Edu korral võtaks ta peaministri ameti üle Iisraeli kõige kauem ametis olnud valitsusjuhilt Benjamin Netanyahult, kelle provokatiivne stiil on talle toonud nii imetlejaid kui ka vihkajaid.

Eisenkot on seevastu vaoshoitud mees ning mõned Netanyahust väsinud valijad näevad tema rivaali suhtelist karisma puudumist ühe tema suurima eelisena.

Tema laiapõhjaline opositsiooniblokk võitis oktoobrikuistel valimistel Iisraeli parlamendi 120 kohast 48, samal ajal kui Netanyahu leer kindlustas 53 kohta, jättes mõlemad enamuseta.

Herzogiga peetud erakondade konsultatsioonide ajal toetasid 66-aastast Eisenkoti mõlemad araablaste enamusega nimekirjad, kes võivad nüüd pärast edukat valimistulemust kaalukeeleks osutuda.

Siiski on ebaselge, kas Eisenkoti blokk aktsepteeriks valitsuse moodustamisel araablaste erakondade  toetust.

Tõsise ja tagasihoidlikuna on ta paljuski vastand Netanyahule, kes on alati valmis pakkuma pealkirju püüdvaid tsitaate USA televisioonile ja sotsiaalmeediale.

Aastatel 2015–2019 kindralstaapi juhtinud Eisenkot on seadnud eesmärgiks iisraellaste ühendamise pärast Netanyahu lõhestavat ametiaega, mille jooksul riik liikus järsult paremale.

Ta on lubanud karmi kätt Läänekalda äärmuslastest asunike suhtes, kes on karistamatult palestiinlasi rünnanud, mõistes hiljutised intsidendid hukka kui Netanyahu valitsuse toetatud "juudi terrori".

Samas on Eisenkot vastu Palestiina riigi loomisele ning lubanud lõpetada Hamasi võimu Gazas ja hävitada islamistliku liikumise sõjalise tiiva.

Kõrge ohvitserina 2006. aasta sõjas Hezbollah'ga sõnastas ta nn Dahiya doktriini. Selle Beiruti eeslinna järgi nime saanud idee näeb ette massiivse sõjalise jõu kasutamist tsiviiltaristu vastu vaenlase kontrolli all olevates piirkondades.

Rahvusvaheliste suhete osas on ta lubanud süvendada Iisraeli sidemeid oma lähima liitlase USA-ga, kus kunagised parteiüleseid seisukohti Iisraeli suhtes on kahjustanud Gaza, Liibanoni ja Iraani sõjad.

Eisenkot on pälvinud laialdase avaliku kaastunde pärast seda, kui tema poeg Gal ja kaks vennapoega Gazas võideldes hukkusid.

Tema töölisklassi päritolu on veel üks osa tema veetlusest. Ta oleks esimene sefardi juudist peaminister, kelle lähimad juured ulatuvad peamiselt Lähis-Itta ja Põhja-Aafrikasse.

Erinevalt ühiskonna eliidi seast pärit Netanyahust, kelle isa oli silmapaistev professor Ühendriikides, on Eisenkot Maroko juutide poeg ning kasvas üles Iisraeli geograafilises perifeerias.

Kampaania ajal Iisraeli ühiskonna vastandlikke pooli püüdes on Eisenkot lubanud suuremat kaitset Iisraeli LGBTQ kogukonnale ning tõotanud religioossetele juutidele Iisraeli kontrolli järkumist Läänekalda üle.

Samas lükkas ta tagasi territooriumi otsese annekteerimise ning ka selliste loata asunduste rajamise, mida Netanyahu valitsus on võimaldanud ja mis on õhutanud hiljutist vägivalla kasvu palestiinlaste vastu.

Gaza osas on ta lubanud lõpetada Hamasi valitsemise 18 kuu jooksul kas USA presidendi Donald Trumpi relvarahuplaani rakendamise kaudu, mis näeb ette Hamasi järkjärgulist desarmeerimist ja võimu üleandmist, või "loovate operatsioonide" kaudu eesmärgiga hävitada liikumise sõjaline tiib.

Tegeldes kolm aastat kestnud sõjale järgnenud iisraellaste pahameele peamise allikaga, on Eisenkot lubanud piirata usuüliõpilastele antavaid erandeid sõjaväeteenistusest.

Ta lubas kehtestada "üldise riikliku teenistuse seaduse", mis nõuab ultraortodokssetelt juutidelt ja araablastest kodanikelt kas sõjaväe- või tsiviilteenistuse läbimist.

Ta on püüdnud meeldida tsentristlikele ja liberaalsetele valijatele, lubades kaitsta kohtusüsteemi sõltumatust, õigusriiki, vähemuste õigusi ja vaba ajakirjandust.

Need teemad on Eisenkoti positsioneerimisel tsentripoliitikuna võtmetähtsusega, kuna paljud iisraellased on mures selle pärast, mida nad näevad demokraatlike institutsioonide murenemisena pärast aastaid Netanyahu võimu all.