Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta käe all valmis plaan, et süsteemi kokkukukkumise vältimiseks võiks pankrotihaldurid asendada ametnikega ja osas menetlustes hüvitada halduri tasu riigieelarvest. Arutelu on jõudnud juba uue maksu, maksejõuetusmaksu, ideeni.

Varjatud maksejõuetuse maht

Sõnast "julgeolek" on saanud poliitiline võlusõna. Kui probleem kuulutatakse julgeolekuküsimuseks, muutub uute ametite, uute kulude ja uute maksude õigustamine justkui iseenesestmõistetavaks.

Paneme arvud proportsiooni. Mullu jäi võlausaldajatel varatute maksejõuetute ettevõtete tõttu saamata ligi 74 miljonit eurot. Eesti SKP oli samal ajal 41,6 miljardit eurot. 74 miljonit eurot on suur raha iga ettevõtja jaoks, kuid see on alla 0,2 protsendi SKP-st. Sisejulgeoleku ohuks ei saa seda automaatselt nimetada.

Varjatud maksejõuetuse mahuks hindab maksejõuetuse teenistus koguni 18 miljardit eurot, mis on ligi pool Eesti SKP-st. Veel mais rääkis sama teenistus riigikogu majanduskomisjonis 6,4 miljardist eurost. Kahe kuuga kasvas hinnang ligi kolm korda. Selline arv ei saa olla lihtsalt väide, vaid selle taga peab olema avalik ja kontrollitav metoodika. Kui hinnang vastab tegelikkusele, siis on tegemist Eesti majanduse jaoks erakordselt tõsise probleemiga ning meid on ees ootamas palju suurem probleem kui see, kes täpselt viib läbi pankrotimenetlusi. Kui ei vasta, ei saa sellele rajada uusi makse ega ulatuslikke reforme.

Pankrot on turumajanduse tööriist, mitte selle rike. Maksejõuetu ettevõte peabki tegevuse lõpetama, et raha, oskused ja inimesed saaksid edasi liikuda. Ausale ettevõtjale annab pankrot võimaluse kogemuse võrra rikkamana uuesti alustada.

Varatu ettevõte ei ole veel iseenesest pettus. See võib olla lihtsalt ebaõnnestumine. Pettus on see, kui keegi tühjendab ettevõtte tahtlikult varast, jätab võlad maksmata ja kaob. Probleem ei ole pankrot, vaid see, et pettur pääseb. Ta jätab endast maha tühja kesta, võlausaldajad jäävad rahast ilma ja tema alustab järgmise firmaga otsast.

Miks petturini ei jõuta? Sest võlausaldaja, kes tahab pankrotti välja kuulutada, peab maksma sadu eurosid riigilõivu ja teenistuse enda andmetel keskmiselt 4700 eurot deposiiti, selleks, et suure tõenäosusega mitte sentigi tagasi saada. Loomulikult jäetakse avaldus tihti esitamata ja nii jääbki võimalik õigusrikkumine uurimata.

See probleem ei vaja uut ametit ega uut maksu, piisaks, kui riik hüvitaks varatutes menetlustes pankrotihalduri mõistliku miinimumtasu. See eemaldaks suurima takistuse menetluse alustamisel ja selle lahenduse maksumust on võimalik hinnata. Niisiis on suurim takistus petturite leidmisel riigi enda kehtestatud menetluskulu, aga lahenduseks pakutakse uut ametit, terve kutseala riigistamist ja uusi makse. Hämmastav!

Pankrotihaldurite asendamine ametnikega on hoopis teisest ooperist. Ministeerium kirjutab ise oma kavatsuses, et selle lahenduse negatiivne mõju ja riskid on väga suured: üleminekukulud, püsiv palgakulu, IT-arendused ja ruumid. Mitu miljonit eurot see maksma läheb? Keegi ei tea, sest arvutusi pole üldse tehtud.

Riik ei saaks olla sõltumatu

On veel üks küsimus. Pankrotimenetluses on riik maksuvõla kaudu sageli ise üks suuremaid võlausaldajaid. Praegu on pankrotihaldur seaduse järgi sõltumatu kutseala esindaja. Kui sama tööd hakkab tegema riigiametnik, siis kuidas saab tema sõltumatus olla kõigi menetlusosaliste silmis sama veenev, kui tema tööandjal on menetluses oma rahaline huvi?

Riigistamise põhjenduseks tuuakse, et süsteem on osaliselt korrumpeerunud. Näiteks hiljuti mõisteti kohtus süüdi pankrotihaldur, kes omastas ehitusettevõtte raha. See näide tõestab tegelikult vastupidist, järelevalve toimis ja kuritegu avastati. Ametnik ei ole olemuselt ausam kui sõltumatu haldur.

Krediidiriski juhtimine on turumajanduses ettevõtja enda vastutus. Eestis on inimeste ja ettevõtete tausta uurimine üks maailma lihtsamaid: äriregister, Inforegister, Teatmik, sotsiaalmeedia, ühised tuttavad. Kahtluse korral küsi ettemaksu või jäta riskantne tehing tegemata.

Kõlab lihtsalt, aga praktikas on iga olukord erinev. Ettevõtja on loomult optimist, muidu ta ettevõtja polekski. Ta usub tehingusse, partnerisse, homsesse päeva ja just sellest usust sünnivad töökohad ning maksutulu, millest riik elab.

Vahel maksab optimism valusalt kätte. See ongi risk, mille ettevõtja võtab enda, mitte maksumaksja kanda. Ametnik, kes pole kunagi kellegi palka maksnud ega oma vara mängu pannud, näeb samas riskis eelkõige rikkumist. Tema esimene refleks on viibutada näppu ja luua uus reegel. Ettevõtlik meel väärib aga mõistmist ja tunnustust, mitte näpuviibutust.

Riigi ülesanne on muuta aus ettevõtlus lihtsaks ja pettus kalliks. Varatutes menetlustes tuleb hüvitada pankrotihalduri mõistlik miinimumtasu, et ükski võimalik pettus ei jääks uurimata ainult sellepärast, et menetlus on liiga kallis. Samuti tuleb anda pankrotikuritegude uurimisele rohkem jõudu, sest just sinna need menetlused liiga sageli toppama jäävad, tuleb rakendada järjekindlalt ärikeeldu, panna petturfirmade juhatuse liikmed õigusrikkumiste eest päriselt vastutama ja jõustada pankrotiavalduse esitamise kohustus. Iga ühiskondlik probleem ei peaks lõppema sama retseptiga, et loome uue ameti ja kehtestame uue maksu.