Esimesed õunaaiad tekkisid talude juurde 150 aasta eest ning see oli toona väga kallis ettevõtmine. See oli ka põhjus, miks peremehed ubinatel hoolikalt silma peal hoidsid. Kui aed hoidis loomad kallist kraamist eemale, siis inimeste vastu see ei aidanud.

"Väga tavapärane võte oli see, et õunapuud istutati kambri akende lähedusse, et oleks võimalik eluruumidest nendel silma peal hoida. Eks olid ka koerad õue peal ja mõni peremees käis ise valvamas," rääkis aianduse ajaloo uurija Anneli Banner.

Õunaraksus käik võis lõppeda kohtus. Näiteks 1874. aastal jäid 13-14-aastased poisid Avinurme kandis Piilsi külas vahele, kes kaheksa, kes 10, kes 17 õuna näppamisega.

"See oli see aeg, kus karistus oli rahaline või füüsiline, ehk siis vitsakaristus. Ja poiste isad keeldusid kohtu ette minemast, kartes et äkki neile langeb füüsiline karistus," lausus Avinurme koduloouurija Piret Haav.

Nii ei jäänud emadel muud üle, kui ise kohtusse minna ja pärast karistus ellu viia ehk pojale 10 vitsahoopi anda. On üsna tavatu, et kohtu asemel pidid karistuse täide viima vanemad. Täiskasvanu poleks nii kerge nahaga pääsenud.

"Vitsahoopide arv oli erinev ja erines ka rahaline karistus. 50 kopikast kuni paarikümne rublani või siis 10 vitsahoobist 30 vitsahoobini," ütles Piret Haav.

Kui tänapäeval on raksuskäijatega hädas peamiselt hernekasvatajad, siis sõna ise on pärit ikkagi õunaaiast ja tekkinud helist, mis okste murdumisel tekib.

"Eks see raks on ikka kõlasõnal põhinev raks, mis tähendab järsku heli ja küllap see väljend võrdlusel põhineb. Eks raksuskäimine, vargil käimine on niisugune emotsionaalselt laetud tegevus ja emotsionaalselt laetud tegevuse kohta on palju sünonüüme, need põhinevad sageli võrdlustel ja üks võimalus on kõlasõnade kasutamine," rääkis eesti keele instituudi sõnavarauurija Iris Metsmägi.

Kui vanasti peeti raksus käimist varguseks, siis kuidas on lugu tänapäeval?

"Kui vanasti nagu ei olnud, siis nüüd nagu on. Vanasti võtsid naabriaiast õuna lapsena, ei tundnud ennast väga suure vargana, kuigi natukene sees võib-olla midagi kratsis küll, aga... " ütles Ülle.

"Kui minna kuskile hernepõllule ja salaja ja natukene sealt herneid süüa ja natukene kaasa võtta. Või kui minna naabriaeda natukene õunu sööma, noh, selline asi," ütles Liisa.