Juuni lõpu seisuga oli enam kui pooltes USA saatkondades suursaadiku koht täitmata, sealhulgas sellistes mainekates riikides nagu Saksamaa ja Saudi Araabia. Eriti hõre on seis Aafrika suunal – ligi 80 protsendil USA saatkondadest Aafrikas puudub suursaadik.

Alates Donald Trumpi naasmisest Valgesse Majja 2025. aasta jaanuaris on president selgelt väljendanud oma põlgust "väga rumala välispoliitilise eliidi" vastu.

Kuna välisministeerium on Ameerika Ühendriikide globaalse positsiooni ametlik esindaja ja kohati ka elluviija, on USA diplomaadid harjunud erakordse austusega välisriikides. Alates külma sõja lõpust on USA suursaadikud ja eriesindajad suhelnud oma võõrustajatega sageli ebaproportsionaalselt suure autoriteediga.

Kuid 18 kuud pärast Trumpi teise ametiaja algust ei ole välisministeerium pelgalt kõrvale jäetud, vaid näib olevat lausa piiramisrõngas, märgib Financial Times.

Trump on tõrjunud kõrvale välisteenistuse karjääriametnikud, kes varem juhtisid vähemalt kahte kolmandikku saatkondadest. Tema teise ametiaja 101 suursaadiku kandidaadi hulgas on olnud vaid üheksa karjääridiplomaati.

See kõik toimub ministeeriumi drastiliste personalikärbete taustal. Alates Trumpi presidenditoolile naasmisest on välisministeeriumi töötajaskond kahanenud enam kui 3000 inimese ehk üle 20 protsendi võrra.

Valitsusametnikud nimetavad neid ümberkorraldusi bürokraatliku ja tegelikkusest irdunud asutuse ammu vajalikuks reformiks. Nende sõnul on välisministeerium hakanud protsesse pidurdama ega keskendu enam oma peamisele ülesandele – aidata saavutada USA riikliku julgeoleku eesmärke.

Diplomaadid hoiatavad aga asutuse liigse politiseerimise ja ekspertide tõrjumise eest. Nad leiavad, et uues "Ameerika ennekõike" kultuuris vaadatakse piirkondlikele teadmistele ülevalt alla.

Samal ajal tunnevad USA traditsioonilised liitlased igapäevases globaalses diplomaatias puudust välisministeeriumi tasakaalustavast häälest — eriti nüüd, kus kogenematute uustulnukate sõlmitud kokkulepped kipuvad läbi kukkuma.

"Me näeme USA välisteenistuse 102-aastase ajaloo kõige laastavamat kriisi," ütles Nick Burns. Ta töötas USA välisteenistuses 31 aastat ning oli viimati suursaadik Hiinas, kuni Trump möödunud aastal uuesti ametisse astus.

Diplomaatide mõjuvõimu nõrgenemine

Välisministeeriumi kogenud ametnikud on jahmunud. Nad ei muretse üksnes töökohtade ja maine kaotamise pärast, vaid näevad, kuidas institutsionaalse mälu kadumine ja diplomaatiast eemaldumine nõrgendavad Ühendriikide autoriteeti.

"Olukord on üsna halb," nendib Bill Burns, kes töötas USA välisteenistuses 32 aastat. Enne president Joe Bideni ametiajal CIA juhiks asumist jõudis ta muuhulgas teenida USA suursaadikuna Venemaal ja asevälisministrina.

Endise CIA juhi sõnul ei ole probleem ainult valitsuse "kättemaksus" asutuse ja karjäärametnike vastu, vaid üleolevas suhtumises professionaalsesse diplomaatiasse.

Trump on toetunud rahvusvaheliste lepingute vahendamisel oma usaldusisikutele. Näiteks sõlmiti eelmisel kuul vastastikuse mõistmise memorandum Iraaniga, mis on nüüdseks, mil riigid annavad üksteisele raketilööke, sisuliselt kokku kukkunud. Presidendi kriitikud näevad leppe hapruse – ja väidetavalt Teherani soosivate tingimuste – peamise põhjusena Trumpi otsust eksperdid protsessist kõrvale jätta.

"Sellist apoliitilist ekspertiisi on vaja, et suuta konkureerida – antud juhul Iraani läbirääkijatega, kes minu isikliku kogemuse põhjal tunnevad neid teemasid süvitsi," lisas Burns, kes on ka ise osalenud mitmetel Iraani-teemalistel läbirääkimistel. "Sama kehtib ka siis, kui me kunagi jõuame tõsiste läbirääkimisteni Venemaa ja Ukraina teemal."

27-aastase staažiga ministeeriumi ametnik Yael Lempert, kes vabastati USA Jordaania suursaadiku ametist Trumpi teise ametiaja esimesel päeval, oli otsekohesem. "Meid mängiti lihtsalt üle," sõnas ta.

"Iraanlased on kogenud läbirääkijad ja nad kaasasid ekspertide meeskonnad, kes tundsid teemat läbi ja lõhki. USA jättis selle tegemata ning seadis end seeläbi ise ebasoodsasse olukorda," lausus Lempert.

Võitlus süvariigi vastu

Trumpi administratsiooni võitluses selle vastu, mida nad nimetavad "süvariigiks", kirjeldavad valitsusametnikud koondamisi läbimõeldud ja kaalutletud plaanina viia välisministeerium kooskõlla "Ameerika ennekõike" tegevuskavaga.

"Mis on välisministeeriumi ülesanne?" küsis üks Trumpi valitsuse kõrge ametnik. "Seal armastatakse mõelda, et nad on välispoliitika keskus. See ei vasta tõele. Nende töö on esindada presidendi välispoliitikat, mitte seda ise kujundada."

Kui Marco Rubio määrati Trumpi teise ametiaja alguses välisministriks, tuli ta ametniku sõnul ministeeriumisse ja teatas lihtsalt, et "see asi ei toimi."

Ministeeriumi siseelu tundvad inimesed tunnistasid, et asutus vajas reformimist. Ühe staažika ametniku sõnul ei pööratud viimastel aastatel piisavalt tähelepanu probleemidele nagu kattuvad vastutusalad. Teine lisas, et organisatsioon kippus mõnikord poliitiliste juhtide suunistele passiiv-agressiivselt reageerima.

Diplomaadid aga kardavad, et reformid on pelgalt ettekääne asutuse tähtsuse ulatuslikuks vähendamiseks. Samuti tuntakse muret, et muutuste tempoga kaasnevad kohati katastroofilised tagajärjed, mida ilmestab eelmisel aastal arenguagentuuri USAID ootamatu sulgemine.

Valitsuse toetajad märgivad, et viimati tabasid välisministeeriumi nii drastilised muutused ligi kaheksa aastakümmet tagasi, külma sõja alguses. 

Financial Timesi sõnul ulatuvad praeguste ümberkorralduste juured Trumpi esimesse nelja ametiaastasse, mil asutuse vastumeelsus tema korraldusi täita ajas presidendi raevu.

Oma teisel ametiajal on Trump teinud välispoliitilise hierarhia selgeks globaalsete kriiside vahendajate valikuga. Nendeks on saanud presidendi äripartnerid ja suurrahastajad, nagu Steve Witkoff ja Tom Barrack, aga ka tema perekonnaga lähedalt seotud inimesed, eesotsas väimees Jared Kushneriga.

Põlvkondade kaupa on USA presidendid määranud oma lähikondlasi erisaadikuteks ning valinud liitlasi ja rahastajaid esindama riiki kõige glamuursemates saatkondades, näiteks Londonis ja Pariisis. Mõnda neist on tunnustatud ka kui väga tõhusat diplomaati. Kuid varasemalt on presidendid tasakaalustanud soosikute ametissemääramist kogenud diplomaatide kaasamisega. 

Nick Burns selgitas, et 1924. aasta mais loodud välisteenistuse peamine eesmärk oligi asendada 19. sajandi soosikutesüsteem tegeliku asjatundlikkusega. Ta väidab, et sellise praktika tagasitulek pärsib USA võimet maailma mõista ja selles adekvaatselt tegutseda.

"Paljud meie kogenumad diplomaadid lasti päevapealt lahti," nentis Burns. "Nüüd pole tähtsate otsuste juures enam ühtegi karjääridiplomaati. See on puhas omavärav."

Trumpi meeskond lükkab suure osa kriitikast tagasi, pidades seda kaasaegsest maailmast irdunuks. Nende väitel on Washingtoni saadetavatest raportitest kohaliku õhustiku ja poliitika kohta praegu palju vähem kasu kui möödunud aastakümnetel. Sotsiaalmeedia, ööpäevaringse uudistetsükli ja maailmaliidrite otsesuhtluse ajastul ei peeta USA saatkondade kohapealseid tähelepanekuid enam sama kriitiliseks.

"Saatkonna roll on olla logistiline keskus," ütles valitsuse tippametnik.

Sellises õhkkonnas ignoreeritakse USA diplomaate nüüd regulaarselt — ja seda ei tee üksnes valitsus. "Karjääriametnikud, kellega ma suhtlen, loevad oma laua taga ajalehte või kirjutavad lõputult memosid, mis ei jõua kunagi kuhugi," paljastas endine USA tippdiplomaat.

USA liitlasriikide diplomaadid tunnistavad, et nad on suunanud oma fookuse välisministeeriumi kontaktide arendamiselt hoopis Trumpi siseringile ja erisaadikutele.

See nihe ei tulene mitte ainult sellest, kuhu on koondunud reaalne võim, vaid ka asjaolust, et USA diplomaatidel ei pruugi olla Trumpi välispoliitikast oluliselt rohkem aimu kui nende välismaistel kolleegidel.

Samuti on oht langeda enesetsensuuri lõksu.

Karjääridiplomaadid kohtuvad endiselt välisriikide ametnikega, ent valivad oma väljaütlemistes väga hoolikalt sõnu, märgib endine USA tippdiplomaat. "Missioonide asejuhid ja suursaadikud ei koosta enamasti sisulisi raporteid. Nad jälgivad pingsalt, millist teavet nad Washingtoni saadavad."

Rubio, kes täidab samaaegselt nii Trumpi riikliku julgeoleku nõuniku kui ka välisministri ülesandeid, veedab ametnike sõnul oluliselt rohkem aega Valges Majas — kus langetatakse ka tegelikud otsused — kui välisministeeriumi peahoones. See süvendab asutuse sees ja ka väljaspool veendumust, et ministeerium on pideva rünnaku all.

Kultuurimuutus

Kui on üks asi, milles veterandiplomaadid ja MAGA-aktivistid nõustuvad, siis on see tõsiasi, et välisministeeriumis on toimumas ulatuslik kultuurimuutus.

Trumpi meeskond on tegutsenud kiiresti, et suruda oma "Ameerika ennekõike" visioon peale asutusele, mida nad peavad liberaalseks, vaenulikuks ja altiks ajakirjandusele infot lekitama. Õhus on tunda nii kättemaksu- kui ka revolutsioonihõngu, märgib väljaanne.

"Seal oli palju inimesi, kes arvasid, et just nemad on poliitikakujundajad, ning nad aina vaidlesid ja avaldasid eriarvamusi," sõnas kõrge valitsusametnik. "Midagi tehtud saada oli väga keeruline. Lõpuks anti sulle mingi ümmarguse jutuga memo."

Välisteenistuse karjääriametnike sõnul on nad end traditsiooniliselt pidanud apoliitilisteks riigiteenistujateks. Nad hoiatavad hirmuõhkkonna eest, kus inimesed "vaatavad üle õla" ja kardavad, et nende lojaalsust MAGA-maailmavaatele pannakse pidevalt proovile.

Bill Burns juhtis tähelepanu asjaolule, et välisministeeriumis on tekkinud uus fookus töötajate "lojaalsusele". Tema sõnul toimub sisuliselt kontroll selle üle, millised on inimeste poliitilised eelistused.

20. sajandil ja 21. sajandi esimesel kümnendil kulgesid üleminekud vabariiklastest ja demokraatidest välisministrite vahel üldiselt sujuvalt. Seda suuresti seetõttu, et erakonnad jagasid USA maailmarolli osas laias laastus sama tsentristlikku positsiooni. Kuid Vabariikliku Partei langemine "Ameerika ennekõike" tiiva kontrolli alla on seda kõike muutnud.

Nende muutustega seotud sisemiste vaidluste keskmes Ben Franklini Ühing – konservatiivseid praegusi ja endisi välisteenistuse ametnikke koondav ühendus. See asutati kaks aastat tagasi eesmärgiga edendada konservatiivseid ideid ning toetada vastava meelsusega personali ja uusi töötajaid.

Üks kolmest ühingu asutajast, Matt Boyse, asus välisministeeriumisse tööle 1980. aastatel, mil presidendiks oli Ronald Reagan. Ta märgib, et viimase kolme aastakümnega on asutus triivinud üha enam vasakule. "See algas Clintoni ajal ja muutus Bideni ajal lausa äärmuslikuks."

Liberaalse kallutatuse näitena tõi ta välja Barack Obama ja Joe Bideni valitsuste tugeva fookuse mitmekesisusele ja kaasamisele suunatud ametikohtade loomisele. Samuti kritiseeris ta USAID-i programmide kasvu, mis tema hinnangul ei edendanud rahvuslikke huve.

Boyse rõhutas, et ministeeriumis tehti ka palju head, kuid selle atmosfäär ja poliitika muutusid üha vasakpoolsemaks. 

"Kui sa oled liberaal, siis sa ei pane seda tähelegi või pead seda täiesti normaalseks. Samuti arvatakse, et reformideks on vaja lihtsalt rohkem raha, rohkem töötajaid ja rohkem programme. Aga kui kuulud sellesse 50 protsendi ameeriklaste hulka, kes ei ole progressiivid ega liberaalid, siis vaatad toimuvat ja ütled, et oot-oot, see liigub vales suunas," rääkis ta.

Boyse väitis, et Ben Franklini Ühing on pigem laiapõhjaline konservatiivide võrgustik kui pelgalt MAGA-liikumine. "Siin on läbisegi reaganiste, libertaare, Trumpi "Ameerika ennekõike" toetajaid ja neidki, kellele meeldis John McCain," selgitas ta. "Nende ühine nimetaja on see, et nad ei ole liberaalid." 

Ta lisas, et ka paljud ühenduse liikmed on hiljutiste koondamiste käigus oma töö kaotanud.

Karjääridiplomaadid räägivad aga murelikult, et Ben Franklini Ühing on uue ministeeriumikultuuri tuumaks, mille kaudu kontrollitakse inimeste poliitilisi eelistusi. Mõnedelt suursaadikutelt on juba uuritud nende suhtumist 2021. aasta 6. jaanuari sündmustesse, mil Trumpi toetajad tungisid kapitooliumile, rääkis endine kõrge USA diplomaat.

"On selgelt tajutav, et asutuses tegutsevad poliitilised nuhid," ütles Bideni-aegne USA suursaadik Jordaanias Lempert. "Valitseb pretsedenditu hirm — inimesed kardavad, et kui nad esitavad kriitikat või pakuvad välja alternatiivseid poliitilisi lähenemisi, võib seda tõlgendada ebalojaalsusena, mille tagajärjeks on töökoha kaotus."

Tagasiteed ei pruugi olla

Financial Times märgib, et kui demokraadid peaksid 2028. aasta presidendivalimised võitma, seisavad nad küsimuse ees, kas taastada välisministeeriumi endine kuju.

Mõned erakonnaga seotud välispoliitika mõtlejad tõdevad, et tänases USA-s oleks poliitiliselt vastuvõetamatu suruda riiki tagasi Trumpi-eelsesse globaalse hegemooni rolli.

Nende hinnangul on tõeliseks väljakutseks USA diplomaatia uuesti mõtestamine.

Näiteks öeldakse, et kuna Ühendriikide osaline taandumine maailmalavalt näib pöördumatu, on raskem õigustada ülemaailmse saatkondade võrgustiku ülalpidamiskulusid. Seda isegi olukorras, kus Hiina teeb suuri jõupingutusi globaalse lõuna poolehoiu võitmiseks.

Üks strateeg leiab isegi, et demokraatide valitsus peaks kasutama ära Trumpi reforme, et asutuse töö ümber mõtestada ning kohandada see maailma vajadustega, kus riigijuhid suhtlevad niikuinii igapäevaselt WhatsAppis.

Veterandiplomaadid nõustuvad, et on jõutud pöördumatusse murdepunkti.

Endise CIA juhi Bill Burnsi sõnul ei pruugi vana välisministeerium enam kunagi naasta.

"Kui Trumpi esimesel ametiajal eeldati, et uue valitsuse ja uue lähenemisega suudetakse nelja-aastase tsükli jooksul taastuda ning suur osa tekkinud kahjustustest parandada, siis seekord on tegemist pigem põlvkondadevahelise väljakutsega," märgib ta.

Ta lisas, et oleks tohutu viga proovida vana mudelit pimesi ellu äratada. "Minu meelest oleks 2029. aasta alguses ametisse astuva uue valitsuse kardinaalne viga arvata, et kella saab lihtsalt tagasi keerata ja asjad on jälle nii, nagu varem."