Nii kaua, kui ma mäletan, tegi tädi Maie maailma parimaid lihapirukaid. Ja nii kaua, kui ma mäletan, kohmas ta iga sünnipäevapeo alguses, kui olime vaevalt lauda istunud, et pirukad ei tulnud seekord hästi välja. Ilmselt üsna samamoodi, nagu paljud head kokad teevad, mitte komplimentide nurumiseks ega võltstagasihoidlikkusest, lihtsalt seepärast, et oma mõttes on nad lati sedavõrd kõrgele seadnud, et ei ulatu selleni õieti isegi.  

Teine Eesti sünnipäevadel tavapärane dialoog läheb lahti siis, kui külalised hakkavad lahkuma. Pererahvas tahab ülejäänud piduroogi võõrsilistele poolvägisi kaasa pakkida, nood aga ajavad sõrgu vastu, et mis sa nüüd, küll sa ise ära sööd, meil kodus toitu küll. Mis siis, et tegelikult endal neelud torditüki või kartulisalati järele juba vaikselt käivad.

Kaasapanust keeldumine on samasugune poolkohustuslik viisakusvormel nagu see, kui sünnipäevalaps vastab kingisoovi uurimise peale, et midagi pole vaja tuua: "Peaasi, et ise tulete!" Isegi kui teine tõepoolest midagi ei soovi, teavad mõlemad pooled juba ette, et traditsiooniline tehing viiakse niikuinii lõpule.

Umbes samamoodi nagu keskmises Eesti sünnipäevalauas käib meil ka presidendikandidaatide ülesseadmine. Mõni usub tõsimeeli, et kindlasti on kellelgi paremad pirukad kui temal, aga kui tõesti nälg kallal, kõlbavad ka tema omad kuidagi ära süüa. Teine lükkab moe pärast pakkumise esimese hooga tagasi, ehkki käsi otsib juba taskust kaasavõetud kilekotti, kuhu koogikarp pista. Ja kolmandate jaoks pole tagasihoidlikkus üldse eriline voorus. Juba enne lauast tõusmist näitavad nad näpuga vaagnalt, millist tükki kaasa soovivad.  

See viimane variant tekitab paljudes võõristust. Kui Ameerika Ühendriikides on enda presidendikandidaadina üles seadmine enesestmõistetav, sest töö tuleks anda ikka sellele, kes seda ise väga tahab, siis tagasihoidlikele eestlastele kipub see mõjuma natuke naeruväärsena.

Mine võta kinni, tuleb see kultuuride erinevusest või sellest, et seni on Eestis ise püünele püüelnud eelkõige need, kes võivad küll oma alal tublit tööd teha, kuid ilmselgelt ei suudaks ära täita mõõtudelt pisikest, kuid sümbolina suurt Kadrioru lossi.

Presidenditöö pole kindlasti üks neist ametitest, mida jumal vana ütlemise järgi koos mõistusega jagavat. Kui enamik töid on nagu valuvormid, mille täitmiseks tuleb töötajal võtta enam-vähem õige kuju, siis riigipea institutsioon omandab alati konkreetse persooni jooned ja eeldab seega, et need on juba ametisse asudes selged ja väärikad.

Võib-olla seepärast me leiamegi, et riigipeaks sobib kõige paremini inimene, keda tuleb nõusse jäämiseks pool aastat keelitada, ent tegelikult pole selleski midagi halba, kui keegi ise oma nime letti lööb. Mida rohkem pretendente avalikkuse eest läbi käib, seda suurema valikuvõimalus on ka Toompea konklaavil.  

Seekordse presidendiralli favoriit Ülle Madise pole kindlasti Raja Teele, kes ennast uhkelt ise pakkuma läks. Pikka aega ei liigitunud ta ühtegi eelkirjeldatud riigipiruka jagamise kategooriasse, kuna keeldus kevadest saadik korduvatest pärimistest hoolimata selget vastust andmast.

Kui Eesti klassikasse kuuluvate tegelaste paralleelidega jätkata, oli Madise pigem nagu vürst Gabriel, kes teatas mäletatavasti "Viimses reliikvias", et ta ei ole vaba mees ja tal ei ole teist valikut. Seda seejuures mitte ainult formaalsel põhjusel hoida ennast praeguse töö tarvis täiesti erapooletuna, mida õiguskantsler ise välja tõi, vaid ka tolle õnnetu või õnneliku jah-iga kaasneva surve tõttu osaleda kõikvõimalikes debattides, anda intervjuusid ja võtta seisukohti.

Kui lihtsalt kandideerimisega nõustumine oleks võimaldanud Ülle Madisel ennast poliitiliste jõujoontega määratlemast hoida, siis pikem avalikus kampaanias osalemine viinuks teda varem või hiljem pilliroo serva õhukesele jääle.  

Samal ajal on mul paganama kahju, et kõige silmapaistvam kandidaat neist aruteludest kõrvale on jäänud ja et neid õigupoolest seni täies mahus tekkinudki pole. Isegi Paide arvamusfestivalil ei tulnud kandidaadikandidaatide debati jagu osalejaid kokku.

Formaalselt on muidugi oma iva neil, kes räägivad, et kui valimisõigus on maksimaalselt 208 inimesel, pole mõtet miljonile kampaaniat teha. Aga kui me otsime – vähemalt ideaalis – rahva ühendajat, siis ei piisa ju sellest, et president suudab ühendada ainult riigi- või valimiskogu. Rahvaga peaks rääkima juba enne valimisi, mitte pärast.  

Selles mõttes on Ülle Madise isegi teistest paremas seisus, sest nii mõneski küsimuses on avalikkus tema seisukohti senise ameti tõttu kuulnud. Ent õiguskantslerina on tal olnud võimalik võtta positsioon lähtudes ainult väga rangelt juriidilisest vaatenurgast, millele president saab lisada hoopis rohkem moraalset ja eetilist spektriosa. Pealegi ei tea laiem üldsus Madise välispoliitilistest mõtetest üldse peaaegu midagi.

Olgu kandideerimissoov avaldatud pikema veenmise peale või innukalt omal algatusel, on kõigi Kadriorgu pürgijate seisukohad andnud rahvale võimaluse vähemalt mingilgi määral kaasa mõelda, millist presidenti me vajame, ja selle eest tasub neile tänulik olla. Mõni asi, mida sünnipäevalauas välja öeldakse, võib meeldida rohkem ja mõni vähem, aga oleks väga kurb, kui keegi nii olulisel puhul üldse kohale ei tuleks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.