Maksejõuetuse teenistus tegi hiljuti riigikogu majanduskomisjonile ülevaate valdkonnast, kus statistika on murettekitav: vaid kolme aasta ja ühe kvartaliga on ligi 600 ettevõtet suutnud maha jätta ligi 200 miljonit eurot võlgu, ilma et nendega reaalselt midagi juhtuks.

Maksejõuetuse teenistuse juhataja Signe Viimsalu sõnul on probleem süvenev. "Aastal 2023 oli keskmine mahajäetud võlg alla 100 000 euro ja aastal 2024 oli see 255 000 eurot. Kahjud kahjuks kasvavad, usaldamatus ühiskonnas samuti," tõdes Viimsalu.

Mai keskpaiga seisuga ei olnud ligikaudu 40 000 ettevõtet esitanud oma majandusaasta aruannet 2024. aasta kohta. "Mis toimub nendes 40 000 ettevõttes, võlausaldajad ja avalikkus ei tea. Samas toimetavad need ettevõtted igapäevaselt Eesti ettevõtluskeskkonnas edasi ning teevad tehinguid," selgitas Viimsalu. Ta lisas, et isegi konservatiivsema hinnangu puhul võib järeldada, et suurusjärgus 16 000 ettevõtet vajaks sisulisemat kontrollimist, mis teeb potentsiaalseks varjatud pankrottide kogumahuks ligikaudu 6,4 miljardit eurot.

Süsteemi kuritarvitavad variisikud ja likvideerijad

Suurimaks probleemiks on juhtide isikliku vastutuse puudumine. Juhatuse liige ei vastuta automaatselt isiklikult mitte millegi eest ning tõendamiskoormus lasub riigil või võlausaldajatel.

Seda olukorda kasutavad ära elukutselised likvideerijad ja firmamatjad. "Praegune kohtupraktika näitab, et kui juhatuse liige tunnetab oma eksimust, on tema esimene ennetav käik minna ise kohtusse ja taotleda füüsilise isikuna enda pankrotti, et seeläbi eraisikuna võlgadest vabaneda," avas Viimsalu pahatahtlikke skeeme.

Äärmusliku näitena tegutseb Eestis 30-aastane kodanikust juhatuse liige, kes "juhib" korraga üle 800 äriühingu. "Ilmselgelt ei suuda üks inimene reaalselt vastutada, juhtida ja korraldada nõuetekohaselt 800 või 2000 ettevõtte raamatupidamist. Igaühe õigus ühe sendiga äriühing asutada ei tohiks võtta ära inimese vastutust," nentis Viimsalu ja hoiatas, et sageli on tegelik otsustaja hoopis kuskil välismaal asuv variisik, mistõttu jäävad võlausaldajad võlgade sissenõudmisel kaitseta.

Riigikogu majanduskomisjoni liige Mario Kadastik (Reformierakond) juhtis tähelepanu vajadusele regulatsioone karmistada, uurides, kuidas saaks maksejõuetuse teenistus taolisi kahtlasi ühinguid kiiremini kontrollida.

Majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas (Eesti 200) pakkus, et riik võiks proaktiivsemalt sekkuda maksu- ja tolliameti kaudu, kuid Viimsalu pidi tõdema, et maksuamet ei esita pankrotiavaldusi, olles menetluses tavapärane võlausaldaja.

Probleem on massiline: 81 protsendil uuritud juhtudest jäeti pankrotiavaldus õigel ajal esitamata ning 45 protsendil juhtudest viidi enne seda vara ühingust välja ja kanditi lähikondsetele.

Tarbijad ja maksumaksjad on sundseisus

Kui varatu ettevõtte pankrotimenetlus raugeb, langeb kohustus töötajate ees töötukassale. Eelmisel aastal maksis töötukassa selliste ettevõtete töötajatele hüvitistena välja üle ühe miljoni euro, millele lisandus 33 protsenti sotsiaalmaksu. Kuna kehtiv seadus ei võimalda töötukassal esitada regressnõuet rasket juhtimisviga teinud juhtide vastu, maksavad need summad kinni tavamaksumaksjad.

"Teisisõnu tähendab see, et tavamaksumaksjad maksavad kinni juhtide rasketest juhtimisvigadest tulenevad summad ja osalevad sunnitult varatute maksejõuetute ettevõtete töötajate palkade rahastamises. See süsteem soosib praegu kaudselt vastutustundetut ettevõtlust tavamaksumaksja kulul," nentis Viimsalu. Ta tõi eeskujuks Läti, kus riiklik garantiifond nõuab palgaraha süüdlasest juhtidelt tagasi.

Kaitseta on ka tavalised tarbijad. Näiteks e-poest tellitud ja saamata jäänud kauba puhul peaks petta saanud klient esitama ettevõtte vastu pankrotiavalduse. Paraku on see tehtud ebamõistlikult kalliks: tasuda tuleb 420 eurot riigilõivu ning kohtu deposiiti ajutise halduri tasuks veel keskmiselt 4600 eurot.

"Selleks, et e-poelt oma raha tagasi saada, pead sa menetluse alguses maksma veel umbes 5000 eurot peale! Loomulikult ei ole see motiveeriv ja inimesed lihtsalt loobuvad," tunnistas Viimsalu. Eestis on võlausaldajate tagasisaadava raha keskmine määr nagunii kõigest ligikaudu kolm protsenti.

Ettepanekud takerduvad "peremehetuse" taha

Olukorra parandamiseks on maksejõuetuse teenistus teinud ettepaneku koondada kogu järelevalve ja menetlemine ühte asutusse (Rootsi Täitevameti eeskujul). "See aitaks vältida olukorda, kus pankrotihaldurid võitlevad raske maksejõuetuse nähtuse ja juhtimisvigu teinud juhtidega üksinda," selgitas Viimsalu.

Lisaks soovitab teenistus kehtestada sarnaselt teiste riikidega 5–15-aastased ärikeelud, vaadata üle ettevõtete ühe sendiga asutamise kord ning seada välismaalastele ja e-residentidele sisse tagatisraha süsteem (nagu Iirimaal kehtiv 25 000 euro suurune deposiit).

Just e-residentide teemal on Viimsalu eriti kriitiline. "Kindlasti on väga tore, kui reklaamitakse e-residentide ja nendega seotud äriühingute toodud maksutulu, kuid räägitaksegi ainult ühest asjast ehk maksutulust. Eesti riik ei kogu senini andmeid selle kohta, kui palju e-residendid ja nendega seotud äriühingud teevad Eesti ettevõtluskeskkonnas kahju ning kui palju nad jätavad eraisikutena ja äridena maha mistahes võlgu, sealhulgas maksuvõlgu. Me ei tea riigina, kas ja kes peaks end maksu- ja tolliametis käibemaksukohustuslasena arvele võtma ning makse deklareerima ja maksma hakkama. Kui hakkame neid negatiivseid andmeid ka lõpuks koguma, saame võib-olla ka objektiivsele tõele jälile," rääkis Viimsalu.

Majanduskomisjoni liige Rene Kokk (EKRE) nõustus, et teenistuse ettepanekud on adekvaatsed, kuid nentis, et maksejõuetuse valdkonnal puudub Eestis selgelt määratud vastutav minister. Kuigi eeldatakse justiits- ja digiministeeriumi vastutust, on valdkond seaduses "peremehetu".

Maksejõuetuse teenistus on teinud ministeeriumitele märgukirju, kuid Viimsalu sõnul on reageering olnud leige. "Vastused on visad tulema, kui üldse! Hetkeseisuga kujutan ette, et paljud ootavad järgmise aasta riigikogu valimisi, et ehk siis midagi muutuks. Kiireid lahendusi ei ole meile keegi pakkunud," tunnistas ta.

Esmalt tuleb aga Viimsalu sõnul kriitiliselt üle vaadata 34 aastat sisuliselt muutumatuna püsinud menetlussüsteem ja meie äriseadustik. "Küsimus on usaldusväärsuses – millise kvalifikatsiooniga inimesi me tahame Eestis ettevõtjate, omanike ja juhtidena näha. Või on Eesti hüppelaud kurjategijatele," võttis Viimsalu teema kokku.