Mida me peaksime arvama sellest president Donald Trumpi lubatud suurest leppest, mis puudutab nii Ukrainat kui kogu Euroopat?

See kindlasti peegeldab Venemaa mõtlemist Euroopa julgeolekust, nagu mäletame juba detsembrist 2021, enne kui Venemaa Ukrainat ründas – sarnaseid nõudmisi Moskva tegelikult esitas ka siis: üle vaadata kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur, viia NATO tagasi 1997. aasta piiridesse ja nii edasi.

Küll aga tuleb ka märkida seda, et kõik sellised mehhanismid, mida Ameerika läbirääkijad nüüd on välja toonud, et tuleks Euroopas luua – noh, näiteks siin mingisugused dialoogiformaadid, usaldusmeetmed, relvastuskontrollimeetmed –, see kõik on tegelikult ju Euroopas eksisteerinud, näiteks OSCE vormis; isegi NATO-ga Venemaal eksisteeris dialoogiformaat, mida ka kasutati teatud aegadel üsna regulaarselt. Samuti erinevad relvastuskontrolli usaldusmeetmete lepingud, Viini dokumendi inspektsioonid, Euroopa tavarelvastuslepe. Ja Venemaa ise on pea kõiki neid lepinguid kas muutnud, täiesti kasutuks teinud või neist välja astunud. Selles mõttes on raske näha, et on võimalik luua midagi, mis ühest küljest täidaks neid nõudmisi, mida ka ameeriklased ise välja käisid – ehk et austataks kõigi riikide suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja nende õigust oma poliitilistele otsustele –, ja samal ajal siis arvestada Venemaa soove ja nende nii-öelda julgeolekumuresid lahendada. Eriti suur küsimus on see Ukraina puhul, sest seal on selge, et Venemaa ei ole oma senistest eesmärkidest loobunud.

Ja kolmas aspekt võib-olla on ikkagi see, et kuidas saab olla võimalik selline kokkulepe USA ja Venemaa vahel Euroopa julgeolekuarhitektuurist, kus eurooplased ei osale? Nüüd me nägime, et Prantsuse välisminister just ütles, et järgmisel nädalal Abu Dhabis toimuvatel kõnelustel saavad ka eurooplased olema mingil viisil esindatud. Aga antud olukorras, kus Venemaa viib sisuliselt igapäevaselt Euroopa vastu läbi halli ala ründeid, on väga keeruline ikkagi näha, et oleks selline ühisosa olemas, kus saaks mingeid edusamme nendes küsimustes praegu teha. Ja kui president Trump arvab, et läbirääkimiste ala laiendamine Ukrainalt veel tervele Euroopale muudab selle kokkuleppe saamise lihtsamaks või kiiremaks, siis ma kardan, et see on ilmselt ekslik arvamus.

Väga raske on ette kujutada, et kui need tingimused on Ukrainale ja Euroopale vastuvõetamatud, siis kuidas selline lepe saaks üldse sündida.

Jah. Selliseid valdkondi, kus kompromissi või ühist seisukohta ette kujutada on raske, on mitmeid. Võtame kasvõi julgeolekugarantiide küsimuse. Seal on Ukraina selgelt öelnud, et ta soovib ka Euroopa teatud üksuste paiknemist Ukrainas, et ta ei ole valmis oma relvajõudude suurust alla teatud arvu kärpima, et ta ei ole valmis loobuma näiteks kauglöögivõimekusest, mida jälle Venemaa kõik soovib. Siis on keeruline näha, et kuidas üldse jõuda lahenduseni, kus Ukraina tunneb, et ta julgeolek on siiski piisavalt tagatud, ja Venemaa siis leiab, et ka tema ambitsioon Ukrainas on rahuldatud.

Räägime natuke Ameerika vahevalimiste tulemusest või võimalikust mõjust sellele sõjale. Donald Trumpil tuli selline valus kaotus alla neelata, aga mida see tähendab? Presidendil on ju välispoliitikas jätkuvalt väga suur roll? Ja kuigi nüüd näiteks võis lugeda Financial Timesist, et demokraadid juba valmistavad kiiruga ette sellist 15 miljardi dollarist abipaketti ja tahavad sanktsioone karmistada, siis millised võimalused neil Ameerika süsteemis üldse selleks on?

Esiteks tasub arvestada seda, et praegune kongress on veel ametis järgmise aasta alguseni. Hetkel on ju kongressi kontroll jätkuvalt vabariiklaste käes. Seda öeldes, muidugi vabariiklased kongressis, üleüldiselt on siiski pigem Ukrainat toetavad. Kui varasemalt nad on pigem soovinud järgida oma presidendi ja administratsiooni joont ja mitte Ukrainale niivõrd palju täiendavat abi eraldada, siis pärast sellist valimiskaotust muidugi on võimalik, et see julgus ka võib-olla minna Valge Majaga vastuollu natuke kasvab.

Aga muidugi vastab tõele see, et presidendi volitused välispoliitika sfääris on väga suured ja kongressil päriselt seda suunda muuta on väga keeruline. Nad saavad teatud asju võib-olla edasi lükata, natuke takistada, aga president siiski suures plaanis saab jätkata täpselt nii, nagu ta ise seda soovib. Kui räägime konkreetsemalt sanktsioonidest, siis on mainitud, et president võib-olla sooviks ära võtta sanktsioonid Vene riiklikult investeerimisfondilt, vabastada teatud osa külmutatud rahadest, siis jällegi siin ei ole päris ühest selgust, et kas tal on volitused seda teha või mitte, sest teatud määral kongress on juba varasemalt piiranud presidendi õigust niisugust sammu astuda sellega, et on seadusandluses seadnud siis tingimused selleks, mis peavad olema paigas, sealhulgas, et siis peab olema Ukrainas rahu saavutatud ja tuleb kongressi ette teavitada 30 päeva.

Küll aga me oleme selle administratsiooni puhul näinud ka, et tihti pigem üritatakse kongressist mööda minna, teatud kohtades isegi seaduseid eirates. Seda kõike on võimalik muidugi kohtus vaidlustada, need vaidlused võtavad aega. Nii et sellist väga otsest meetodit, kuidas kongress saaks nüüd käe ette panna või siis sundida administratsiooni midagi tegema, väga palju ei ole.

Kui nüüd demokraadid võtavad kongressi enda valdusesse jaanuaris, saavad nad muidugi vastu võtta täpselt selliseid seadusi, eraldada Ukrainale täpselt sellist rahalist toetust, nagu nad soovivad. Aga kõik seadused Ameerika Ühendriikides peavad saama siiski presidendi allkirja. Jah, muidugi, kongress saab ka sellest üle sõita – siis mõlemas kojas kahekolmandikulise enamusega. Kui aga praegu neid numbreid vaadata, siis demokraatidel neid hääli kokku ei tule. See jällegi tähendaks, et oluline osa kongressi vabariiklastest peab koos demokraatidega hääletama. See on juba suur küsimus, kas soovitakse sellisel viisil ikkagi oma parteist valitud presidendi vastu minna.

Kui oluline demokraatidele ja ka neid Ukrainat toetavatele vabariiklastele see Ukraina teema üldse on? Kui läheb näiteks presidendiga kauplemiseks mingite asjade üle, siis kas Ukraina on seal eesotsas või tagaotsas, kus ollakse rohkem valmis kompromisse tegema?

Ma arvan, et vabariiklastele kongressis on päris palju meelehärmi valmistanud see viis, kuidas president Trump on üritanud seda Ukraina rahuprotsessi läbi viia. Neile ei ole selgelt meeldinud need kokkulepped, mida Venemaaga püütakse teha või on juba ka tehtud, siis näiteks Vene diisli hankimisel ja teatud sanktsioonide tühistamisel või edasilükkamisel, mis kongress heaks kiitis. Nii et ma arvan, et see on neile oluline, ja tõesti, demokraatide juhtivad senaatorid on juba indikeerinud, et Ukrainale abi eraldamise algatamine kongressis on üks nende prioriteetidest, kui nad saavad kongressi enda kätte.

Aga ei tasu unustada, et demokraadid peavad nüüd eeskätt oma valijatele näitama, et nad võtavad Trumpi ja tema lähikonna kongressi ees vastutusele. Algatatakse igasuguseid uurimisi seoses erinevate asjadega, alates sellest, kuidas on läbi viidud migratsioonipoliitikat, kuni Trumpi perekonna ärisidemeteni, kuidas on teenitud teatud kasumeid. Sisepoliitika tõenäoliselt on ikkagi demokraatide prioriteediks ka esialgu, aga ma arvan, et neil jätkub siiski jaksu ka see Ukraina teema uuesti tagasi lauale tuua.

Uurimised võivad puudutada ka just nimelt Ukraina läbirääkimisi pidavaid eriesindajaid Steve Witkoffi ja Jared Kushnerit, Trumpi väimeest. Kas see kuidagi ka võib mõju avaldada rahukõnelustele?

Ma arvan, et kahjuks see võib avaldada mõnes mõttes isegi negatiivset mõju. Kui juba esimesel ametiajal viidi läbi neid uurimisi Trumpi suhtes seoses võimaliku Vene sekkumisega presidendivalimistesse ja toetuse ja sidemetega, mis Venemaa esindajatel olid Trumpi kampaaniameeskonnaga, siis tekitas see juba toona päris palju viha Ukraina vastu ja sellist ohvritunnet, et presidenti ahistatakse selliste süüdistustega. Ma kardan, et see võib korduda. Kindlasti teatud presidendi lähikondlased, Jared Kushner on tõenäoliselt üks nendest, tulevad kongressi uurimise alla. Seal ei ole ainult Venemaa ja Ukrainaga seotud küsimused, seal on ka Lähis-Ida teemad mängus. Nii et seda eristada sellest laiemast rahukõneluste protsessist ja suhetest Euroopa ja Ukrainaga ei saa.

Ja võib-olla Donald Trump just hakkab ennast välja elama siis välispoliitiliselt, oma frustratsiooni?

Oma teisel ametiajal Trump ongi olnud rohkem keskendunud välispoliitikale. Minu interpretatsioon on see, et ta soovib jäljendada selliseid suuri Ameerika riigijuhte, presidente, nagu Ronald Reagan, kes tõesti saavutasid väga olulisi relvastuskontrollialaseid leppeid Nõukogude Liiduga, ja ta soovib saavutada midagi sarnast. Ma arvan, et ta jääb väga aktiivseks rahvusvaheliselt ja üritab, eriti nüüd lähikuudel, kui veel vabariiklased kontrollivad kongressi, võimalikult palju oma agendat ellu viia.

Tuleval nädalal leiavad Abu Dhabis aset rahukõnelused. Mida neilt oodata ja milline võiks olla eurooplaste roll? Sel nädalal jälle arutati rohkem, et kuidas Euroopa peaks olema esindatud seal?

Jah, tõepoolest, järgmisel nädalal need kõnelused Abu Dhabis on tulemas. Tuletagem meelde, et eelmised sellised kolmepoolsed kohtumised leidsid aset enne kui USA alustas oma sõjalist kampaaniat Iraanis, ehk siis jaanuaris-veebruaris. On olnud päris pikk paus sellest formaadist. Nüüd on lauale toodud väga ambitsioonikad ettepanekud. Kui vaadata seda, mida ukrainlased ise ütlevad, millised on nende ootused, siis see on palju tagasihoidlikum kui see, mida kirjeldavad Ameerika läbirääkijad. Ukrainlaste eesmärk pigem on üritada leida sellist piiratumat vaherahu, võib-olla välistada teatud objektide ründamine mõlemal poolel. Ka varasemalt on pigem edu saavutatud just sellistes tehnilistes, sõjalistes küsimustes, arutades kas julgeolekugarantiisid või siis sõjavangide vahetust.

Seetõttu ma järgmisel nädalal veel selliseid suuri pealkirju toovaid uudiseid kindlasti ei ootaks. Pigem on tegemist taas ühe sellise suure protsessi lahti lükkamisega. Ei ole ka tegelikult ikkagi väga palju indikatsioone sellest, et Venemaa oleks sellisel viisil valmis loobuma teatud oma nõudmistest, mis üldse võimaldaks mingisugust kokkulepet.

Mis puudutab Euroopa osalust nendes kõnelustes, siis ei ole ju selget arusaama või kokkulepet täna jätkuvalt, kes Euroopat niisugusel kohtumisel esindama peaks.

Kes see peaks olema?

Õnneks mina ei pea olema see otsustaja, aga on selge, et NATO idatiiva riikidel, Euroopa Liidu idatiiva riikidel, nagu Eesti, on väga oluline, et meie hääl oleks kuulda, kuna kõik see, mida seal arutatakse, eriti kui me räägime laiemast Euroopa julgeolekuarhitektuurist või piirangutest NATO tegevusele NATO piiririikides, siis loomulikult me kõik tahaksime olla selle laua taga, mis loomulikult ei ole võimalik. Eks riigid peavad selle omavahel kokku leppima, aga nagu näha, siis siiani ei ole see lihtsalt osutunud võimalikuks. Ja tegelikult ka Euroopas laiemalt puudub jätkuvalt usk Venemaa siirusesse nendel kõnelustel, sest me ei ole ka Euroopa suunal näinud selliseid hea tahte signaale, et venelased päriselt on avatud üldse deeskaleerima.