Maksejõuetuse teemal käiv arutelu jookseb enamasti kahte leeri: kas kaitsta võlgnikku või kaitsta võlausaldajat. Praegune killustatud süsteem ei tee tegelikult kummalegi head. See lihtsalt venitab, hägustab vastutuse ja jätab mõlemad pooled omapäi. Riikliku menetluskeskuse mõte ei ole valida üht poolt, vaid ehitada üks soliidne värav, kust mõlemad sisenevad ja kumbki päriselt abi saab.

Vaatame kõigepealt füüsilisest isikust võlgnikku. Praegune tee võlavabastuseks on takistusrada: võlanõustaja üks koht, kohus teine, (ajutine) pankrotihaldur kolmas, usaldusisik neljas ja igal menetlejal oma tempo ja oma formular.

Inimene, kes on juba niigi hädas, peab ise kokku panema, mis järjekorras asjadega tegeleda ja kelle poole pöörduda. Üks menetleja ei tea, millega teine menetleja tegeles. Andmekaitse teeb oma tööd. Osa inimestest jätab protsessi pooleli, sest ei jaksa süsteemi erinevatel etappidel vahet teha.

Ühtne kompetentsikeskus tähendaks, et sama katuse all saaks inimene nõu, plaani, maksegraafiku ja lõpuks võlavabastuse ilma, et peaks iga sammu jaoks uut ust otsima. See ei ole leebem võlgnikele, vaid aus. Kes on tõesti näidanud head tahet oma võlakohustusi täita teekonnal, saab kiiremini puhta lehe, mitte aastatepikkuse ebakindluse.

Nüüd võlausaldaja kaitsest. Ettevõte, millel jäävad arved laekumata, või töötaja, kellel jääb palk saamata, tahab teada, kas ja millal raha tuleb ning mis juhtus. Praegu peab võlausaldaja suhtlema korraga halduri, kohtu, pankrotitoimkonna, uurimis- ja järelevalveasutuste ning registritega.

Ühtses menetluskeskuses saaks võlausaldaja ühest kohast menetluse seisu, tõendid, tähtajad, raha tagasi. Tehnoloogia hoiaks kõike ühes süsteemis koos ning tekiks ka adekvaatne ülevaade majandusruumist. Nii ei peaks jooksma kümne erineva halduri ja viie asutuse vahel.

Ühe andmebaasiga saab võlgniku vara (maksekontod, kinnistud, sõidukid, äriosalused, krüptovara, kunstikogu) liikumist jälgida automaatselt üle registrite piiride selle asemel, et iga haldur, usaldusisik ja uurimisorgan saadaks eraldi infopäringu ja ootaks vastust nädalaid. Sama süsteem, mis kiirendab võlausaldaja jaoks raha kättesaamist, annab ka võlgnikule läbipaistva ülevaate oma menetluse seisust. Üks andmebaas, üks ülevaade, kaks kasusaajat.

Praegune mudel ei ole kummalegi eriti hooliv. Näiteks kui varatu maksejõuetu ettevõtte juht saab ilma õiguslike tagajärgedeta jätta Eestis võlausaldajatele maha keskmiselt ligi 400 000 eurot, siis kaotab õigupoolest iga aus ettevõtja, kes samas majandusruumis üritab ellu jääda. Talle jääb mulje, et vastutustundetus tasub Eestis end ära. Killustatud süsteem karistab neid, kes püüavad õigesti käituda, olgu nad võlgnikud või võlausaldajad, ning premeerib neid, kes teavad, kuidas süsteemis lünkade vahel oskuslikult laveerida.

Justiits- ja digiministeeriumi andmetel on pankrotiavaldusi aasta-aastalt tulnud juurde: 2022. aastal 1451, 2023. aastal 1936, 2024. aastal 2058, 2025. aastal 1973 ja tänavu maikuu seisuga juba 839.

Kohtud jagavad menetlusi ebaühtlaselt. 2024. ja 2025. aasta statistika järgi läheb ligi 60 protsenti kõigist menetlustest vaid 11 halduri kätte, viiendik nimekirjast kannab valdava osa koormusest. Haldurid on valivad. Samal ajal ei teeni kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja liikmemaksu laekumise aruannete põhjal ligikaudu kümme haldurit halduritegevusest üldse tulu ning umbes 39 pankrotihaldurit menetlevad aastas üks kuni kuus pankrotimenetlust.

See tähendab, et osa võlgnikest ja võlausaldajatest saab abi inimestelt, kelle jaoks menetlemine on põhiäri kõrvalt õhtune lisategevus, mitte täiskohaga riigi tagatud avalik teenus, samal ajal kui teine viiendik on ülesannetega üle koormatud ning teenuse kvaliteet kannatab.

Ühtne menetluskeskus jagaks tööd ühtlaselt täiskohaga tippspetsialistide vahel, mitte ei jätaks juhuse hooleks, kelle kontorisse kohtu valik parasjagu langeb või kes halduritest parasjagu seda menetlust üldse teha soovib.

Ühtne kompetentsikeskus ühtse andmebaasiga saaks eristada juhtumeid nende olemuse järgi, kas on tegu ettevõtja ebaõnnega või vara tahtliku peitmisega. Esimesel juhul peaks tee lahendini olema kiire ja inimlik ehk nii nagu füüsilisest isikust võlgnikule pakutav võlavabastus. Teisel juhul peaks piiriülene vara jälitamine olema samuti kiire, aga karm ilma, et menetleja peaks igal sammul kolme erinevat asutust kaasama või üksinda nuputama, mida edasi teha. Praegu kulub aega ja raha mõlemal juhul samamoodi, kuna süsteemis puudub selline eristus.

Sama konsolideerimise teed on läinud riigid, keda keegi ei saa süüdistada põhjendamatus riigi kasvatamise soovis. Iirimaa Corporate Enforcement Authority tegeleb sama katuse all nii äriühingute järelevalve (äriregistri), likvideerijate järelevalve kui ka majanduskuritegude uurimisega. Info liigub reaalajas ühe maja sees osakondade vahel, mitte formaalsete kirjadena asutuste vahel. Rootsis jõustus 1. juulil 2026 suurim maksejõuetusreform 1987. aastal ja sellega koondati olulised menetlusrollid ühtsele täitevorganile Kronofogden ja ühtsesse IT-süsteemi. Meie naabrid Läti ja Leedu on läinud sama teed.

Töökaid, arenemisvõimelisi ja ausaid pankrotihaldureid ei kavatse Eestis keegi konsolideerimisest kõrvale jätta. Paljud neist võiksid saada just tulevase kompetentsikeskuse täiskohaga töötajaiks koos sotsiaalsete garantiidega, mida praegune osaühingu staatus neile ei paku.

Haldurid täidavad alates aastast 2010 avalikku ülesannet, kuid tahavad samal ajal olla iseseisvad teenuseosutajad ja oma äri juhid, kes vastanduvad riigile, kuigi peaksid olema riigi nägu. Avalikku ülesannet täitev inimene peaks olema osa süsteemist, mis tema tegevuse eest ka vastutab, mitte jäetud üksinda, oma osaühingu ja oma riskiga.

Pakume lahendust, mis on hea inimesele, kes püüab võlgadest välja tulla, ning võlausaldajale, kes ootab oma raha. Kas oleme valmis süsteemi ümber kujundama nii, et võlgnikul ja võlausaldajal on üks uks, või jätkame nii, et mõlemad pooled kaotavad killustatud läbipaistmatule süsteemile?