Jaanid on peetud. Uudiseid jälgides tundub, et alkoholi tarbiti vähem, ja tekkinud tühimikku täitis hoopis arutelu selle üle, kellest võiks saada Eesti järgmine president. Pühade kuumim poliitikauudis oli Alar Karise teade, et tema teiseks ametiajaks ei kandideeri. Nüüd on Eesti järgmise presidendi otsingud päriselt alanud.

Muude valimistega võrreldes on Eesti presidendi valimine omamoodi paradoksaalne protsess. Esiteks, valijaid on vähe – oluliselt vähem kui näiteks Riigikogu või kohalike omavalitsuste volikogudel – kuid isikuvalimine kõnetab peaaegu kõiki. Ja teiseks, presidendi formaalne võimutäius on piiratud ning tema roll suuresti sümboolne, aga ootusi on sellele vaatamata oh kui palju.

President peaks olema välispoliitiliselt võimekas, kuid pöörama sama palju tähelepanu siseriiklikule sidususele. Ta peaks olema moraalne majakas, kuid mitte muutuma lõputuks moraalilugejaks. Ta peaks otsima kompromisse, kuid olema samal ajal jõuline ja põhimõttekindel. Ta peaks seisma kõrgemal päevapoliitikast, kuid sekkuma just siis, kui olukord seda nõuab.

Meenub Schrödingeri kassina tuntud mõtteeksperiment. Kasti suletud kass on kvantfüüsikaliste protsesside mõjuväljas ning kuni kasti pole avatud, et kontrollida, kas kass on elus või surnud, on ta tinglikult elus ja surnud korraga.

Nii on ka Eesti tulevane president seni, kuni konkreetne kandidaat pole valituks osutunud, justkui kõigi vastuoluliste rollide täitja korraga.

Ent presidendi valimine ei peaks olema võistlus selles, kes suudab endasse mahutada kõige rohkem vastandlikke lootusi. Mõistlikum on küsida, millistes küsimustes on presidendi roll lähiaastatel tegelikult kõige olulisem.

Sellele annavad vastuse mitte niivõrd kandidaatide isikuomadused kuivõrd Eesti poliitilise olustiku tundlikud kohad. Tõstaksin siinkohal esile kolm olulisemat.

Oleme väikeriik

Esiteks, Eesti on väikeriik. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et presidendi välispoliitiline võimekus on oluline. Samas ütleb meie põhiseaduslik loogika, et erinevalt näiteks Soomest, Eesti president välispoliitikat ei juhi. Selle kujundamine ja elluviimine on valitsuse ülesanne.

Seega peab president looma välissuhtluses lisandväärtust, mitte konkureerima peaministri ja välisministriga. President saab hoida suhteid riikide ja inimestega, kelleni valitsuse igapäevane tähelepanu alati ei ulatu. Ta saab seletada Eesti julgeolekuhuve väljaspool tavapäraseid diplomaatilisi formaate. Hoida tähelepanu Ukrainal, NATO liitlaste ühtsusel ja reeglitel põhineva maailmakorra kaitsmisel. Hea president ei räägi valitsusest üle, vaid võimendab Eesti sõnumit seal, kus tema amet, isiklik autoriteet ja kontaktid seda võimaldavad.

Põhiseaduse kõrged ideaalid

Teiseks, Eesti on väikeriik, mis on seadnud endale põhiseadusega hulga kõrgeid ideaale ning tema tõsiseltvõetavus lähtub sellest, kui hästi suudame neid täita. Ja president on selle põhiseadusliku korra üks garant. President ja tema õigusnõunikud peavad jälgima, et Riigikogus vastuvõetud seadused oleksid põhiseaduspärased ja piisavalt õigusselged. Et kahjustatud ei saaks meie põhiõigused, demokraatlikud alusväärtused, võrdse kohtlemise põhimõtted, ettevõtlusvabadus ja palju muudki, mis põhiseadusesse kirja on saanud.

Eriti oluline on see olukorras, kus julgeolekust saab üha enamate otsuste põhjendus. Julgeolekut ei kaitsta ainult relvade ja piiridega, vaid ka sellega, et kõik Eesti inimesed tajuvad Eesti riiki enda omana.

President Alar Karis jättis oma viie ametiaasta jooksul välja kuulutamata rohkem seadusi kui presidendid Kersti Kaljulaid ja Toomas Hendrik Ilves sama ajaühiku jooksul. See viitab, et parlamentaarse poliitika ja õigusloomepraktikate muutudes, aga ka väliskeskkonna pingestudes on presidendi roll põhiseaduse ideaalide hoidmisel muutunud olulisemaks. Ehkki pole võrreldav omariikluse algusaegade ja presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütli rolliga. 

Turbulentne väliskeskkond

Ning kolmandaks, Eesti on väikeriik ja kõrgete põhiseaduslike ideaalidega riik, mis toimetab tänases vägagi turbulentses väliskeskkonnas. Ideaalis suudab ta mõjutada ka parlamentaarset poliitikat vaatama valimistsüklist kaugemale. Praktikas on ta aga oluline kui erakondadeülene järjepidevuse kandja ja stabiilsuse tagaja võimuvahetuste ajal.

Eesti pole ehk ühiskondlikult niivõrd polariseerunud kui paljud teised riigid, ent valitsuse ja Riigikogu usaldusväärsus on viimastel aastatel märgatavalt vähenenud. Presidendi institutsiooni usaldus ei tohiks toituda parlamendi nõrkusest. President peaks kasutama oma autoriteeti selleks, et toetada kogu põhiseadusliku korra usaldusväärsust.

See muutub veel olulisemaks infomanipulatsioonide ajastul. Oleme näinud, kuidas inforündeid on kasutatud teiste riikide sisepoliitika destabiliseerimiseks, valimistulemuste kahtluse alla seadmiseks ja üldise usaldamatuse kasvatamiseks.

Kui kord peaks jõudma Eesti kätte, võib president ise olla rünnaku märklauaks. Kuid ta võib olla ka usalduse hoidja olukorras, kus rünnaku alla satuvad valitsus, parlament, valimiste korraldajad või teised institutsioonid.

Kokkuvõttes ei ole Eestil vaja Schrödingeri presidenti, kes suudaks olla kõike korraga. Meil ei ole vaja ka kõikvõimast presidenti. Meil on vaja täiendajat ja tasakaalustajat – inimest, kes aitab meie põhiseaduslikul korral püsida tasakaalus just siis, kui maailm meie ümber seda enam ei ole.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.