Kuidas te vaatate maksejõuetuse teenistuse positsioonilt Eesti pankrotimenetlusi? Olete olukorraga rahul?

Maksejõuetuse teenistus tegeleb enamjaolt juriidiliste isikutega – püsivalt maksejõuetute varatute ühingutega, kelle juhid on võib-olla teinud raskeid juhtimisvigu.

Kui küsite, kas pankrotimenetluste läbiviimisel on probleeme, siis laiemas kontekstis võiks mõelda, kes meil neid hetkel läbi viivad. Kas staažikaid, kohati 20–25 aastat sama tööd teinud menetlejaid pole menetlussüsteemis äkki liiga palju, ja kui suureks on menetluskulud kasvanud võlausaldajate jaoks?

Pankrotimenetlusi on menetletud samamoodi juba 34 aastat, alates 1992. aastast. Menetlejad on kalleimat ressurssi nõudvad kohtud ja pankrotihaldurid. Neid üksinda raskeid maksejõuetusasju menetlevaid pankrotihaldureid on süsteemis päris palju.

Küsimus pankrotimenetluse hinnast Eestis on see, millest kõik võlausaldajate jaoks alguse saab. Samas ei ole võlausaldajatel ka alternatiivi, näiteks vahekohut. Tänaseks on menetlussüsteem killustunud ja tuleks üle vaadata, mida saaks paremaks teha.

Võib-olla oleks mõttekas konsolideerida pankrotimenetluste läbiviimine ühte asutusse, näiteks ettevõtluse ja maksejõuetuse järelevalve asutusse. See aitaks vältida olukorda, kus pankrotihaldurid võitlevad raske maksejõuetuse nähtuse ja juhtimisvigu teinud juhtidega üksinda, ning koondaks jõud parema kompetentsi, andmevahetuse ja odavama menetlemise eesmärgil ühe asutuse alla.

Kas mujal riikides on selliseid ühendasutusi, mis tegelevad pankrotimenetlustega?

Jah, on küll riike, kus menetlus toimub ühe riigiasutuse kaudu. Näiteks Rootsis tehakse praegu maksejõuetusvaldkonnas suuremat reformi, et viia kõik IT-süsteemid Rootsi täitevameti (Kronofogden) alla ning võtta osa pädevust kohtutelt ära ja anda see neile üle. Kohtuvõimu kasutamine menetlemiseks on kordades kallim kui täitevvõimu kasutamine.

On meil piisav järelevalve pankrotihaldurite tegevuse üle?

Järelevalve on hetkel jagatud võlausaldajate, kohtute, maksejõuetuse teenistuse, advokatuuri ning kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja juhatuste ja aukohtute vahel. Järelevaatajaid on väga palju.

Ometi tuvastas maksejõuetuse teenistus 2024. aastal pankrotihaldurite haldusjärelevalvet tehes üle 40 erineva rikkumise liigi. 2025. aastal tuvastasime veel rikkumisi, näiteks töötasuarvestuse vead, pankrotimenetlusega venitamine, pankrotivara valitsemata jätmine ja huvide konfliktid.

Kui aga pankrotiasjade menetlemine toimuks ühes asutuses, oleksid need inimesed selle asutuse töötajad. Võib eeldada, et sellisel asutusel oleks ka sisekontrolli või siseauditi funktsioon, mis tähendaks, et järelevalve oleks ühes kohas. Seetõttu arvan, et menetlejate rikkumisi oleks vähem ja menetluspraktika oleks kindlasti ühtsem ja arusaadavam.

Samas võtavad pankrotihaldurid raha ju sealt samast pankrotipesast, seega otseselt maksumaksja raha nende ülalpidamiseks ei kulu?

See oleneb sellest, kas pankrotipesas on vara, mida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võtta. Kui ei ole, hüvitab ajutise halduri töö riik ehk tavamaksumaksja igas pankrotimenetluses umbes 1000 euro ulatuses.

Maksejõuetuse teenistus tegeleb nende ettevõtetega, kus vara ei ole ja kust pole mitte midagi võtta. Praegu me teame, et selliste ettevõtete juhtide käitumise tõttu on keskmine mahajäetud võlg summas 385 000 eurot. See on väga suur summa. Aastal 2023 oli see alla 100 000 euro ja aastal 2024 oli see 255 000 eurot. Kahjud kahjuks kasvavad, usaldamatus ühiskonnas samuti.

Mõelge hetkeks sellele, et Eestis võib üks juht lihtsalt jätta maha sellise summa, hüljata ühingu pärast üht või mitut rasket juhtimisviga, ning temaga ei juhtu sisuliselt mitte midagi.

Ettevõtlusvabaduse tulemusena saab igaüks piiranguteta asutada kohe uue äriühingu. 80 protsendil juhtudel, mida oleme uurinud, on pankrotiavaldus jäetud õigeaegselt esitamata. Ettevõtetel puudus pooltel juhtudel täielikult nõuetekohane raamatupidamine. Samuti oli 45 protsendil juhtudest, mida eelmisel aastal läbi vaatasime, olukord selline, kus ühingus olnud vara viidi välja ehk rahvakeeli öelduna kanditi lähikondsetele – sugulastele, tuttavatele või endaga seotud teistele ettevõtetele edasi.

Ma arvan, et selline olukord ja käitumine Eesti ettevõtluskeskkonnas ei ole normaalne ja tolereeritav. Kurb on tõdeda, et see nii on.

Samas juhatuse liige vastutab erinevalt omanikust oma varaga?

Juhatuse liige ei vastuta automaatselt isiklikult mitte millegi eest. Tõendamiskoormus lasub ikkagi võlausaldajal või riigil. Automaatselt ei saa keegi juhatuse liikme vara kallale minna.

Aga kui suudame kohtus tõestada, et ta käitus pahatahtlikult?

Siis tekib omakorda küsimus, kas sellelt juhatuse liikmelt on üldse midagi võtta. Praegune kohtupraktika näitab, et kui juhatuse liige tunnetab oma eksimust, on tema esimene ennetav käik minna ise kohtusse ja taotleda füüsilise isikuna enda pankrotti, et seeläbi eraisikuna võlgadest vabaneda.

Meil võib tekkida olukord, kus füüsilisest isikust juhatuse liige on juba enne pankrotis, kui me jõuame varatu maksejõuetu juriidilise isiku pankrotimenetluseni.

Miks pankrotiavaldusi siis õigel ajal ei esitata? Õigeaegselt esitatud avalduste protsent on ju väga väike. Kas seda tehakse meelega?

Nendes konkreetsetes ettevõtetes on tõenäoliselt midagi varjata. Kas raamatupidamine pole korras või on tehtud tehinguid, milles on rahakotid sassi aetud – seda eriti ühemehefirmade puhul.

Ligi 40 000 ettevõtet ei ole tänase intervjuu toimumise ajaks esitanud registripidaja kaudu avalikkusele oma 2024. aasta majandusaasta aruannet. Mis toimub nendes 40 000 ettevõttes, võlausaldajad ja avalikkus ei tea. Samas toimetavad need ettevõtted iga päev Eesti ettevõtluskeskkonnas edasi ning teevad tehinguid.

Teisest küljest puudub automaatne juhtide ja omanike isiklik vastutus ning tõendamiskoormus lasub võlausaldajal või riigil. Sanktsioon Eesti ettevõtluskeskkonnas ebaausa käitumise eest sisuliselt puudub. Midagi kriitilist juhtide arvates ei juhtu, kui pankrotiavaldus jääb esitamata.

Näiteks võivad võlausaldajateks olla tarbijad. Kui te tarbijana tellite e-poest pesumasina, maksate kauba eest raha ette ära, aga pesumasinat ei tooda ja te jääte oma rahast ilma ning hiljem selgub, et tegu on kapitalivaese, kahtlase tausta ja juhtimisega ettevõttega, peaksite võlausaldajana ettevõtte suhtes pankrotiavalduse esitama.

Kuid pankrotimenetluse algatamine Eestis ei ole odav. Kõigepealt peab võlausaldaja maksma 420 eurot riigilõivu. Lisaks peab ta maksma kohtu deposiiti teatud summa, mis meie andmetel on ajutise halduri ja pankrotihalduri töötasu katteks keskmiselt umbes 4600 eurot. Selleks, et e-poelt oma raha tagasi saada, pead sa menetluse alguses maksma veel umbes 5000 eurot peale!

Loomulikult ei ole see võlausaldajatele motiveeriv ja nad pigem lihtsalt loobuvad sellest ega esita pankrotiavaldust.

Mida riik ja seadusandja peaks taolise olukorra vältimiseks seadustes muutma?

Alustame võlausaldajast, näiteks õnnetust tarbijast. Enne tehingu tegemist tuleks tarbijal vaadata selle ettevõtte tausta ja veebilehte, kust paari klikiga pesumasinat ostma hakatakse. Vajadusel võiks taustakontrolliks kasutada erinevates keeltes tehisaru googeldamise asemel ning vaadata, kui palju infot on üldse avalikustatud. Kui vilkuva kodulehe taga pole usaldusväärset näha, on esimene soovitus jätta pesumasin ostmata.

Teisest küljest, kui see on juba juhtunud, tekib küsimus, kas tarbijavaidluste komisjon jõuab nende õnnetute tarbijakaebustega tegeleda ja kuhu ta oma pädevuse piires välja jõuab.

Näiteks tarbijavaidluste komisjon võib näha 80 tarbija kaebust ühe ja sama veebipoe vastu, aga ei saa ise esitada tarbijate eest pankrotiavaldust kohtule. Ettevõtluse ja maksejõuetuse järelevalve valdkonnas ei ole lihtsaid vastuseid. Üks variant ongi koondada ettevõtluse ja maksejõuetuse järelevalvekompetents ühte asutusse, et tekiks tervikpilt ning kiired ja tõhusad järelevalvemeetmed.

Samuti tuleks üle vaadata, kuidas me riigis neid asju lahendame – kuidas me võitleme maksejõuetuse ja raske juhtimisvea teinud juhtidega. Võib-olla peaks neid menetlusi tegema teisiti ja panema kellelegi ka teatud juhtudel isikliku vastutuse Eesti ettevõtluskeskkonnas ebaausalt tegutsemise eest, nii nagu teised edumeelsed riigid on seda teinud.

Alates 2021. aastast on Eestis küll olemas ajutine juhtimiskeeld, teise nimega ärikeeld, kuid seda saab kohaldada üksnes siis, kui pankrot on juba välja kuulutatud, mis tähendab, et see kehtib ainult pankrotimenetluse ajal. Võlgnik ei torma aga pankrotiavaldust esitama, kui ta on teinud raskeid juhtimisvigu – pigem hülgab ettevõtte firmamatjale.

Teistes riikides, näiteks Rootsis, Leedus või Iirimaal, on ärikeeld tähtajaline – see võib olla määratud viieks, kümneks või viieteistkümneks aastaks. Lätis paneb ärikeelu peale täitevvõim, mitte kohtuvõim.

Rootsis on ärikeelu kohaldamise aluseks näiteks suured maksuvõlad, kuna seal ei taluta ettevõtluskeskkonna solkimist, või see, et võlgu on jäetud maha juba mitmes äriühingus järjest.

Teie ameti 2025. aasta aastaaruandes on juttu ka ühest inimesest, kes on lausa 800 ettevõtte juhatuses…

Eesti seadus seda hetkel ei keela. Inimesel võib olla kas või 2000 ettevõtet. Iseasi on see, kas ta saab omanikuna hakkama ja suudab neid ettevõtteid ka reaalselt juhtida. Ilmselgelt ei suuda üks inimene reaalselt vastutada, juhtida ja korraldada nõuetekohaselt 800 või 2000 ettevõtte raamatupidamist, sealhulgas esitada registripidaja kaudu avalikkusele tähtaegselt majandusaasta aruandeid.

Võib tekkida ka olukordi, kus tegelik otsustaja on variisik ja asub kuskil mujal, mitte ilmtingimata Eestis, ning võlausaldajad jäävad võlgade sissenõudmisel kaitseta. Eesti seadused kehtivad Eesti riigi piires. Raha ja võlgniku vara liigub aga globaalselt sekunditega.

Mõistlik oleks kehtestada piirmäär juhatuse liikmena ja (sund)likvideerijana tegutsemisele. Kui inimene hakkab äriregistris jälle midagi asutama või ostab uue ühingu, võiks rakenduda vastavuskontroll, mis uuriks, miks tal seda uut äriühingut veel vaja on.

Võib-olla tuleks tal esmalt ühendada oma olemasolevad sarnase tegevusalaga ühingud, et 800 ettevõttest saaks näiteks sada. Sellist vastutuskontrolli meil Eestis hetkel ei ole. Midagi peaks äriõiguse valdkonnas kindlasti tegema. Ettevõtlusvabadust ei tohi kohaldada teiste inimeste ja võlausaldajate õiguste arvelt.

Igaühe õigus ühe sendiga äriühing asutada ei tohiks võtta ära inimese vastutust. Vajadusel tuleks ühemehefirma omanikud suunata pigem ettevõtluskontosid kasutama.

Meil on ka poliitikud väga reklaaminud seda, et Eestis on võimalik ettevõte avada või osta ühe klikiga ja see on 15 minuti töö. Kas seal peaks olema ikkagi kapitali- või tagatisenõue? Kui tagatisraha nõue oleks olemas, ei saaks ju 800 firmaga tegeleda, kuna see läheks liiga kulukaks?

Selline tagatiste süsteem on kasutusel näiteks Iirimaal. Iirimaa on teadupärast väga edumeelne riik, kuhu suured globaalselt tegutsevad ettevõtted tahavad oma peakontoreid luua.

Seal toimib süsteem nii, et kui välisriigi kodanik soovib Iirimaal asutada piiratud vastutusega äriühingut, siis lisaks äriühingusse sissemakstavale madalale osakapitalile on äriseadustikus kehtestatud ka deposiit või tagatis, mis makstakse sealsele äriregistrile. Hetkel on see summa Iirimaal 25 000 eurot.

Riik võtab tagatise juhuks, kui välisriigi kodanikust äriühingu omanik hakkab äri ajades toime panema õigusrikkumisi, näiteks jätab Iirimaale majandusaasta aruande esitamata, ei tasu makse või põhjustab muid trahvi eeldavaid õigusrikkumisi.

Kuna Iirimaa õigus ei laiene teistesse riikidesse, näiteks Eestisse, Lätti või Soome, ja välisriigi kodanikust omanik ning juht ei pruugi olla Iiri riigiasutuste jaoks kättesaadav, võetakse trahvisummad automaatselt sellest tagatisest maha ja tagatis tuleb hiljem uuesti taastada. Seda tagatisraha varianti saab edukalt kasutada ka Eestis.

25 000 eurot on muidugi summa, mille peale ettevõtjad tõuseksid kindlasti tagajalgadele, aga see tagatis võiks ju olla väiksem?

Absoluutselt, see on poliitiline küsimus, kui suur see tagatissumma Eestis välisinvestorite püüdmiseks olema peab, et katta võimalikud rikkumised ja negatiivsemad stsenaariumid konkreetse riigi ettevõtluskeskkonnas.

Hetkel on nii, nagu te viitasite: ettevõtte saab asutada 15 minutiga, maksad riigile riigilõivuna orienteeruvalt 200 eurot ja rohkem midagi tegema ei pea. Edasi lasub tõendamiskoormus juba võlausaldajal või riigiasutustel.

Minu meelest on Eesti Vabariigi äriregistris kehtiva õiguse raames päris hea võlausaldajatele varjatult mikroettevõttena toimetada – füüsiliselt ei pea keegi isegi Eestis kohal ega kontaktisikuks olema.

See puudutab ka e-residente, keda osa poliitikuid samuti väga armastavad reklaamida, rõhutades, kui kasulik see projekt Eesti Vabariigile on?

Kindlasti on väga tore, kui reklaamitakse e-residentide ja nendega seotud äriühingute toodud maksutulu, kuid räägitaksegi ainult ühest asjast ehk maksutulust.

Eesti riik ei kogu senini andmeid selle kohta, kui palju e-residendid ja nendega seotud äriühingud teevad Eesti ettevõtluskeskkonnas kahju ning kui palju nad jätavad eraisikutena ja äridena maha mistahes võlgu, sealhulgas maksuvõlgu.

Me ei tea riigina, kas ja kes peaks end maksu- ja tolliametis käibemaksukohustuslasena arvele võtma ning makse deklareerima ja maksma hakkama. Kui hakkame neid negatiivseid andmeid ka lõpuks koguma, saame võib-olla ka objektiivsele tõele jälile.

Eraldi probleemne teema on see, et paljude maksejõuetuks muutunud varatute ettevõtete töötajatele peab sisuliselt hakkama töötukassa hüvitisi maksma?

Kehtiv seadus on Eestis selline, et kui vahendeid pankrotimenetluse läbiviimiseks ei ole ja see raugeb, on õigus pöörduda  töötukassa poole maksejõuetushüvitise saamiseks. Töötukassa peab üldjuhul selliste varatute ettevõtete töötajatele hüvitised välja maksma.

Eelmisel aastal oli see summa umbes üks miljon eurot, millele lisandub veel 33 protsenti sotsiaalmaksu. Kehtiva seaduse järgi ei saa töötukassa hetkel esitada raskeid juhtimisvigu teinud juhtide vastu hüvitiste tagasimaksmiseks regressnõuet ega astuda võlausaldajana pankrotimenetlusse.

Teisisõnu tähendab see, et tavamaksumaksjad – teie, mina ja kõik teised – maksavad kinni juhtide rasketest juhtimisvigadest tulenevad summad ja osalevad sunnitult varatute maksejõuetute ettevõtete töötajate palkade rahastamises. On see õiglane? Süsteem soosib praegu kaudselt vastutustundetut ettevõtlust tavamaksumaksja kulul.

Teistes riikides, näiteks Lätis, saab sealne garantiifond esitada regressnõude raskeid juhtimisvigu teinud juhi vastu, et see palgaraha tagasi saada.

Kokkuvõtvalt, kui käituda piisavalt nahaalselt, on Eestis võimalik väga edukalt liikuda ühest firmast teise, ilma et midagi juhtuks?

Jah, see on mitmetahuline probleemide rägastik, mis on aastatega erinevate poliitikakujundajate nägemuse tulemusena meie lauale kuhjunud. Näiteks on kolme aasta ja ühe kvartaliga 594 Eestis registreeritud varatut maksejõuetut ettevõtet suutnud võlausaldajatele maha jätta ligi 200 miljonit eurot võlgu.

See on ligi 600 ettevõtte või neid juhtinud juhatuse liikmete kohta väga suur summa, ilma et nende inimestega reaalselt midagi juhtuks. Kuna ligi 40 000 ettevõtet pole veel esitanud 2024. aasta majandusaasta aruannet, mille tähtaeg oli ligi aasta tagasi, 30. juunil 2025, siis me ei tea, mida need ettevõtted parasjagu varjavad.

Meie senised arvutused näitavad, et võimalik peidetud kahju ehk võlgade suurus kokku, võib olla 6,4 miljardit eurot. Need on tohutud summad, samas vastutus on minimaalne. Ettevõtluse järelevalve ja maksejõuetusega võitlemise valdkond on Eestis võlgnikku soosiv ja teda kaitsev.

Kuidas seda kõike ära hoida ja parandada?

Lahendus tekib siis, kui vaadata kriitiliselt üle meie senine, liiga pikalt muutumatuna kehtinud menetlussüsteem. Tuleb vaadata teiste riikide parimaid praktikaid ja IT-süsteeme ning võtta edumeelsetelt riikidelt parimat eeskuju.

Samuti tuleb kriitiliselt üle vaadata meie äriseadustik ja mõelda, kas tohutu ettevõtlusvabadus kaalub üles kõik riskid, mis hilisemas faasis võlausaldajate – tarbijate, töötajate, lepingupartnerite, välisinvestorite – jaoks lihtsasti realiseeruvad.

Küsimus on usaldusväärsuses – millise kvalifikatsiooniga ja käitumisega inimesi me tahame Eestis ettevõtjate, omanike ja juhtidena näha. Või on Eesti soodne globaalse haardega digitaalne anonüümsust soosiv hüppelaud kõigile kurjategijatele.

Te olete kindlasti pöördunud ka justiits- ja digiministeeriumi või majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole. Mida sealt on vastatud?

Maksejõuetuse teenistus on pöördunud reeglina justiits- ja digiministeeriumi ning riigikogu majanduskomisjoni poole – need on kaks peamist koostööpartnerit, kellega me seaduse kohaselt vähemalt üks kord aastas peame suhtlema. Vastused on visad tulema, kui üldse!

Oleme teinud ka avalikke pöördumisi, kirjutanud artikleid ja pidanud koostööpartneritega valdkonna killustatuse ja probleemide rägastiku teemal kriitilisi arutelusid. Hetkeseisuga kujutan ette, et paljud ootavad järgmise aasta riigikogu valimisi, et ehk siis midagi muutuks.

Maksejõuetuse teenistusel täitus kolmas tegevusaasta. Me ei kujunda poliitikat, me teeme järelevalvet. Kiireid lahendusi ei ole meile keegi pakkunud. Me vajame laiemat avalikku debatti ja diskussiooni selle üle, millist Eestit ja millist ettevõtluskeskkonda me tahame ja kaitseme hoolimata poliitilistest tõmbetuultest.