Kuivõrd isiklik otsus see oli või kuivõrd on see survestatud otsus? Kõrvaltvaatajale ei tundu, et te mõtlesite vabatahtlikult, et enam ei töötaks ja läheks ära. Mulle tundub, et keegi avaldas teile survet ja sundis teid lahkuma. On mul õigus?

Päris ootamatu küsimus. Ega ma ei hakka siin hämama, et see vastus on kusagil seal keskteel. Ma ei saa öelda, et otseselt oli surve, samas oli see mõistlik kokkulepe. Jah, juriidiliselt ma lahkun omal soovil, aga ka koolipidaja ehk haridusministeerium oli viidud sellisesse seisu, et haldussuutlikkus kaebustele – päris kaebustele, libakaebustele, AI poolt toodetud kaebustele – ja tegelike asjaoludega see haldussuutlikkus ja halduskoormus on juba nii suur, et see oli ebamõistlik. Samas ka kogukonnas ja initsiaatorid, kes hulgaliselt kaebusi initsieerisid, aga ässitasid ka õpilasi allkirju koguma ja nii edasi. See killukeste kogum oli ikkagi piiri peal. Et töörahu tagada, siis see on mõistlik samm.

Kas nende killukeste hulka kuulub ka see, et te saite autokompensatsiooni just nimelt haridusministeeriumi käest sõitude eest, mida te tegelikult ei teinud? See summa oli natuke üle 4000 euro ja teie kohta käib uurimine. Kas see on ka üks killuke sellest kõigest?

See on ka üks killukene ja see on kahetsusväärne.

Aga asutuse juhina te ju teadsite, et kui te niisuguseid asju teete, siis jääte ühel või teisel hetkel vahele. Eestis ei ole niimoodi, et ei jää vahele.

Kahjuks ei saa meil siin väga detailselt aastate taha minna. See on ikkagi struktuurne probleem, mida on ka haridusministeeriumi ametnikud ise tunnistanud – et seda käsitleda palgakomponendina või ühe töötasu osana. See on olnud tegelikult – ütleme siis välja – selline komme aastatetagusest ajast, mida lihtsalt mina ullikesena jätkasin. Kui ma Tallinnas töötasin, siis ma ei teadnud autokompensatsioonist mitte midagi.

Teil jäi mulje, et võiksite seda kõike teha, aga hiljem selgus, et see ei ole nii?

Ega ma ikka tunnetasin, et see ei ole päris õige, aga minul ei olnud seda initsiatiivi või hakkamist, et õigel ajal pöörduda, et kuulge, räägime selle asja selgeks. See lihtsalt jäi niimoodi ja on kahetsusväärne. Loomulikult au see ei tee, halvasti on. Seal ta on, võtke või jätke, maksin tagasi. Aga sellel ei ole praegu nii suurt tähtsust kui sellel, et rikkumine on tehtud ja reaalne.

Mis see põhjus siis on, miks te sealt koolist lahkute? Eesti riik on võtnud suuna, et meie haridus on ainult eestikeelne. Hakkasite seda eestikeelset haridust sisse viima ja see kool on tegelikult kolmes kohas: Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel. Ma kujutan ette, et Narvas võivad olla koolis sellised õpilased, kes pole kordagi elus ühtegi eestlast näinud ja temaga eesti keeles suhelnud. Hakkasite liiga radikaalset eestikeelset haridust sisse viima?

Kohtla-Järvele tulla, siis võib-olla seitsmendas klassis noor, kes on vene koolis käinud, kogeb esimest korda eestlasega kohtumist. Aga Narva suunas see võib tõesti olla, et ta on kas kutsehariduses või gümnaasiumis, kui esimest korda kohtub päris eesti keelt kõneleva eestlasega.

See küsimus on tegelikult pigem filosoofilisem. Kui me tuletame meelde Eesti põhiseaduse preambulit, siis Eesti riigi ja eesti kultuuri kestmine on eesmärk, miks seda Eesti riiki üldse peetakse. Siis tulla ja nõuda, et mina kasutan siinseid teenuseid ja heaolu, aga mul ei ole soovi austada eesti keelt – selline mentaalsus ja suhtumine on väga suures osas levinud.

Kas see on selline suhtumine, jah?

Sellist suhtumist esineb väga palju, et mida te tulete meile seda eesti keelt peale suruma, meil pole siin vaja, meil on siin oma asi. See ongi see koht, kas Eesti riik hoiab kanna maas või lööb kanna maha. Nüüd ongi see väga peenetundeline küsimus, kas me hakkame suruma seda eesti keelt ja kultuuriruumi, kui teine ütleb, et ei taha seda eesti keelt või riik kehtestab, et meil on eestikeelne haridus. Me oleme neid jutte rääkinud, et seda oleks pidanud 30 aastat tagasi tegema ja nii edasi. Seetõttu, kui te küsisite minult, mis see põhjus on, siis üks põhjus on ka see, et võib-olla see muutuste juhtimine, mis eestikeelset haridust minu juhtimise läbi püüdis sinna kiirkorras tuua, vajab väga suurt empaatiavõimet.

Sellest jäi teil puudu?

Ütleme nii, et täna jäi puudu. Kuna see protsesside kogum on praegu selline, siis tuleb koolijuhtimine üle anda, et asi saaks rahuneda.

Aga mis see õige vastus on? Ega teie ei ole selle eest vastutav, Eesti ajalugu ongi selline. Õpilased tulevad, eesti keelt sõnagi ei oska ja mõned on ju ka täiskasvanud. Kõik ei ole noored inimesed, ka täiskasvanuid õpetatakse ning õpetajad ei oska eesti keeles õpetada ja neil tulevases elus võib-olla eesti keelt kunagi vaja ei lähegi. Mis on siin õiglane lahendus, et kõik on rahul ja kool ei jookse laiali? Ma saan aru, et väga paljud õpilased ja ka õpetajad lahkusid koolist, õpilaste hulk vähenes suurel määral.

Ütleme niimoodi, et pooleteist aasta jooksul on 160 inimest töötajatest vahetunud. Nendest ligi 100 on õpetajaskond, kes ei vastanud kvalifikatsiooni- või keelenõuetele, samas võisid neil olla väga head kutseoskused. Nüüd on küsimus, kuidas me seda interpreteerime: kas meilt kõik õpetajad lahkuvad või nad lahkusid sellel põhjusel, et nad ei vasta nõuetele. Ongi suur muutuste periood praegu meil käsil.

Kokkuvõttes me oleksime saanud pooltoonidega edasi minna või teha nägu, et me teeme eesti kooli, aga tegelikult vaikselt teeme ikkagi vene keeles, sest nad ju ei saa aru. Ja siis paneme juurde tunde ja deklareerime, lööme kulpi, et meil on ikkagi tõhustatud eesti keele õpe. Aga kui seda teha päriselt ausalt, siis ongi see väga valus.

Teisest küljest on need õppijad, kes tulevad umbkeelsena ja peavad eestikeelsesse keskkonda sulanduma – nad on tegelikult ka õnnetud. Siin tuleb nendest täiesti aru saada. Me võime ja peamegi teatud määral süüdistama varasemat haridusjuhtimist nii Ida-Virumaal kui Eesti riigi poolt, mis on olnud väga lõtv, aga sellest pole eriti kasu. Siit ilusatest Tallinna hoonetest vaadates tundub, et teil on seal Ida-Virumaal mingid omad asjad. Aga kui sa oled seal päriselt sees ja sa tahad päriselt seda Eesti riiki teha, siis see on väga suur väljakutse. Sinna on vaja tegelikult juurde Eesti inimesi. Nii et Eesti inimesed, tulge!

Niisama ei lähe keegi Ida-Virumaale elama, kuigi teie küll läksite. Te olite Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor pikalt ja te lahkusite Tallinnast. Ma saan aru, et teie kogu elu on seal... Kus teie kodu tegelikult on?

Lüganuse vallas, nii et tegelikult ikka siin Ida-Viru piiri peal, aga puhtanisti läksin tõesti sinna ilusatest toredatest tänavatest ja majadest eemale.

Oli see teie jaoks õige otsus? Hetkel võib-olla raske vastata, kui te ülehomme jääte töötuks, aga oli see teie jaoks õige otsus Ida-Virumaale kolida?

Absoluutselt. See on niivõrd huvitav tegelikult. Praegune seis ei ole muidugi meeldiv, aga see on väga huvitav. Kunagi ma korraldasin triatloni ja üks triatleet, kes Viljandis Kirsimäel ronis sinna kõige järsemat nõlva pidi üles ja ta võitis – minu meelest oli see Marko Albert –, ütles, et tead, see rada, mille sa tegid, oli nii rõve, et sellest hakkas pärast hea. Mul on praegu täpselt samamoodi.

Teie rada on ka päris raske, te olete umbes 60-aastane, isegi natuke vist peale. Selles vanuses töötuks jääda ei ole lihtne. Mis te kavatsete edasi teha? Te olete olnud ju poliitikas ka otsapidi tegev, kas see on teie suund või mis on tulevik?

Ma ei karda ja ei pelga seda. Praegu on natukene segane seis, aga aeg annab arutust. Mul on potentsiaali, ma ei näe ju nii vana välja, nagu te ütlete. Ma saan hakkama ja ma arvan, et Ida-Virumaa vajab mind veel ja me räägime sellest veel.