Soome tulevikupoliitika fond Sitra avaldas hiljuti memorandumi maailmapoliitikas toimuva murrangu teemal. Nopin sellest mõned mõtteid.

Tõdemus, et elame murrangulisel ajal on laialt levinud. Sitra memo üks järeldusi on, et neis oludes tuleb Soomel ja muudel väikeriikidel minna reeglite aktiivselt järgimiselt üle ilmakorra kaitsjaks ja ehitajaks.

Uus ilmakord ei ole veel sündinud, seda hakkavad vormima Ukraina sõja lõpu olemus, Lähis-Ida uus dünaamika, muude tegijate reageeringud Hiina mõju kasvule ja USA sisemine areng. Vana normaalsuse asemele on seni moodustunud ähmane, tehingupõhine ja geopoliitilise konkurentsiga tegelikkus.

Parema tuleviku rajamiseks nähakse memos kahte keskset võimalust. Üks oleks see, et Euroopa Liit muudab oma majandusliku jõu strateegiliseks mõjuks, tugevdades tehnoloogia- ja tööstuspoliitikat, tagades rahastust ja kasvatades otsustamisvõimet, näiteks tahtekoalitsioonide loomisega. Teine võimalus on enam tugineda keskmise suurusega riikide rolli kasvatamisele, millest oleme juba varem rääkinud.

Praeguse ideoloogilise murrangu muudab tõsisemaks ilmakorda üha enam raputava kliimakriisi ühte sulamine maa ressursside piiratusega. Tõusvatest jõududest on Hiina pürgimus mitte oma poliitilise korra viimine teistesse riikidesse, vaid mõju kasvatamine suhetes peamiste konkurentidega. Aasia, Pärsia lahe piirkond ja Aafrika soovivad oma huve esiplaanile tõsta ja senise ilmakorra lagunedes see võimalus neil ka tekib.

Euroopa Liit ja üldse Euroopa peavad leidma selles murrangus uusi tegevusviise ja tähtis on see, milliseks kujuneb EL-i strateegiline võimekus.

Nii globaalselt kui ka siseriiklikult on käimas võitlus liberaalsete ja illiberaalsete väärtuste vahel. Uuel moel on geopoliitikasse naasnud religioon, pakkudes tähendust seal, kus ilmalik ideoloogia ja liberaalne ratsionalism on ebaõnnestunud. Näiteina kasvõi USA ja India. USA on ka liikunud demokraatia kaitsjast isekaks võimu kasutajaks. Keskmik- ja väikeriigid on sunnitud kohaldama realismi, milles väärtused säilivad kompassina, kuid otsuseid langetatakse jõupoliitika ja majandushuvide tagamise tingimustel.

Lühikokkuvõttes koonduvad murrangu muutused neljale valdkonnale. Need on globaalse majanduse integratsiooni asendumine killustatusega. Eri ideoloogiliste leeride väärtuste ja põhimõtete asendumine tehingupõhisuse ja tugevama võimuga. Tegususe asendumine jätkusuutlikkuse tagamisega, kus sõltuvuste vähendamine on kasvav trend. Avatus asendub aga strateegilise varjamisega.

NATO puhul on käimas selle euroopalikustumine ja pikas plaanis on see allianssi tugevdav tegija. Kaaluda on aga vaja mitte ainult sõjalisi võimekusi, vaid ka poliitilise ja sõjalise juhtimise teemat, et kes otsustab ja määrab prioriteedid ja kes juhib operatsioone.

Eriti keeruline teema on tuumaheidutus. Eraldi nähtus  on seejuures Euroopa enese sisemised lõhed. Transatlantiliste suhete osas võib kuvada neli võimalikku stsenaariumi USA rolli arvestades.

Esiteks ükskõiksus, kus investeeringud ja kontroll on madalal tasemel, ehk USA jätab Vana Maailma ise oma asjadega tegelema. Teiseks partneri variant, mis tähendab suuri investeeringuid ja nappi kontrolli, ehk USA püsib seotuna NATO-ga, kuid suhtub Euroopasse pragmaatiliselt, lähipiirkonnas tegelegu Euroopa julgeolekuga ise.

Kolmandaks, vasalli variant ehk madal investeeringute tase, kuid tugev kontroll, kus USA sunnib Euroopat järgima kaubanduses ja energiaostudes Ühendriikide käitumisjoont. Ja neljandaks blokiloogika variant nii investeeringute kui ka kontrolli kõrge tasemega, meenutades külma sõja aega, kuid USA turvatagatised on allutatud konkurentsile Hiinaga ja Euroopalt nõutakse täielikku ustavust.

Euroopale oleksid ilmselt parimad kaks esimest varianti, milleks on aga vaja kaitsevõime suurendamist ja valmistumist oludeks ilma USA toetuseta. Euroopa jaoks on kesksed sõltuvus Ühendriikide tehnoloogiast ja sõjatehnikast, samuti Hiina mineraalidest ja taastuvenergeetika logistilisest ahelast.

Euroopa julgeolekusüsteemi määrab eelkõige Ukraina sõda ja selle võimalik lõpp. Kui Venemaa huvisfääride poliitika nurjub, kindlustab see Euroopa globaalset seisundit, aga Euroopa peaks olema otsustavam, kuna praegu näikse nii Ukraina kui ka selle liitlased valmistuvat Donbassi osade alade loovutamiseks, samal ajal kui nõudmised Venemaa vastutusele võtmiseks on vaibunud ja juba jälle jutud dialoogi vajalikkusest.

Euroopa Liidu poliitika vajab selget suunda, et mitte hääbuda kompromissides. Meenutatakse Mario Draghi pakutud pragmaatilist föderalismi ehk lähenemist, mille puhul integratsiooni süvendatakse vastavalt vajadusele aladel, kus ühistegevus annab selge lisaväärtuse, ilma et oodataks kõigi liikmesmaade panustamist. Ehk tahtekoalitsioonid küsimustes, kus üksmeelt ei ole.

Lisaks tasub kaaluda paindlikke partnerlusi maadega, kellega on ühised huvid. Riik ei pea olema liidu täisliige, kuid osaleks valikuliselt siseturul, uurimisprogrammides, kaitsetööstuses ja standardite kujundamisel. Või luua strateegilised klubid, kus Euroopa Liit ja valitud partnerid looksid koostöövorme teatud aladel. Seega võiks tekkida EL-i ümber laiendatud Euroopa ühendus, milles liikmelisus oleks astmeline ja tegevusalast sõltuv, kuid traditsiooniline laienemine, eriti Euroopa lähipiirkonnas, jääb strateegiliselt vältimatuks.

Ilmakorra murrangus hakkama saamiseks pakutakse viit meedet. Esiteks, materiaalne võimekus ja kaitse ehk kaitsekulud ja Soome puhul põhjamaine koostöö. Teiseks, geomajanduslik autonoomia ehk logistika tagamine ja tehnoloogiline suveräänsus. Kolmandaks strateegiline navigeerimine, võrgustikupõhine suveräänsus ja paindlikud partnerlused. Neljandaks, ühiskonnas sotsiaalse ühtsuse ja usalduse tagamine ka rasketes majandusoludes. Ja viiendaks võime ette näha ja võtta arutusele ka keerulisi küsimusi, mis murranguajal tõusetuvad, kuid milleks on vaja uusi strateegilisi lähenemisi.

Lõpetuseks pakub memo ka neli tabelit tuleviku arengute kohta ja kolm stsenaariumi aastaks 2032, kuid jäägu need huvilistele endile algallikast lugemiseks.