Keskealised ja vanemad inimesed seostavad teid kindlasti Eesti kõige legendaarsema kaardifirmaga Regio. Tänaseks on Regio üks teine firma, aga ise te enam pikka aega kartograafiaga ei tegele ega juhi Regiot?

Ei, Regiot ma enam ei juhi. Regio ja Reach-U pooldusid umbes kümmekond aastat tagasi. Reach-U on Regio tarkvaraintensiivsem osa. Praegu tegeleb Regio nii paberkaartide kui ka sellega seotud tarkvaraga. Oleme teatud mõttes sarnased, aga Regio fookuses on pigem Baltimaad ja natuke väljapoole, Reach-U on aga globaalne, Eestis me ainult elame.

Millal te ise viimati mõne maakaardi ostsite? Või on tänapäeval kõik telefonis ja arvutis ning kaarti enam ostma ei peagi?

See oli paar kuud tagasi, kui ma trükkisin kaardi, et see seinale panna. Ikka on nii, et ainult arvutiga ei saa.

Kas kaardiäril lõppu ei paista? Kas ühel hetkel atlas kui selline kaob ära, sest Google ja Apple annavad meile kõik tasuta kätte?

Kas see just tasuta on. Tead ju ütlust: "Kui sa selle eest ei maksa, oled ise kaup." Muidugi on mugavam küsida, et "ütle mulle tee", ja ta juhatabki kohale, aga mulle meeldib vahel ka Euroopat tervikuna vaadata, et aru saada, kus ma seal rändan.

Teine suund on personaliseeritud kaardid. Selle asemel, et osta bensiinijaamast teedeatlas, tahaksid ju hoopis seina suurust kaarti oma vanemate kodukohast, mis on võib-olla tehtud perspektiivvaates ja kuhu on peale joonistatud sinu seenekohad. Vanasti polnud üldse võimalik teha kaarte ainult ühes või kahes eksemplaris, aga nüüd saab. Ma julgustan: tellige endale isiklik kaart, mida kellelgi teisel ei ole. Minul on neid mitu, väga lahe on.

Ütlesite, et tasuta asju pole olemas ja me anname midagi vastu. Mis on see kaup, mille me Google'ile või Apple'ile anname? Tavainimene vist ei mõtle sellele, et mobiiltelefonis kaarti lahti võttes anname midagi vastu.

Kõik, mis sa seal teed. Tõsi küll, seal on linnukesed juures, kus saab keelata oma andmete kasutamise. Kuna tarbijatel on tekkinud kõige selle suhtes teatav vastumeelsus, teevad suurfirmad selle lihtsamaks, et sa oma andmed neile ikkagi annaksid.

Teisest küljest on sellest sündinud päris palju head. Katsu sa näiteks õpetada arvutitele keelt, kui sul pole neile näidiseid ette anda. Kust sa need siis saad? Kõige kergemini oma kasutajate andmete pealt. Seal on küll vahel tundlikke andmeid, aga seni on suurfirmadel õnnestunud üsna vastutustundlikult käituda. Samas on osadel inimestel väga suur vastumeelsus ja mure, nad kannavad suurfimade peale vimma.

Kogu tehisaru sai paljuski alguse kuulsatest lugudest, kus mindi lihtsalt poodi, osteti kõik maailma paberraamatud kokku ja skaneeriti sisse, et mudeleid välja õpetada. Nad ju maksid selle eest, mitte ei varastanud. Osad aga väidavad, et nad said selle liiga odavalt ja seega varastasid. See piir on hägune: kus on andmete kasutamine sulle kasulik ja kus röövitakse sind andmetest paljaks?

Reach-U, mille juht te olete, tegeleb samuti andmetega. Te tegelete nendesamade andmetega, mida me teenuse kasutajate ja telekomide klientidena maha jätame. Nendest saab teha järeldusi ja raha. Teie äri ja töö on luua nendest andmetest ühiskonnale mingisugust uut tulu?

Jah, me oleme tarkvarafirma, aga kiiksuga: meile meeldivad andmed. Tarkvara iseenesest ei olegi eesmärk, vaid just andmed ja neist saadav teadmine, mis on kasulik. Tarkvarata sa seda ei saa, nii et pead seda looma. Tarkvara võib aga teha hästi või halvasti, meie katsume seda hästi teha, mistõttu peadki olema tarkvarafirma.

Põhiline, mida me teha tahame, on andmetega tegelemine. Toon näite: mobiilioperaatorid näevad palju vaeva, et saaksime oma telefone igal pool kasutada ja andmeside oleks kiire. See pole lihtne. See on umbes nii, et sügisel kukuvad puudelt lehed, raadiolained hakkavad kohe paremini levima ning naabermastid hakkavad üksteisele sisse peksma. Siis pead kohe võrku timmima ja näiteks väljundvõimsust vähendama.

Seal on pidevalt palju hoolt ja vaeva, et meil oleks mõnus mobiilne internet. Selleks kasutatakse üht nippi: kõigi mobiiltelefonide asukohad ning telefoni tunnetatud signaali tugevus ja kvaliteet lähevad suurde andmebaasi. Seda analüüsitakse automaatselt, et leida näiteks leviauke. Selle käigus aga kasutad sa taas inimesi tasuta sensoritena ära. Mina väidan, et see on meile kõigile kasuks. Kui teha seda vastutustundlikult ja hoolikalt, andmeid lekitamata ja neid kaitstes, peaks kõik korras olema.

Tänapäeval kõik, mis andmeid koguvad – autod, spordikellad, külmkapid, robottolmuimejad, telefonidest ja teleritest rääkimata, kas praegu on juba võimalik andmete tekitaja lihtsalt isikukoodi ja nimega kokku viia?

Isikukoodiga on veidi keerulisem, aga põhimõtteliselt oleks. Kuid ühiskond, tehnoloogiafirmad ja meiesugused tarkvaraettevõtted on võtnud endale teatud enesetsensuuri ja regulatsiooni ning panevad käe ette, et kõike ikka ei tehta. Mõningaid asju keelab seadus, aga kuskil mängib rolli ka kutse-eetika.

Kas te ise loete alati külmkapi ja robottolmuimeja privaatsustingimused läbi?

Mina ei loe, vaid lihtsalt tean, mis seal enamasti kirjas on. Kui linnukese paned, on andmed läinud.

Kas te panete alati linnukesed või võtate need kõikjalt ära, kus vähegi võimalik?

Ma arvan, et olen andnud load igale poole, sest mul on lihtsalt puhas südametunnistus.

Mis pilguga te vaatate vaidlusi, näiteks Eestis, olgu need siis seotud sideandmete (tuntud ka kui metaandmed) või valvekaameratega? Kuidas neid andmeid hoitakse, säilitatakse ja mida nendega tehakse? Saan aru, et teie puutumus on igapäevane ja saate aru, millest jutt käib. Milline on teie tunnetus ja arusaam?

Iga inimese valulävi, privaatsuse riive latt on erinevas kohas. Minul ei ole sellest hullu, kui kõnnin tänaval ja tean, et tänavapoolsetel majadel on valvekaamerad. Pigem tunnen, et ongi väga hea, kui need veidi tänavale vaatavad – mine tea, millal tekib olukord, kus mõni pätt minu aiast midagi minema viib, siis saab ta kätte.

See on tõesti peenike asi, mingil hetkel võib tekkida oht. Kõigepealt pannakse ajakirjandusele suukorvid ja nii ta vaikselt lähebki. Ühel hetkel on käes düstoopia, kus kõik on salateenistuste käpa all. Seal on pisike riskikoht, mõned riigid maailmas on seda teed läinud, nii et parem on sellised arengud välistada. Praegu on meil kokkulepe, et tänavale vaadata ei tohi. Samas arvan ma, et osad tehnoloogiad ja algoritmid on meil veel alles lapsekingades.

Uuemad valvekaamerad saavad juba ise aru, mis on tänav, ja riistvara tasandil nad enamasti ei vaatagi sinna. Sa saad tõesti oma aia valve alla panna. Täna on enamikus kaamerates nii, et pead käsitsi joonistama kasti, mida kaamera tohib vaadata ja mida mitte – aga see on ju tüütu, kes seda jõuab?

On ju ka kaameraid, mis suudavad vastava andmebaasiga kõrvutades öelda, kes kõnnib – ehk siis näotuvastus?

Ma arvan, et Hiinas on seda palju arendatud. Tehnoloogia on seal kaugele jõudnud ja näo järgi saab tõesti täpselt aru, kuidas ja kes liiguvad. Meil Euroopas on aga kokkulepe, et me lihtsalt ei tee seda.

Kõlab ju jälle lause, et "mida on ausal inimesel karta". See pool, et teeme seda kuritegevuse ohjeldamiseks ja pättide kättesaamiseks, võib tunduda väga hea mõttena. On raske vastu vaielda, sest kui kurjategija saadakse kohe kätte, siis ühiskond sellest ainult võidab. Kuid kui palju me anname ära, loovutades oma andmeid nii, et ühel hetkel teab keegi meie kohta rohkem, kui me tahaksime?

Ma arvan, et see on natuke personaalne – mina tunnen, et see on okei. Mõni inimene jälle tunneb, et selle nimel, et päriselt pätte või Leedu autovargaid kätte saada, pandi kuskil politseikaamerad kinni lihtsalt seepärast, et äkki on tekkimas väga euroopalik privaatsusriive. Minule tundub see kehva variandina, et nüüd õilistame võimalikku privaatsust, samal ajal seome politseil käed selja taha ja paneme jalad ka kinni. Hiljuti olid ju ka rahapesu andmebüroo ja teised asutused käsist-jalast seotud lihtsalt seetõttu, et seadus vajas paremat sõnastamist. Nüüd sai see sõnastatud ja kõik on jälle korras.

Loen teie koduleheküljelt: "Mobiiltehnoloogiast on saanud väga võimas tööriist kuritegevuse vastases võitluses, me saame välja võtta kõnesid, sõnumeid, sirvimisandmeid, asukoha ajalugu. Kui mobiiltelefon on olnud kuriteo toimepanemisel kasutusel, on olemas jälg, mida saab kasutada nende kuritegude lahendamiseks." Teie kliendid ei ole lõviosas üldse Eestis, te olete globaalne ettevõte. Kui erinev see globaalne taju on? Ma saan aru, et siin Eestis on privaatsusõigus pigem väga kõrges hinnas, aga kui palju on riike, kus on tõesti valitud teine tee?

Ma päris nii spetsialist ei ole, et valdaks kõike Nepalist kuni Liechtensteini ja Ameerikani, aga Põhja-Ameerika on selles mõttes vabam. Euroopa on ühtemoodi, aga näiteks ka kanadalased on väga uhked selle üle, et nemad on rohkem eurooplased. Isegi Araabia maades tundub, et see pole naljategu – kui seal politseil käed liiga kõvasti selja taha panna, on kõik Jeemeni ekstremistid platsis ja majad hakkavad õhku lendama. Me ei saa minna sinna väga oma kombeid õpetama, nii see on lihtsalt.

Kas teil endal on Huawei või iPhone'i telefon?

Ei ole kumbki, mul on Samsung.

Miks see niimoodi on, et iPhone maksab 1500 eurot ja Samsungi telefoni saab poole odavamalt kätte? See ei ole ju kaks korda parem?

Ma arvan ka, et ei ole parem. Ma pole iPhone'i tükk aega käes hoidnud, aga see on hirmus raske – ma ei kasutaks seda, püksid vajuvad alla. Aga kas Google või Apple, kumb on parem? Minule meeldib Google.

Kas neil on vahet?

On küll vahet, sest Apple'il on hoopis teine ideoloogia, see maailm on hästi suletud. Google on platvormina avatum, seal on igasuguseid muid asju. Miks mina Androidi kasutan, on see, et seal on purilenduritele sobiv tarkvara olemas, aga iPhone'il ikka veel ei ole.

Tahtsin tegelikult jõuda üldse Hiinani välja. Kui küsida paljude inimeste käest, siis nad ütlevad, et pole vahet, on see Google või Apple, aga kui mängu tuleb Hiina tehnoloogia, öeldakse "ei, ei, ei". Kas teie olete oma ettevõttes Hiina tehnoloogia välistanud?

Mulle küll ei tule ette, et ühtegi niisugust poliitikat oleks. Uuemal ajal ei saa lõpuni aru ka, kas see on Hiina või hoopis Euroopa firma, mis on tarneahela kaudu endale Hiina asjad sisse pakendanud – see on keeruline. Võib-olla mingid WiFi-purgid isegi on, aga ma tõesti ei tea.

Kas me neid Hiina asju liigselt ei karda või on vastupidi – me kardame õiges kohas ja õigeid asju? Kui vaadata kodus ümberringi, siis ma arvan, et kõigil, kellel on lapsed, on pooled või enamad mänguasjad Hiinas toodetud.

Seal on vahe sees, kas sul on Hiinast ostetud tavaline PC või on sul Hiinas asuvate serveritega ühendatud päikesepargi või trafoalajaamade juhtimistarkvara. Mingil hetkel võib ju öelda: "Mis Hiina?" – mõnda aega tagasi tõmbas Anthropic mingil mudelil juhtme seinast välja kõigil, kes ei olnud ameeriklased, sest Valgest Majast oli niisugune kulmukortsutus. Hakkavad tekkima mõtted riikide suveräänsusest: kas sa oled lõpuni suveräänne, kui sinu alajaamu juhitakse tont teab kust? Need mõtted tekivad riikidel juba praegu, see on täiesti realistlik asi ja sellele tuleb mõelda.

Jällegi, kõik need seadmed on võimelised koguma informatsiooni ehk andmeid. Kui teie kohta liiguvad andmed – kas nüüd just igal ajahetkel, aga kord ööpäevas või kord nädalas – Hiina, siis milliseid mõtteid see teis tekitab?

Ma ei ole sellele üldse mõelnud, sest mina olen sellises äris, kus sellest pole hullu. Me tarnime oma tarkvara klientidele, kes töötlevad mitte niivõrd enda, vaid oma riigi kodanike andmeid, ning nemad peaksid küll mõtlema, kuhu need andmed lõpuks jõuavad. Siis kehtivad veel lihtsad reeglid: kui me tarkvara teeme, peab see vastama meie kliendi ja kliendiriigi seadustele, nõuetele ja kommetele, ning seda me ka teeme.

Kuna meie tarkvara töötab andmetega, kus väga palju on detailselt kirjas, jookseb see reaalsuses kliendi enda serverites, mitte kuskil pilves. Oleme selle lahendanud nii, et sealt väljuv info – kas andmed või mingid juhtimislauad – on juba kontrollitud ega leki. See ongi meie tarkvara väärtus. Pakume tehnoloogiat selleks, et potentsiaalselt plahvatusohtlikest andmetest saada kasulikud andmed, mis on turvalised ja okei.

Vanasti võis eeldada, et mis nad seal Hiinas selle infoga ikka peale hakkavad, nad ei suuda seda andmemassiivi analüüsida, aga kui nüüd tehisaru andmestiku kallale lasta, on see tegelikult päris ohtlik.

Tehisaru on praegu kuidagi muutunud igapäevaseks nimeks. See, et meil on head algoritmid, kehtib juba ammu. Räägitakse suurtest andmetest, Hiinast ja näotuvastusest, aga mõelgem, millal tuli seebikarbi-telefonidesse funktsioon, mis teravustab inimese näo peale. See on ju päris vana, kindlasti 30 aastat vana. See on seesama algoritm, mis põhines närvivõrkudel ning suutis pikslitest ja läbust aru saada, kes on inimene, kes on kass või koer ja mis on taust, ning teravustas siis õige koha peale. Tegu on seesama algoritmiga, lihtsalt viimase paari aasta jooksul juhtus huvitav asi: kvantiteedist sai kvaliteet. See on hiiglama huvitav asi, ma olen veetnud tunde YouTube'is igasuguseid loenguid kuulates.

See matemaatika, mis seal taga on, on niivõrd põnev. Meile õpetati vist kaheksandas või üheksandas klassis maatriksite korrutamist ja determinante. See oli tüütu ja täiesti arusaamatu, miks sellist jura meile koolis õpetatakse ja miks peab neid asju käsitsi kokku liitma. See oli nii tuim. Aga mõelge, seesama kahe maatriksi ja vektori korrutamistehe ongi see, mida kassipiltide genereerijad teevad! Lihtsalt nad teevad seda triljoneid kordi, ja see, et kvantiteedist on saanud uus kvaliteet, on niivõrd põnev. Ma natuke lihtsustan, aga maailmas on palju arvutiteadlasi, kes uurivad, kuidas on võimalik, et lihtsalt kvantiteeti suurendades tekib järsku uus kvaliteet. Me ju siiamaani ei tea, kuidas suur mudel töötab.Me saame lihtsalt aru, et ta töötab, aga kuidas täpselt?

Ometi räägime tehisintellektist igapäevaselt. Praegu on kõige kõvem jututeema see, milline on masina või süsteemi potentsiaal jätta inimesed tööta. Kardetakse, et suur osa töökohtadest kaob. Kui palju on teil õnnestunud inimesi koondada?

Mitte ühtegi sellel põhjusel! Üldse ei õnnestu koondada – Euroopa värk. Eestis on juba tükk aega inimeste puudus. Käisin 15 aastat tagasi Londonis ülikoolis, kuhu olid kokku tiritud ärijuhid üle maailma. Nad rääkisid meile: "Kas teate, et Hiinas on inimesed otsa saanud, meil ei ole neid inimesi enam!" Meie mõistes on see täiesti arusaamatu, aga mingi kvalifikatsioon on lihtsalt otsa saanud. Praegu otsid ka tikutulega taga inimest, kes suudaks keelemudeleid edasi arendada ja üleval hoida, neid ei ole lihtsalt. Aga mingisugused ametid võtab see küll ära. Kujutage ette, kunagi oli massiliselt andmesisestajaid, kes lihtsalt võtsid paberi ja toksisid sealt numbreid arvutisse, hommikust õhtuni.

Enne neid olid veel masinakirjutajad.

Ja telegrafistid! Kõik need ametid on kadunud, ning kui õnnetu telegrafist kõrvale jätta, ei ole kellelgi teisel sooja ega külma, et see amet kadus.

Aga mida see masin siis teeb? Kirjutab koodi, seda nimetatakse moodsalt vaibkoodimiseks. Kui koodikirjutaja selle koodi ette võtab, milline pilt talle avaneb?

Enamasti on kapoti all ikka õudne, aga olgem ausad – ka inimesed on teinud õudsat tarkvarakoodi! Masin on lihtsalt nii jõudlusrikas ja suudab seda teha nii kiiresti, et vaatad peale ja see on kole. Aga teda kõvasti togides teeb ta järjest paremat tööd.

Uuemate mudelitega – mis on viimase aasta-pooleteise areng – toimub üleminek agentidele: sa saadad ühe masina teise kallale ja käsid ta peale karjuda, et kuule, lõpeta see kood ilusti ära! Niimoodi teevad nad järjest paremat tööd ja võib öelda, et teatud tööd on tarkvaratööstusest kadumas. Ma ütlen, et see on väga hea! Kõrvalt vaadates tundub, et tarkvaratööstus tähendab patsiga poisse ja tasuta kohvi. Selle sees on aga ka hästi palju tuima ja tüütut tööd, kus pead lihtsalt programmeerima tollideklaratsioonide sisestamise vorme.

Uskuge mind, see sisestamine on pärast jube, aga sellise koodi tegemine ei ole ka asi, mille nimel käia neli aastat ülikoolis õppimas. Saad diplomi ja hakkad programmeerima koodi, mille tulemusel saab käsitsi tollideklaratsioone sisestada – see on ikka suhteliselt nüri asi. Nüüd saab selle masinale lükata.

Kas masin teeb ka vigu või sõltub kõik sellest, mida inimene talle ette ütleb? Seda nimetatakse promptimiseks ehk palvete esitamiseks. Kas vigu teeb inimene, kes annab ülesande valesti, või teeb vigu masin?

Masin teeb ikka hullult vigu! Ta läheb küll järjest paremaks ja see ongi põhjus, miks kogu see teema nii palju laual on. Masinate, tehisaru või keelemudelite võime paremaks saada on olnud väga kiire. Varem toimusid muutused kümne aastaga, nüüd aga ühe aastaga – see on täiesti uskumatu! Vaatasin poolteist aastat tagasi loenguid, kus tutvustati, kuidas keelemudel töötab ja juttu ajab. Lihtsustatult toimib see nii, et mudel ennustab eelmiste sõnade pealt, milline on järgmine sõna. Kuidas ta seda ennustas? Ta oli kogu maailma raamatud läbi lugenud ja sealt õppinud, et kui inimesed ütlevad need kümme sõna, mis on siis tavaliselt üheteistkümnes. Selle peale mõeldes tekkis küsimus: kuidas saab nii Pythagorase teoreemi lahendada? See on ju jabur!

Mõned asjad tundusid ilmvõimatud, aga läks poolteist aastat mööda ja kõik on muutunud. Tundub, et masin hakkab juba mõtlema ja niimoodi jääb ka vigu vähemaks. Nüüd on küsimus selles, mida sa teed: kui ma pean kliendile andma soovituse, kas 80 protsenti on piisav täpsus, kui seal on taga kümned miljonid? Masin paneb praegu 80-protsendise täpsusega vabalt, võib-olla isegi kehvemini. Meil on reegel, et masin teeb küll, aga inimene vastutab. Seda võib võrrelda olukorraga, kus keegi ütleb: "Ma ei tea midagi, siin on vead, aga mu klaviatuur tegi!" Keegi ei saa väita, et tema ei teinud ja klaviatuur pani vale tähe!

Ma ütlen ikka, et sina vajutasid vale tähe! Masinatega kipume millegipärast nii ütlema. Olen aeg-ajalt saanud e-kirju, kus on kirjas: "Tehisaru genereeris mulle ühe faili, ma ei jõudnud seda läbi lugeda, aga saadan sulle." Mis asja?! Mina ootan ikka sinult kirja ja sina kirjutad sinna alla.

Aga mille eest saadavad sellised firmad nagu teie praegu klientidele arveid? Klient saab ju endale ise osta tasulise tehisarupaketi, tehisaruga oma vajadused üle käia ja vahendajat ei olegi enam vaja.

See on praegu tarkvaratööstuses suur küsimus: huvitav, kuidas teie majandusmootor üldse töötab? Väga paljud tarkvarafirmad müüvad lihtsalt töötundi. Kes veel töötundi müüvad? Näiteks advokaadid. Aga advokaadid töötavad juba päris palju ka protsendi ja edukustasu pealt, kuigi seda peetakse liigkasuvõtmiseks.

Tarkvaratööstuses on väga suur osa lihtsalt tunnihinna müümine. Isegi niimoodi, et tarkvarafirma on justkui renditööjõu müüja, nagu koristusfirma või maasikakorjajad. Rendid oma inimesed kliendile, ja kui klient paneb nad lollisti tööle, laiutad käsi ja võtad selle eest raha. Meie seda ametit ei pea. Meie hindame, mis asi maksta võiks, ja kui läheb rohkem aega, saame vastu näppe.

Nüüd võiks tehisaru meid kõvasti aidata, sest töötad poole kiiremini ja võtad ikka sama raha. Võiks ju hea tulemus olla! Aga näis, kuidas see arvutite ja tarkvaramaailmas minema hakkab.

Kui vaadata Eesti riigi otsa, siis meil on tubli digiriik ja riigihangetel on kombeks arveldada just nimelt töötundide kaupa. Hetkel on reegel lihtne: mida odavam, seda parem. Aga kui arendaja paneb hommikul agendid enda eest tööle ja kontrollib kiiresti üle, mis toimus – või ei kontrolligi, lihtsalt saadab riigile –, kas siis üldse sobib nii arveldada? Kas riik peaks üldse selliseid hankeid hakkama välja kuulutama?

Ei tea. Meie astusime vist juba seitse aastat tagasi sellest ärist välja, sest see tundus nii nõme viis töötada. Mida odavam, seda parem. Ise ei võta mingit vastutust, vaid laiutad käsi ja ütled, et klient käskis nii lolli asja teha – kes meie oleme, et vastu vaielda. Maailm on suur ja me läksime laia maailma tegema asju nii, et klient tuleb meie juurde ja küsib, mida me soovitame teha.

Siis me soovitame ja pärast teeme ära ka – see annab niivõrd palju. Praegu tundub mulle, et seal pole tehisaru veel kanda kinnitanud. Ma pole näinud, et tehisaru oskaks mõtteid lugeda. Kui sa lähed kliendi juurde ja räägid temaga, näed tema näost, mida ta mõtleb, isegi kui ta seda ei ütle.

Suurematel klientidel on sageli nii, et üks osakond ütleb üht ja teine tahab teist. Siis pead kuidagi välja sõeluma, mida tuleks teha olukorras, kus sa näed, et inimene tahaks midagi öelda, aga ei tohi, sest saaks firma poliitika tõttu vastu näppe. Ma ei näe, et tehisaru tuleks praegu ja teeks meie eest midagi ära. Küll aga lähed pärast koju ja kasutad tehisaru, et kliendile memod kiiremini kokku panna. Selles osas me kasutame seda juba igapäevaselt.

Kas kehtib endiselt reegel, et erasektoris on kliendid targemad kui avalikus sektoris – kui talitad võõra rahaga, siis sa tihtipeale kõige selle peale ei mõtle.

Ma ei tea, ma pole avaliku sektoriga ammu kokku puutunud.

Kui ma oma tuttavate IT-ettevõtjatega räägin, siis nad ütlevad, et riigi puhul on endiselt üks halb asi see, et nad tahavad maksta võimalikult vähe.

Jah, aga suurtes korporatsioonides oskan ma küll öelda, et need kulude kokkuhoiupressungid on päris suured. Ega maailma majandus tegelikult nii väga heas seisus olegi. Ma ei tea, kuna need jamad juhtusid – hakkasid pihta 2000. aastal või võttes seda veerand sajandit –, aga me oleme sammunud ühest kriisist teise. Seda on suured riigid mõnuga finantseerinud lihtsalt raha trükkides. Nüüd hakkavad nad varsti pankrotti minema.

Kreeka läks pankrotti, aga kuna Kreeka oli väike, siis see ei loe – nüüd aga hakkavad pankrotti minema Prantsusmaa või muud sellised tegelased. Ega see oranž mehikene üle ookeani niisama hüppa, see on ikka sellepärast, et Ameerika ei saa enam samamoodi raha trükkida. See on tema reljeefne viis probleemi lahendada. See aga toob kaasa ka suurfirmade hinnasurve oma tarnijatele, nii et nad hakkavad oma hinnaodavusega vaikselt riiki meenutama.

Kui nüüd tellida mingi toode, näiteks tarkvaraprogramm, mis kliendi jaoks mingisuguseid probleeme lahendab, siis on üks osa kuludest tõenäoliselt seotud sellega, kui palju tellimine, kirjutamine ja töölesaamine maksab. Lisaks on ju vaja teha uuendusi ja seda käigus hoida. Kas praegu võib öelda, et tehisaruga koodi kirjutamine on kiirem ja odavam, aga kas see on praegu ka elutsükli mõttes odavam?

Ei tea, elutsüklit pole keegi veel jõudnud läbi käia. Koodile peale vaadates ütlevad osad programmeerijad küll, et seda on võimatu järgmised viis aastat üleval pidada. Osad jälle ütlevad, et polegi vaja pidada, kirjutad viie aasta pärast uue tarkvara. Nagu ma alguses rääkisin, me oleme rohkem andmefännid. Andmetega on tõesti nii, et kui sa need tuksi keerad, siis neid enam tagasi ei saa. Tarkvara teeb mingi vea – paned uue tarkvara või tuleb järgmise põlvkonna tarkvara. Võib-olla ei olegi tarkvara vaja viis aastat üleval hoida, vaid kustutad selle aasta pärast maha ja teed võimekama tehisaruga uue tarkvara, senikaua kui andmed on alles ja tuksi keeramata. Aga kui me teeme praegu tarkvara, mis säilitab andmeid, ja seal peaks midagi tuksi minema, siis on need andmed igavesti tuksis.

Raske öelda, aga minu kogemus on see, et tarkvara esmaversioonide või prototüüpide tegemine on läinud küll kümme korda kiiremaks. Miks see loeb, on see, et enamasti ei tee me ju tarkvarafirmades tarkvara enda jaoks, vaid kliendile. Enamasti klient ei tea, mida ta tahab. Üks inimene võib-olla teab, aga tema kolleeg ei ole temaga samal lainel. Traditsiooniline meetod annab neile ühe suure paberipataka, kus on nõuete loetelu või süsteemi kirjeldus. Kaasaegne inimene jääb kahe lehekülje pärast magama, ta ei loe lõpuni. Aga kui sa teed valmis mingi prototüübi, mida ta saab ise klikata, saad asjalikku tagasisidet. Nende prototüüpide tegemine oli siiamaani suhteliselt kallis, aga nüüd on see läinud hästi kiireks ja odavaks.

Kui tehisaru kirjutab koodi, siis millega tegelevad need inimesed, kes siiani koodi kirjutasid?

Midagi peab tõesti muutuma, sest see lihtsalt koodiridade arvutisse toksimine ei ole tegelikult lõpuni kõige mõnusam töö. See on ka looming, see on nagu pildi maalimine! Ma olen programmeerijana töötanud ja tõesti on nii, et lähed oma soone peale, elad oma maailmas ja see annab niivõrd palju, kui suudad luua mingi algoritmi kontseptsiooni ja arvutile midagi selgeks teha. See on nii võimas tunne, et oled midagi loonud – oled loonud justkui klaveriteose või luuletuse. See on loominguline töö, aga seal on ka väga palju tüütut tööd.

Ma ei ole suur kunstnik, aga ka maalidel on lõuendi ettevalmistamist. Ma arvan, et neilegi meeldiks, kui see toimuks kiiremini. Tarkvaratööstuses on ka seda väga palju. Kui ma saaksin mingit tüütut tööd masinale lükata, saaksin teha midagi loovamat. Võiksin pöörata näo rohkem kliendi või tellija poole ja saada paremini aru, mida ta tahab.

Kui IT-sektoris töökohad kaovad – olen uudistest lugenud, et ka Eestis on olnud uudiseid Pipedrive'i, Telia suurkoondamistest ja nii edasi –, kas samast sektorist tekib siis juurde uusi töökohti, kus saab tegeleda loomingulisemate ja inimesele omaste asjadega, või tekib midagi muud?

Selle sektoriga on tegelikult keerulisem, raske öelda. Pipedrive on tarkvarafirma, mis on teinud tarkvara endale, aga neil on seal ka hästi palju klienditeenindust ja müüki. Ma võtan küll riski teise firma eest rääkida, aga seal on palju seda, et pead uusi kliente peale tõmbama ja oma tarkvara müüma. Võib-olla pool inimestest ongi müügiinimesed. Kui nüüd omanik otsustas, et agressiivne laienemine pole teemaks, vaid tahetakse hoida taset ja olla kasumlikumad, siis saadetakse müügi ja müügitoe inimesed ära. Meie lehes aga kirjutame, et tööstusharus koondati inimesi. Telekomides on samamoodi väga palju klienditoe ja sedasorti funktsioone. See ei pruugi tähendada, et nüüd tarkvara tegijate arv vähenes.

Ma aga kujutan ette, et selliste tüütuma töö tegijate arv tõenäoliselt väheneb. Testijatel võib osutuda keerulisemaks, sest masinad teevad tuima testimist ise. Tavainimene ei taju seda, kas sul on Google Chrome, Firefox või Safari, aga seesama tarkvarakood võib erinevates kohtades käituda erinevalt. Testijate töö on traditsiooniliselt vaadata, kas kood töötab, samas kui programmeerija selle pärast ei muretse – testija lihtsalt ütleb, et näed, siin millegipärast ei tööta, seal töötab. See muutub aga ikkagi rutiiniks.

Minu kogemus testijatega on see, et nende võime, kuidas nad mõtlevad, on niivõrd kasulik tarkvara tegemise protsessi alguses. Juba kliendist arusaamise faasis on neist kasu, et kaasa mõelda, mida tegema peaks. Ma arvan, et vähemalt meie majas ei jää ükski testija üle – nad saab lõpuks ometi appi kutsuda tarkvara tegemise protsessi alguses, kus nad saavad nii palju kasulikumad olla.

Kui mult keegi oleks kümme aastat tagasi küsinud, kelleks õppida, oleksin kõhklemata soovitanud õppida programmeerimist, IT-valdkonna inseneriks. Täna ma seda soovitust enam anda ei julgeks – kas teie julgete?

See on nii ja naa. Ega tarkvara kuhugi ei kao. Kui mõelda kõikide kavalate masinate peale, siis on see juba päris vana sõnakõlks, et näiteks auto on juba tükk aega rohkem tarkvara ja vähem riistvara. Keegi pidi selle tarkvara tegema. Kõik need kütusesäästlikkused ja asjad – tarkvara on seal taga. Täna ma ütleksin, et osa tarkvara on maailmas tegemata jäänud sellepärast, et see oli liiga kallis.

Oled näiteks kuskil Lõuna-Eestis meierei ja sa ei saa endale lubada tegevuse optimeerimiseks vajalikku tarkvara, sest selle tegemine on nii pagana kallis. Rätsepatöö oli kallis. Siis pididki lootma mingisugusele veebilehele või pilveteenusele, kuhu saad asju panna, aga sa ei saanud alati täpselt seda teha, mida tahtsid. Võib-olla olen mingi eriti ökoseebi tegija ja see tarkvara ei anna mulle midagi. Aga kui me suudaksime tarkvara tegemise kiiremaks ja odavamaks muuta, siis võib-olla ei kao tarkvaratööstusest midagi ära. Põhimõtteliselt on tarkvaratööstus ikkagi teisi teenindav. Võib-olla tasub õppida midagi, mida see tarkvara teenindab. Keemiatööstuses ja bioloogias on nii palju asju teha.

Selge on see, et tehisaru ei võta ära arstide ja õdede tööd, hambaid ei hakka tehisaru tulevikus ravima. Kelleks siis õppida, et endale kindlat tööd leida?

Tundub, et arste, õpetajaid ja insenere on hullult vaja. Ma pakuks võib-olla ka robootika valdkonna. Me võime ju droonide pealt teha hiiglama võimsad algoritmid, mis leiavad maasikate vahelt üles umbrohu, aga mis siis? Senikaua ei ole neist kasu, kuni sul ei ole masinat, mis läheb ja selle umbrohu välja tõmbab.

Kujutan ette, et see, kuidas inimesed saaksid maailmas mõnusamalt elada, jääb praegu selle taha, et meil lihtsalt ei ole inimesest käeliselt osavamat masinat. Kaubaaluste tõstmishargid ju on, aga kipsplaati ei pane täna lakke veel ükski masin. Aga mõelge, miks see ei võiks nii olla!

Praegu on Eestis lisaks tehisaru buumile ikkagi ka korralik sõjatööstuse buum. Kas Reach-U-d tõmbab ka kaitsevaldkonna poole?

Tõmbaks küll, kuid me oleme natuke hiljaks jäänud. Teised on sinna juba ette jõudnud. Aga olgem ausad, ennast tuleb kaitsta ja tarkvaraga on seal hirmus palju teha. Ka nende edusammude taga, mis on tehtud nii enda kaitsmiseks kui kahjuks ka ründamiseks, on ju tarkvara. Mõelge, selleks, et lennata üldse kuskil GPS-ita – see on tarkvara. GPS-i võltsida – jälle tarkvara. Nüüd, et lennata ilma GPS-ita – jälle tarkvara. Seal on nii palju teha!

Räägime natukene ka andmekeskustest, sest tehisaru nõuab järjest suuremat võimekust päringute teenindamiseks ja see eeldab arvutusvõimsusi. Kas kogu pilvepõhine teenus ei ole praegu liiga kättesaadav ja odav? Pean silmas seda, et kui seda hakatakse üha rohkem kasutama, ei pruugi ressurssi ühel hetkel enam jaguda.

Seda peab tõesti arvestama: tehisaru kasutus on praegu väga hullusti subsideeritud. Ameerika suurte riskikapitalistide ja nende ahnuse najal on hinnad aetud hästi odavaks lihtsalt selleks, et kasvatada kliendibaasi ja saada nende käest andmeid asja ülesehitamiseks. Kui sa saad midagi tasuta, siis oled ise kaup. Sinna läheb meeletu arvutusvõimsus. Ega meil pole enam ammu võimalik osta arvutitele ja telefonidele mõistliku hinnaga mängugraafikakaarte – kõik tõmmatakse nagu tolmuimejaga arvutuskeskustesse ära. Me kõik kannatame niimoodi ja maksame seda maksu üht- või teistpidi. Lisaks on elektrienergiaga nii ja naa – see on vist pigem lokaalne. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga lugesin kuskilt, et näiteks Saksamaal läheb andmekeskustele viis korda rohkem elektrit kui kogu sealsele elektritranspordile.

Niipidi võttes me ju mõtleme, et elektritransport on suhteliselt väike, aga tundub ikkagi väga suur asi – andmekeskused on aga viis korda suuremad. Saksamaal pandi vist viimased tuumajaamad kinni, aga arvutuskeskused võtavad umbes kahe tuumajaama jagu energiat. Tehisaru osa on seal veel väike. Kujutage ette, praegu kasutab tehisaru kohutavalt palju energiat, sest see tehnoloogia on tegelikult alles nii lapsekingades. Kogu tehisarufirmade majandusmootor kukub lihtsalt kokku, kui nad ei suuda saavutada kolm kuni viis korda suuremat energiatõhusust. Võib-olla juba viie aasta pärast see õnnestub. Praegu ei ole see mudel üldse jätkusuutlik, aga mis sa teha saad, see on alguse asi.

Ehk sellisel kujul, algelisena ja ülimalt ebaefektiivsena, ei ole võimalik tehisaru kõigile kättesaadavana hoida?

Senikaua nautige seda, kuni see on veel poolmuidu käes – tehke oma kassipildid kähku ära. Pärast enam nii odavalt tõenäoliselt ei saa, välja arvatud juhul, kui tuleb järjekordne revolutsioon ja see muutub meile jõukohaseks. Samas on see ekslik müüt, tegelikult peab arvestama kaht eraldi poolt: üks on mudelite väljatöötamine ja treenimine, teine aga kasutamine. Me isegi ei taju seda, kuid väga paljud mudelid jooksevad juba meie telefoni sees, ilma et nad kuskil arvutuskeskuses käikski. Teine tase on see, et kellel on kodus korralik mänguarvuti, saab sinna installeerida sama mudeli. Tõsi, see on palju väiksem, aga teeb väga palju asju ära. Inimesed lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, sest natuke on teadmisi vaja. Tegelikult ei ole paljud asjad üldse nii hullud ja on vägagi kättesaadavad, aga kes viitsiks – palju lihtsam on ju lihtsalt vestelda.

Kas lõpuks võtab see tehnoloogia meid üle? Milleks tehisaru võimeline on ja kas lõpuks saabub siis kauaoodatud singulaarsus?

Ei tea, osad väga kardavad seda. Tõesti ei tea, see läheb juba pooleldi filosoofiasse, kus minu ettevalmistus ja võib-olla ka mõistus ei võimalda kaasa rääkida. Aga üks vahva mõttekäik oli selline: mine tea, kui tehisaru muutubki ülikõikvõimsaks, äkki ta saab aru, et tal on inimest ennast teenindama natuke ikkagi vaja, ja jätab meid alles.

Küsimus on ju selles, mida me oleme tehnoloogiale ette öelnud. Seesama paradoks, millest tehisaruga seoses ikka räägitakse, seisneb selles, et kui anda talle ülesanne säästa planeeti Maa, jõuab ta varem või hiljem tõdemuseni, et inimene on planeedi kõige suurem oht.

Jah, peab tõesti olema ettevaatlik, kuidas teda treenida. See on jällegi pooleldi filosoofia, aga kui mõelda, kuidas tehisaru alguse sai ja kuidas mudelid üldse mõtlema hakkasid: neile topiti kogu inimkonna looming sisse ja sealt nad õppisidki. Inimkond on oma ajaloojooksul olnud ikka uskumatult kõrilõikajalik! Miks peaks masin siis kuidagi õilsam olema – ta pole paradiisi ju näinudki! Ta on näinud ainult seda, mida meie, inimesed, oleme mitmesaja aasta jooksul teinud – üksteist reetnud ja nii edasi.

Samas on tehnoloogia meid ju viimased 100 kuni 150 aastat üle võtnud. Võime muidugi minna tagasi ka kaugemasse minevikku alates ratta leiutamisest, aga mõeldes aurumasinatele, telefonile ja televiisorile. Teie mäletate kindlasti veel aega, kui helistamiseks tuli võtta kaasa kaks kopikat, minna telefoniputkasse ja alles siis said helistada.

Siis pidid veel järjekorras ootama ja nii edasi. Niipidi võttes on tehnoloogia elu kogu aeg mõnusamaks teinud – miks peaks tehisaru seda nüüd ebamõnusamaks tegema? See on küll positiivne vaade asjale.

Kas siis olid suhted inimeste vahel tugevamad? Mõeldes praegu sellele, mida tehnoloogia pakub – sa saad tegelikult väga lähedaselt suhelda inimestega, kes asuvad väga kaugel. Ma ei pea siin silmas ainult häälkõnet, vaid videokõnesid ja nii edasi. Kuidas teile tundub – paljud ütlevad, et tehnoloogia on inimeste vahele kiilu löönud ja me oleme rohkem kahekesi koos tehnoloogiaga?

Tehnoloogiaga on see, et kui üks ei meeldi, võtad järgmise. Inimestega on keerulisem. Valikuvõimalused on ju suuremad – see on ühest küljest nii. Teine asi on see, et praegu on see tehisarus küll vähenev, aga vahepeal käis treenimine väga palju selle peale, millist vastust mudel andis. Mudel andis vastuse ja siis küsiti päris inimeste käest, kumb vastus on parem või meeldivam. Mõelge niimoodi: kui esitatakse küsimus, kas sa võitsid loterii, siis muidugi meile meeldib, kui vastatakse, et võitsid, aga see on ju vale fakt! Selle käigus, kui prooviti mudelit paremaks teha, muudeti need inimeste jaoks – ma ütleksin – lipitsevamaks. Sellisega on mõnel inimesel ju mugavam suhelda.

Kuidas te ise igapäevaselt kõige rohkem suhtlete? Kas inimeselt inimesele silmast silma, saadate e-kirju või hoopis SMS-e? Mis on teie kõige levinum suhtlusviis?

Uuemal ajal ma ütleksin, et vist videokõne. COVID-i tulemusena muutus hübriidkontor normiks ja sealt läks asi kergesti sinnapoole, et palju suhtlust toimub lihtsalt arvuti taga, üle Teamsi ja muude lahenduste. Nüüd on probleem selles, et sa ei näe inimese nägu või mõned lihtsalt ei näita seda. Kehtib ju vana lugu, et enamik inimkommunikatsioonist ei ole verbaalne, vaid seisneb selles, et loed teise inimese nägu ja kehakeelt. Kui see ära võetakse, oleme justkui paljudest asjadest ilma jäänud. Ma näen, kuidas see on juhtunud ning kui palju on üksteisest möödarääkimist ja ülerääkimist – see on täitsa uskumatu!

Kuidas maakera paari kilomeetri kõrguselt paistab?

Lapik, peab veel kõrgemale minema, et ümmargusena paistaks.

Jõudsin selle teemani, sest teie hobi on purilennundus. Saan aru, et tehisaru purilennundust ära ei kaota – ekraani ees võid sa ju lendamise tunnet proovida ja kogeda, aga see pole vist päris see?

Purilendamisel ongi see mõte, et sa lendad ise, see on nagu sport. Suusatamist on telekast vahva vaadata küll, aga minu arvates on ise suusatada veel parem.

Aga miks te ilma mootorita lendate? Miks te ei ole valinud mootoriga lennukit?

Kes sõidab jalgrattaga ja kes sõidab motikaga – minule meeldib sõita jalgrattaga ja lennata niimoodi, et see on nagu sport. Purilennukiga lennates peab aju kogu aeg töötama ja sa oled seal rohkem loodusega üks. Sa ei saa lihtsalt punni põhja panna, et mootor veaks sind edasi – sa pead taevast lugema. See on meeletult vinge vaheldus!

Vene piiri ääres te vist enam ammu ei lenda?

Ei, ikka lendan, sest juriidiliselt on lubatud sinna päris lähedale minna ja ma suvelgi lendasin. Nüüd on muidugi see huvitav asi, et GPS-i segamine on nii kõva, et sa pead ikka väga täpselt teadma, kui kaugele tohib minna. Õnneks on Peipsi nii selgesti arusaadav asi.

Mitu korda olete maa ja taeva vahel kõlkudes, kus olete ainult teie ja lennuk, kogenud olukorda, et surm on silme ees?

Ei ole kordagi.