Pärandihoidlate plaan jäi taas riigi rahasüstita

Kultuurivaldkond sai 2027. aasta riigieelarves küll teatud leevendust, kuid aastaid oodatud Põhja- ja Lõuna-Eesti pärandihoidlate rajamine jäi ka seekord riigi rahastuseta. Rahandusministeeriumi sõnul tuleb muuseumite vajaduste juurde tulevikus tagasi tulla või otsida alternatiivseid lahendusi.
Kui Eesti Muuseumiühing rahandusministeeriumist rahastuse kohta aru päris, vastas minister Jürgen Ligi, et valitsus on riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia 2027–2030 koostamisel pidanud tegema keerulisi valikuid valdkondade vajaduste ning riigi rahaliste võimaluste vahel ning muuseumide pärandihoidlatele raha ei jätku.
Samas märkis Ligi, et kultuurivaldkonnas on mitmes teises küsimuses rahastust siiski suurendatud. "Kultuuriranitsa rahastust suurendatakse 2027. aastast 1,5 miljoni euro võrra ning meetme kogumaht kasvab kolme miljoni euroni aastas," kirjeldas minister.
Ligi lisas ka, et tulevast aastast suureneb kultuuritöötajate ja treenerite palgafond kolme protsendi võrra, milleks on ette nähtud täiendavalt 2,9 miljonit eurot aastas.
Ühtlasi ütles Ligi, et Põhja- ja Lõuna-Eesti pärandihoidlate vajaduste juurde tuleb tulevikus tagasi tulla või otsida alternatiivseid lahendusi. "Pärandihoidlate rajamine on suuremahuline ja pikaajaline investeering," märkis ta.
Samas nentis Ligi ERR-ile, et pärandihoidlatele raha andmine pole tema kui rahandusministri teema ja et eelarvepiiranguid järgivad valdkonna ministrid omal valikul ja võimalusil. "Nende nimekiri, kes raha ei saa, on otsatu," sõnas Ligi.
Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Liina Jänes märkis kommentaariks, et ministeerium läheb pärandihoidlate arendamise plaaniga edasi. "Kavandame pärandihoidlate investeeringut jätkuvalt tavapärases riigieelarve ja eelarvestrateegia protsessis," sõnas ta.
Peeter Mauer: esialgu vajasime kaheks aastaks 2,5 miljonit
Muinsuskaitseameti pärandihoidlate rajamise projektijuht Peeter Mauer selgitas ERR-ile, et Põhja-Eesti hoidla ehituse ja arenduse kogumaksumuseks on planeeritud umbes 39,3 miljonit eurot, mis jaguneks mitme aasta peale.
Praeguses etapis taotleti kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest eelkõige projekteerimise ja ettevalmistustööde alustamiseks vajalikku summat. See on esimese kahe aasta peale ca 2,5 miljonit eurot.
Maueri sõnul käib riigieelarve strateegia otsustamine kahes etapis: kõigepealt otsustatakse projekteerimise alustamine ning alles hiljem, täpsustatud eelarvega, ehitamine.
Kuigi praegune vastus oli eitav, ei jäeta jonni, vaid jätkatakse taotlemist järgmistel aastatel. Nii nagu on seda tehtud viimased kuus-seitse aastat, ütles Mauer.
"Eitav otsus ei tähenda, et nüüd on asi järgmiseks neljaks aastaks surnud. Riigieelarve strateegia otsuseid tehakse igal aastal. See tähendab seda, et kui me sel aastal riigieelarvest otsusega raha ei saa, esitame järgmisel kevadel kultuuriministeeriumi kaudu taotluse uuesti riigieelarve strateegia järgmisesse perioodi," sõnas Mauer.
Hoidlapuudus puudutab teravalt mitmeid mäluasutusi.
Maueri sõnul on tõsises hoidlapuuduses näiteks Tallinna kesklinnas asuvad muuseumid, nagu Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum, Kumu (kus on ruumi vaja skulptuurikogule) ja meremuuseum.
Lõuna-Eestis on olukord osaliselt leebem tänu Eesti Rahva Muuseumile, kuid paremaid hoiutingimusi vajaksid näiteks Eesti Spordimuuseum Tartus ning kaugemad muuseumid Võrus ja Viljandis.
Väikesed hoidlad ei tule ühishoidlatest odavam
Minister Ligi viidatud alternatiivide kohta märkis Mauer, et erinevaid lahendusi on küll arutatud, kuid amortiseerunud ruumide remontimine või paljude väikeste hoidlate rajamine ei tule odavam ega taga nipsust vajalikku energiatõhusust ja säilitustingimusi.
Samuti on militaarsektoriga konsulteerides leitud, et ühtne hoidla on kultuuripärandi hoidmiseks rahuajal kõige otstarbekam lahendus, ja kui kriisitase läheb kõrgeks, siis jagatakse asjad laiali.
"Ühishoidlani ei ole ju jõutud lihtsalt nii, et kellelgi tuli nipsust meelde ühishoidla teha. See on ikkagi kalkuleeritud, et see on kõige mõistlikum ja ratsionaalsem lahendus. Juba tänasel päeval praktiseerivad Tallinna muuseumid koos rahvusraamatukoguga väga halbades tingimustes sellist ühishoidlat," lausus Mauer.
Mauer nentis ka, et praegusel hetkel on kultuuriministeeriumi töö tulemusena õnnestunud saada Euroopa toetusraha, et ehitada välja üks väike hoidla Hiiumaale, mis oli samuti suures ühishoidlate plaanis olemas.
"Seal on küll oma Hiiumaa koefitsient juures, meretagune asi. Aga kümme väikest ei tule summaliselt odavam kui üks suur," lausus Mauer.
Pärandihoidlate rahastamine on praeguseks peatatud ning täpsema teabe ja edasise kavandamise eest vastutab kultuuriministeerium.
Pärandihoidlaid on planeeritud juba pikalt. Tallinna muuseumide pärandihoidlat hakati kavandama juba 2004, üleriigilisi pärandihoidlaid aga 2016. 2018. aastal kiitis toonane valitsus plaani heaks ning tegemist väärivaks. Sellest ajast on muuseumivaldkonnal olnud põhjendatud ootus, et ühishoidlad ka rajatakse.
KOMMENTAAR
Kai Lobjakas, Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi (ETDM) direktor
Valdkondliku selgelt piiritletud erialamuuseumi oluliseks keskmeks on kogud. ETDM-i eripära seisneb aktiivses kogumistegevuses, seda nii valdkondade kaasaegsete praktikate jäädvustamisel kui ka ajaloolise materjali koondamisel ja täiendamisel. Kasvatame kogusid hoolikalt kureerides ja valikuid tehes. Peame oluliseks selle jätkumist ka edaspidi. Selle toimimise aluseks on erialane ekspertiis, mis on taganud muuseumi usaldatavuse ja olulise partneri positsiooni nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel väljal ning sellest on sündinud mitmeid koostööprojekte.
Kogude hoiutingimused on läbi aastate olnud ETDM-ile kõige akuutsem probleem.
Kui muuseum 1980. aasta olümpiasuvel avati, olid valminud näitusesaalid ning sai alustada programmiga ent teostamata jäid etapid, mille käigus oleks pidanud valmima projekteeritud töö- ning hoidlaruumid.
Selle tõttu töötati trepikodades ning museaale koliti aja jooksul mitmeid kordi, viimati oli asukohaks nii mitmed muuseumi näitusesaalid. Oleme viimase enam kui kümne aasta vältel süsteemselt tegelenud olukorra parandamisega. Tänaseks on suurem osa ETDM-i museaale on hoiustatud senisest oluliselt sobilikemates ja stabiilsemates tingimustes põhihoonest väljaspool. Osaliselt kultuuriministeeriumi poolt võimaldatud pinnal, kuid märkimisväärses osas selleks spetsiaalselt renditud pindadel.
Selle kaudu on tagatud olulisele osale kogudest ka elementaarne ligipääsetavus ja kasutatavus ning muuseumile võimalus jätkata hoolikalt kaalutletud kogumise kui ühe oma põhitegevuse ning valdkondliku sidususe vahendiga.
Ent meil on probleem sellega, et me ei jaksa turult rendipindu teadmata perspektiiviks püsikuluna juurde võtta ja seeõttu pidurdub ka kogumistegevus, seda eriti suuremaformaadilist materjali silmas pidades. Kui tuua mõni näide, siis meil ei ole võimekust koguda installatiivsemaid töid või näiteks mööblit. Meil ei ole olnud võimalust võtta enda kanda näiteks kohaliku moe kollektsioneerimist, millest on mõistagi tuline kahju. Oleme pidanud loobuma nii unikaal- kui ka Standardi mööbli näidistest. Võiks ju jätkata kogumist fanatismist, kuid säilitustingimusteta oleks see vastutustundetu.
Omatulu kulub säilitamisele
Säilitatavate kogude näol ei ole tegu millegi staatilisega, vaid enamasti kogud kasvavad. See, millega tegeletakse täna, saab ka ajalooks. See on muuseumide üks keskseid ülesandeid ja vastutusi – kogusid nii luua, ehitada kui ka säilitada. Sellest loobumine tähendab lünklikke teadmisi meie kultuurist ja sellest, mis meist alles jääb. Meie puhul on selleks siis Eesti tarbekunsti ja disaini ajalugu.
Probleemiks on, et märkimisväärne osa muuseumi teenitavast omatulust, mis võiks olla suunatud programmiloomesse, ekspertiisi säilitamisse inimeste näol, liigub kogude säilitustingimuste loomisele ja hoidmisele turutingimustes. Ent see erakordselt vajalik ja möödapääsmatu tegevus jääb alati mittekasumlikuks. Seetõttu vajab see doteerimist ja see osa muuseumi tööst võiks olla kindlustatud riiklikul tasandil.
Ühishoidla näol loodav baas võimaldaks nii elementaarsed tingimused riigile kuuluvatele kogudele, ekspertiisi koondumise kui ka logistilise toimimise, mille ükshaaval, muuseumi kaupa, tagamine eraldi ruumides on luksus.
Muuseumid tegelevad väikeste kildude kaupa mälu säilitamise, konteksti hoidmise ning loomisega, et me ei unustaks ja saaks olnu juurde vajadusel tagasi tulla, ka värske pilguga.
Selle töö tegemiseks vajavad muuseumid üheselt tuge. Kogumine ega hoidla ei ole kapriis, vaid meie mälu säilitamine vajab paremaid tingimusi, et kultuuripärand säiliks ja et meil oleks ka teadmised. Me vajame hoidlat selleks, et säilitada olemasolevat, aga ka selleks, et oleks üldse võimalik koguda.
Toimetaja: Mari Peegel










