Avaldame Eesti Rahvusringhäälingu ja Eesti Ajakirjanike Liidu ühise järelehüüde.

Voldemar Lindström (28.04.1933 – 6.10.2026 )

Suurema osa oma elust, peaaegu 35 aastat (1972-2006), töötas Voldemar Lindström Eesti Televisioonis. Ekraanil teda palju ei nähtud, aeg-ajalt esines ta vaid "Monitoris", kus tutvustas uusi saateid ja vastas televaatajate kirjadele. Aga telemajas oli  ta Volli, keda tundsid kõik. Teda on kutsutud ka maja lukuks, kellele võis alati loota ja heas mõttes halliks kardinaliks, kes hoidis majas toimuval vaikselt, esile tükkimata, silma peal.

Tema CV on lühike: 1952. aastal lõpetas ta Tallinna 2. keskkooli ja 1957. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia ajakirjanduse eriharu, olles mitme ajakirjanike põlvkonna õpetaja  Juhan Peegli esimese lennu kasvandik. Peegel sisendas oma õpilastesse arusaama, et ajakirjandus on osa rahvuskultuurist ja Lindström pidas seda oma töös alati meeles.

Esimesed viisteist tööaastat möödusid tal ajalehe "Noorte Hääl" kooliosakonna juhatajana, kus ta keskendus õppivate noortega seotud teemadele. Tema kõige viljakamad aastad ongi olnud need, kus ta sai tegeleda laste ja noortega. Vahepeal paar kuud "Õhtulehe" toimetaja asetäitjana töötanud, võttis ta 1972. aastal vastu Eesti Televisiooni noorte- ja lastesaadete peatoimetaja ametikoha. See oli vahva aeg – ekraanile tulid "Mõmmi ja aabits", "Hunt Kriimsilm", ekraanile naasis Telepoiss. Algas noorte lauluvõistlus "Kaks takti ette", Tiina Mägi käivitas "Kodulinna", algasid koolinoorte võistlusmängud, "Kurss SW", "Ahoi, poisid", "Kolm meest paadis koos koeraga", "Küsi julgesti, kysy pois", mis valmis Soome  Yleisraadioga koostöös, ja veel paljud vahvad saated.

1976. aastal määrati Lindström ETV programmi direktoriks, mõne kuu pärast programmi direktsiooni programmi peadirektoriks, kus ta kureeris kogu programmi, aitas peatoimetajatel hoida kindlat joont ning tuli neile appi, kui ootamatud päevaülesanded nõudsid kiiret lahendust. Sellest ajast mäletavad teda kõik tollased teletöötajad, ja tema omakorda teadis kõiki neid kuni nende sünnipäevadeni välja. Toetas andekaid algajaid, nagu Urmas Ott ja Reet Oja, aga hoidis tagasi ka neid, kes läksid väga uljaks. Ajad olid teadagi keerulised, uus venestamislaine tõstis pead. Oli suur risk lubada eetrisse saateid nagu Mati Talviku "Ainult üks miljon", Rein Järliku "Viiekümnendad", Mati Talviku, Märt Müüri ja Uno Maasika "Vaatevinkel", Hagi Šeini, Rein Järliku ja Feliks Unduski "Mõtleme veel" ja tol hetkel paljusid vaatajaid ehmatanud  "ÖÖ-TV". Kõik need saated olid olulised verstapostid teel laulva revolutsioonini.

1990. aastatel töötas Lindström erinevatel programmi ja tootmisega seotud ametikohtadel. Põhitöö kõrvalt pani ta 1993. aastal aluse ETV ajaloomuuseumile, mille loomisele oli ta keskendunud juba aastaid varem. 1999. aastast sai muuseumis toimetamisest tema põhitöö. Pole palju öelda, et Volli eestvedamisel on  kogutud arvestatav hulk televisiooni sünni ja loominguga seotud materjali, mälestusi, fotosid ja kirju, kostüüme, lastesaadete tegelaskujusid; vanaraualattu sattumisest on päästetud ammu unustatud, kuid TV arengus märgilist teletehnikat ja muudki, mis kõik ootavad endale väärikat kohta uude televisioonimajja sisse seatud muuseumis. Voldemar Lindströmi ja Irene Lääne ühise mõtte ja koostööna läks ETV 40. sünnipäeva eel ja järel eetrisse teleajaloo intervjuude sari "Meenutavad".

Lindström on olnud viljakas kirjamees, parasjagu põikpäine, et kui kord midagi pähe võttis, siis sellest ta ei loobunud ja ümber ei mõelnud. Sel põhjusel ta ise ka kirjastas enamiku oma  raamatutest. 1995. aastal ilmus tema koostatud "Eesti Televisioon. Arvud, faktid, sündmused", 2003. aastal "Toomas: täpsemalt Heino Mikkinist Toomas Ubani", 2005 ilmus "Fred esimene ja tema 9 kirja" Fred Olbreist (1893-1972), kaitseväe kolonelist, kellest sai 1934. a Riigi Ringhäälingu juhataja. 2009. aastal ilmus "Õukonnata kuningas – intervjuukuningas" Urmas Otist ja 2010 "Matk telemaailma".

Palju energiat pühendas Lindström Valdo Pandi pärandi hoidmisele. Ilmus kaks raamatut: fragmentaarium Valdo Pandist "Kas mäletad?" (2001) ja "Elu kui mäng mikrofoni, süsta, süstlaga, süstlata" (2018).

1993. aastal asutati televisiooni loomingulised preemiad, mida hakati kutsuma Vollideks. Esimese au-Volli sai Lindström ise.

Eesti Ajakirjanike Liitu astus ta 1960. aastal, 1975. aastal sai temast Eesti NSV teeneline ajakirjanik, 2015. aastast on ta Eesti Ajakirjanike Liidu auliige. 2004. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Volli võis olla jäik ja jäärapäine, aga ta võis olla ka mõnusalt muhe. Kui temalt ühel sünnipäeval küsiti, kuidas ta end kõrges eas tunneb, vastas ta Juhan Peegli kombel muigamisi: "Ei oska öelda, pole kogemust. Pole kunagi enne nii vana olnud…" Küllap vastaks ta naerusuisena nüüdki nii, kui küsida, kuidas seal pilve peal ka on?

Voldemar Lindströmi jäävad tänuga mäletama tema kolleegid ja kaasteelised.