"Eesti julgeolekupoliitika alused 2026" seavad riiklikule kriisikindlusele ja kriisivarudele senisest oluliselt kõrgemad ootused kui varem. Kriisi ja sõja korral peab ühiskond tervikuna toime tulema vähemalt 30 päeva, kuni vajalikud ühendused on taastatud.

Ambitsiooni suurust varjutavad aga piiratud ressursid. Valitsus otsustas 2024. aasta lõpus eraldada laia riigikaitse tugevdamiseks aastatel 2025–2028 219 miljonit eurot. Peaaegu samal perioodil (2026–2029) plaanib riik kulutada traditsioonilisele riigikaitsele, mille võtmetegevustes ei esine kordagi sõna "lai", kümme miljardit eurot.

Ühekordne võimearendus jätab eesmärgi täitmata, sest varud vananevad, taristu kulub ja oskused ununevad. Kriisikerksust tagav taristu vajab edaspidi lisaressurssi. Iga praegu tehtud investeering toob endaga kaasa püsikulu, millega tuleb otsustamisel arvestada.

Skandinaavia näide on siin õpetlik ja ühtlasi kaine. Seal on võimeid arendatud pikalt, varusid ja taristut pidevalt uuendatud, sõltuvus liitlastest on väike ja riiklik toimepidevus tagatud muu hulgas kohaliku tööstuse toetamisega. Meil sellist ajavaru ei ole. Sama kaitseväärtuseni tuleb jõuda teistsugusel teel.

Lai riigikaitse piiratud ressursside tingimustes

Lai riigikaitse tähendab, et riigi kaitsevõime ulatub sõjalistest võimetest kaugemale ning hõlmab siseturvalisust, tsiviil- ja erasektorit, riiklikke institutsioone ja kodanikuühiskonda. Eesti jaoks on lai riigikaitse tuttav põhimõte, mis on, vähemalt paberil, olnud meie kaitsemõtte alus juba aastaid.

Siiski on senine töö olnud suuresti ülesehitav. On loodud õigusraamistik, määratletud asutuste ja tasandite rollid ning käivitatud koostöövõrgustikke riigi, ettevõtete ja kohalike omavalitsuste vahel. Järgmine etapp on aga teistsugune, rajatud raamid tuleb sisustada tegeliku, läbiharjutatud valmisolekuga, nii et kokkulepitud rollid peaksid vastu ka kriisi esimestel tundidel.

Väikeriigi kontekstis on see praktiline vajadus, sest piiratud inim- ja rahalised ressursid nõuavad selget prioriseerimist, loovust ja lahenduste sihipärast kombineerimist. Realistlik lähenemine tähendab strateegilist valikut ning eelkõige otsust, millele ja kuidas ressursse suunata, et saavutada maksimaalne kaitseväärtus iga kulutatud euro kohta.

Prioriteetide seadmine kui strateegia tuum

Esmalt tuleb tunnistada, et Eesti ei saa olla valmis kõigiks võimalikeks ohustsenaariumiteks. See on pragmaatiline lähteseisund, mis sunnib küsima, mida me kaitseväärtuslikult kõige enam vajame ja millised meetmed annavad selle kaitse tagamiseks kõige suurema mõju. Prioriteetide seadmine peab põhinema riskihindamisel ja mõjuanalüüsil ning jääma emotsioonidest sõltumatuks.

Otsused peaksid seejuures lähtuma kolmest peamisest kriteeriumist: milline on mõju ühiskonna toimimisele, kui tõenäoline on konkreetne oht ning millise kuluga on võimalik vastupanuvõimet suurendada. Selline raamistik aitaks vältida hajutatud ja mittejärjepidevaid investeeringuid, mis annavad näilise, ent tegelikult nõrga kaitsevõime.

Heidutus ulatub relvade kogumisest kaugemale. Tõeline heidutusjõud põhineb võimel muuta vaenlase eesmärkide saavutamine keeruliseks, kulukaks ja ebaefektiivseks. Selle saavutamiseks võivad sageli osutuda tõhusamaks ja odavamaks lahendusteks hajutatud taristu, varude olemasolu ning taastumisvõime tugevdamine.

Hajutatud taristu aitab vähendada ühe rünnaku mõju, varud ja logistiline valmisolek kiirendavad taastumist ning toimiv kriisihaldus tagab, et ühiskond suudab säilitada põhiteenuseid ka rasketes olukordades. Need meetmed annaksid operatiivse eelise ilma püsikulude hüppelist tõstmist nõudmata.

Väikeriigile annab olulise eelise modulaarne ja mitmekihiline kaitse. Paindlikud lahendused, mida saab kiiresti skaleerida ja ümber suunata, võimaldaksid reageerida erinevatele stsenaariumitele ilma püsikulude märkimisväärse kasvuta.

Droonid ja sensorivõrgud, mobiilsed logistikalahendused ning modulaarne meditsiinivarustus on näited tehnoloogiatest, mis annavad kiiret ja kohandatavat reageerimisvõimet. Modulaarne lähenemine võimaldaks investeeringuid suunata prioriteetsetesse komponentidesse, mis toovad lühiajaliselt suure kasu ja mida saab järk-järgult täiendada.

Kogukondlik vastupanuvõime ja tsiviilkaitse on riigi kestvuse seisukohalt sama olulised kui sõjalised võimed. Riik ei saa jääda lootma vaid elanike enda initsiatiivile või elanike isiklikule huvile kasutada "Ole valmis!" vms äppi, vaja on süsteemset lähenemist, rohkem koolitusi ja selget rollijaotust.

Elanike suurem teadlikkus, kohalike omavalitsuste suurem kriisijuhtimise võimekus ning tsiviilstruktuuride täielikum valmisolek vähendaksid riigi otsest koormust kriisiolukorras. Investeeringud haridusse, varustusse ja kohalike võimekuste arendamisse oleksid seega kulutõhus viis suurendada kogu ühiskonna vastupanuvõimet ning luua lai kaitsevõime, mis tugineb ühiskonna kõigile tasanditele.

Reservsüsteemide ja mobilisatsiooni rolli ei tohi samuti alahinnata. Väikese rahvaarvuga riigis on inimestel sageli mitu rolli korraga, mistõttu rolliselgus ja kriisideks ettevalmistus vajavad täiendavat selgitustööd. Regulaarne reservõpe, lihtsustatud mobilisatsioonimehhanismid ja selged juhtimisahelad annaksid kiire reageerimisvõime ilma püsikulude hüppelist tõstmata.

Efektiivne reservsüsteem peaks põhinema realistlikel harjutustel, logistilisel valmisolekul ja läbimõeldud protseduuridel, mis võimaldavad kiiresti vajalikud ressursid mobiliseerida. See on eriti väärtuslik riikidele, kus püsiväe suurus on piiratud.

Avaliku ja erasektori partnerlus peaks olema laia riigikaitse nurgakivi. Paljud kriitilised teenused ja infrastruktuurid on erasektori käes, mistõttu on lepingud, varuplaanid ja ühised harjutused hädavajalikud, et tagada teenuste toimimine kriisiolukorras.

Soome on selle üles ehitanud Huoltovarmuuskeskuse ("varustuskindluse keskuse") ümber, kus ettevõtted osalevad valdkondlikes "poolides" ehk energeetika, toidu, logistika ja teiste sektorite koostöökogudes, mis planeerivad ja harjutavad koos ametkondadega tegevust tõsise häire korral. Ettevõtete osalus on peamiselt vabatahtlik ja tugineb ärilistele kaalutlustele ning riskijuhtimisele, riigi kohustuslikud ja lepingulised varud aga täiendavad turu enda valmisolekut. Just selline võrgustik koos ühiste riskihindamiste, korrapärase teabevahetuse ja läbiharjutatud rollidega muudab partnerluse kriisi hetkel töökindlaks.

Neid põhimõtteid tuleks peegeldada ka eelarveotsustes. Ressursside ümberjaotamine peaks eelistama lahendusi, millel on mitmekordne kasu nii tsiviil- kui ka sõjalises kontekstis.

Kiire hankesüsteem ja eelarvepaindlikkus võimaldaksid soetada kriitilisi komponente ilma bürokraatliku viivituseta, mis on kiiresti muutuvas ohumaastikus eluliselt tähtis. Investeeringud teadmisse ja andmetesse, sh riskihindamised, stsenaariumimängud ja andmepõhine planeerimine, vähendaksid eksimuste riski ning võimaldaksid olemasolevaid ent piiratud ressursse paremini suunata.

Nutikas lai riigikaitse maksimeerib kaitseväärtust piiratud ressursside tingimustes. See nõuab prioriteetide selget seadmist, mitmekihilist vastupanuvõimet, paindlikkust ning julgust piiranguid tunnistada ja investeerida lahendustesse, mis annavad kõige rohkem kaitset iga kulutatud euro kohta.