Selle aasta algupoole nägin unes uut Eesti presidenti. See inimene tõenäoliselt küll presidendiks ei saa, aga praegu paistavad kõik kandidaadid unenäolised. Ta peaks olema kõik, oskama kõike ja korda saatma imesid igas valdkonnas. Peamiselt räägitakse ühiskonna ühendamisest. Ei kujuta ette, kes oleks see reaalne inimene, kelle isik iseenesest kogu rahva enda taha suudaks koondada.

Ennekõike tulevad meelde sportlased, kes enda parimate soorituste hetkedel vähemalt suuremas osas rahvast on suutnud mingit unio mystica laadset seisundit tekitada, ent ükskõik milline olümpiasangar presidendi rollis võib üsna suure pettumuse valmistada. Ei, mitte et atleetidel miskit viga oleks, vaid ootused oleksid võltsid. Halo-efekti tõttu tekib lihtsasti ettekujutus, kes ühendas areenil, ühendab ka palees. Aga võta näpust, palees palli ei mängita ja võidud on tihti väiksed ja märkamatud ning nii võib ühendamise suur ootus asenduda kiiresti veel suurema pahameelega. Olgu selleks saavutus spordis või laulupeol "Mesipuu" dirigeerimine, rahvast ei liida isik, vaid konkreetne tegevus konkreetses kontekstis.

Ehk peaks seepärast osa auru presidendi valimiste eel isikutelt viima ootustele, mida me tahame, et see valitud isik teeks? Aeg on praegu justkui valimiste-eelne advent, kus oodatakse kedagi, kes soovitud kinke tooks. Seepärast on igati sobilik soovid teele panna. Mida peaks president tegema, et suuremat ühiskondlikku ühisosa luua, lepitada mitmete vastasseisude vastaspooli ja suurendada siseriiklikku rahu? Pakun ühe konkreetse idee.

Praegune Soome president Alexander Stubb lõi ametisse saades rauhanvälityksen neuvonantaja ehk rahuvahendamise nõuniku positsiooni (inglise keeles Director of Peace Mediation and Global Partnerships). Miks ei võiks meil midagi sarnast olla? Soomes on tegemist muidugi pikaajalise välispoliitilise suuna edasiarendusega — nad on ju pikka aega rahu ja vahenduse teemaga aktiivselt tegelenud, mis tõi president Ahtisaarile 2008. aastal Nobeli rahupreemia. Praegune tegevus on otseses seoses Ahtisaari pärandiga, sest rahuvahendamise nõunik Ville Brummer töötas enne Martti Ahtisaari rahufondis.

Muidugi on siin oluline erinevus: soomlastel on rahuvahendus ennekõike osa nende välispoliitikast - nad aitavad lahendada teiste riikide ja rahvaste vahelisi konflikte. Meie oma vastav institutsioon peaks olema ennekõike sissepoole suunatud, Eesti-sisese lõhestumise ja vastasseisude leevendamiseks. President oma isikuga ei pruugi rahvast ühendada, oluline pole ka ainult see, mida presidendiks valitud isik ise teeb, vaid veelgi enam, mida teeb tema kantselei ehk presidendi meeskond. Kas selles saab olema keegi, kes otseselt ühiskonna ühtsusega tegeleb?

Lisaks tänastele kaasamistele, kogudele jms võiks presidendi juures olla konkreetne inimene, rahunõunik, kelle ülesanne oleks süsteemselt jälgida ja aidata lahendada ühiskonna sisemisi pingekoldeid. Selle nõuniku kõrvale või asemele võiks moodustada ka laiapõhjalisema rahunõukoja: eri valdkondade ja vaadetega inimestest koosneva kogu, kes keerulisemate ja pikaajalisemate konfliktide lahendamisega tegeleks. Nõunik oleks seega presidendi meeskonna igapäevane, operatiivne lüli, nõukoda aga laiem, nõuandev ja kaasavam foorum tõsisemate teemade tarvis. Kumb vorm täpsemalt end õigustaks, selgub tegemise käigus, oluline on, et selline funktsioon üldse tekiks.

Loomulikult võib küsida, kas selline positsioon oleks midagi enamat kui sümboolne žest, ja kas presidendi kantselei peaks üldse looma uusi institutsionaalseid struktuure, mis pigem kuuluvad valitsuse või riigikogu pärusmaale. See on õigustatud kahtlus. Ent Eesti presidendi roll ongi traditsiooniliselt suuresti sümboolne, mitte täidesaatev, ja just seetõttu on tal ruumi ja legitiimsust tegeleda millegagi, mida erakondlik poliitika napi konsensuse tõttu sageli ei suuda: pikaajalise, väljaspool valimistsüklit oleva lepitustööga. Rahunõunik ei asendaks valitsuse ega parlamendi tööd, vaid täidaks tühimikku, mida praegu ei täida keegi.

Kuigi esmane peaks olema oma rahva hulgas rahu loomine, võiks kahtlemata ka Eesti välispoliitikas rahuvahendus suuremas fookuses olla. Miks ei võiks Eesti muutuda Soome kõrval arvestatavaks rahu edendamise jõuks? Sisemine ja väline rahu ei ole siin vastandid, vaid sama mündi kaks külge: riik, kes suudab usutavalt lepitada omaenda sisemisi pingeid, omandab suurema moraalse kaalu ka rahvusvahelise rahuvahendajana ja vastupidi, rahvusvahelises rahuvahenduses kogutud oskusteave ja võrgustikud toetavad omakorda sisemist lepitustööd. See, et oleme sõjaliselt valmis igale agressioonile vastu astuma, ei välista samuti samal ajal rahu edendamist.

Selge on ju see, et meie põhiseaduslike eesmärkide saavutamiseks on rahu tähtis nagu õhk, ning nii sisemisele kui ka välisele rahule võiksid president ja tema meeskond otseselt ja jõuliselt panustada. Õigupoolest pole rahu ainult põhiseaduslike eesmärkide saavutamise vahend, vaid eesmärk ise. Põhiseaduse preambul ütleb: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /…/ mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule /…/". See võiks tähendada nii sõjalise julgeoleku kui ka rahu edendamist. Rahu ei peaks kindlustama ainult sõjaks valmistumise, vaid ka rahu loomise abil.

Kui peaksimegi leidma (pool)müstilise kandidaadi, kes kõigile sobib ja kõigi ootustele vastab, on tal ikkagi kasulik keegi, kes unenäolised unistused teoks teeks, sest isegi jumalikke ilmutusi tuleb tihtipeale toimetada lihtsurelike kätega. Seega, lugupeetud tulevane proua või härra president: kinke on advendiajal palju lubatud, aga see üks, palun pange see kindlasti soovide nimekirja.