulemused osutusid teisipäeval positiivseks.

"Proovis esines massiliselt sinivetikaid. Domineerivaks oli liik, mis Läänemeres pole teadaolevalt toksiline, kuid võib suurtes kogustes esinedes põhjustada nahaärritust. Väga arvukalt leiti ka potentsiaalselt toksilist liiki sinivetikat, mis kujutab suplejatele terviseriski vee allaneelamisel ja ka otsesel kokkupuutel nahaga. Sellises vees viibimine on mittesoovitatav ning ujumine võib kujutada ohtu eriti just lastele ja lemmikloomadele," selgitas terviseameti Põhja regionaalosakonna vaneminspektor Kätlin Lahi.

 Samuti 29. juunil tekkis kahtlus sinivetikate esinemisest Viimsi valla Haabneeme rannas. Selle kahtlust terviseamet kinnitanud pole.

Lisaks tänavu juunikuus tuvastas terviseamet Harku järve supluskohast sinivetikaid. Proovidest tuli välja ka potentsiaalselt toksilisi liike tasemel, mis võivad vee allaneelamisel kujutada ohtu nii inimestele kui ka loomadele. 

Intensiivne sinivetikaõitseng on Lahi sõnul kogu Soome lahes kestnud juuni keskpaigast ning praeguseks hakkab vetikamass juba lagunema. Ent just lagunedes pääsevad vetikamürgid veekeskkonda ja tuleks vältida suplemist veekogudes, kus on silmanähtavad vetikakogumid. Lagunev vetikamass võib värvuda nii sinakasroheliseks kui kollaseks.

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teaduri Andres Jaanuse sõnul on sinivetikate õitsenguks kõige soodsamad tingimused siis, kui veetemperatuur on 20 kraadi või rohkem ning vees on piisavalt valgust ja toitaineid, eelkõige lämmastikku ja fosforit. "Sademetega jõuab veekogudesse täiendavaid toitaineid nii maismaalt kui ka õhust ning see võib vetikaõitsenguid hoopis soodustada ja pikendada," ütles Jaanus.

Sinivetikate arenguks on vaja ka stabiilseid tingimusi veesamba pinnalähedases kihis. Tuuline ilm segab vetikamassi ning võib selle sügavamatesse veekihtidesse hajutada. Rannikul ja supelrandades sõltub sinivetikate kogunemine ka tuule suunast. "Näiteks Soome lahel on vetikamassi kuhjumiseks soodsad lääne- ja põhjakaare tuuled," sõnas Jaanus.

Teaduri väitel kestab sinivetikate hooaeg Eesti vetes tavaliselt juunist septembrini. Viimastel aastatel on Soome lahe kesk- ja lääneosas täheldatud tugevaid õitsenguid juba juunis. Tavaliselt on sinivetikate kõrgaeg sõltuvalt piirkonnast juulis või augustis.

Terviseameti hinnangul võivad sinivetikamürgistuse sümptomid sarnaneda gripiga, nagu naha ja silmade punetus, kõhulahtisus, palavik ning lihasevalud. Terviseamet soovitab pärast ujumist ennast võimalusel puhta vee ja seebiga pesta. Mürgistuskahtluse korral pöörduda perearsti poole või helistada mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662. 

Terviseameti andmetel võivad sinivetikatele viidata kollakasroheline vesi, kaldal olev roheline mass, kopituse lõhn ning veepinnal ujuvad helbed.