19 aastat tagasi aprilli lõpus istusin parajasti kaitseministeeriumis oma töökabinetis, kui mu venelannast sõbranna saatis sõnumi: "Kas sa tead, mu õde sai SMS-iga massiüleskutse: "Pošli protiv estontsev!". Manitsesin toona Jelenat, et ta veenaks Narvas õde koju jääma ja massirahutustest mitte osa võtma.

Ohutase oli olnud kõrge juba mõnda aega, kaitseministeeriumi koduleht oli küberründe tõttu maas, sularahaautomaadid lakkasid samasuguse ründe tõttu töötamast ning oli oodata, et midagi hakkab juhtuma Tõnismäel, kuhu vene rahvusest kodanikke kogunema kutsuti. Õhutustööga tegeleti otse Vene saatkonnast.

Ometi tundus see oma riigis, milles olime tolleks hetkeks üle kümne aasta üsnagi edukalt elanud, uskumatu ja ebareaalne. Me olime selleks valmis ja ei olnud ka. Küllap lootsid kõik salamisi, et ehk seda kõike, mis kahel järgneval ööl aprilli lõpus toimus, tegelikult ikkagi ei juhtu. Aga juhtus. Nii nagu on juhtunud nüüdseks mitmel pool mujalgi.

Need mälestused ei unune. Nagu ei unune ka mälestused, mida räägitakse põlvest põlve edasi, olgu 1940. aastatel õhku lastud vabadussõja monumentidest või muudest rüvetatud pühapaikadest, mis on meie esivanematele olulised olnud.

Samamoodi ei unune mälestused sellepärast, et mõni monument eemaldatakse ja viiakse algsest paigast mujale, näiteks muuseumisse või surnuaiale. Küll aga võivad seeläbi terveneda haavad, mida kistaks järjepidevalt lahti, kui oleme pidevalt sunnitud linnapildis vaatama monumente, mis ei ole ideoloogiliselt meile omased, vaid meenutavad aega, mil meil ei olnud õigust ja vabadust enda rahva ja riigi heaolu ja üle ise otsustada.

Eestis valitsenud kommunistlik terrorirežiim oli okupatsioonivõim, kes sooritas erakordseid kuritegusid eesti rahva peal, kehtestas oma võimu läbi hirmutamise, oma pealesurutud narratiivide ja sümbolitega, eesti identiteedi ja meie ajaloonarratiivide allasurumise ja muutmisega. Vähemat me öelda ei saa. Kultuurihaav, mille me oleme rahvana saanud kommunistide ja bolševike käe läbi, on väga sügav.

Milleks ülistada terrorirežiimi?

Tundub, et kõik ei taju seda valu ja õudust, mida tehti meie vanemate põlvkondadega. Vähemalt ei ole see kõigile kohale jõudnud.

Käisin hiljuti Tallinna Ülikoolis tudengitele korraldatud vestlusringis, kus arutati punamonumentide saatuse üle, arutleti laiemalt monumendikonfliktidega seonduvat. Üliõpilased kuulasid suure huviga. Seal kõlas mõistlikke väited, kuid ikka ja jälle ka kulunud klišeed nõukogude pärandi kaitseks: "ärme meie käitu vastu nii, nagu nemad käitusid meie vabadussõja monumentidega".

See ei tähenda aga ei muud kui seda, et säilitame kommunistide maamärke, hoolitseme oma maksurahaga, et need ei laguneks ega vaheta ära meie kultuuriruumi sobimatuid tänavanimesid. Taoline võrdlus on kohatu, kuna sellega paneme moraalselt võrdsele pulgale demokraatliku ja legitiimse Eesti Vabariigi ning pool sajandit Eesti üle valitsenud kuritegeliku kommunistliku okupatsioonivõimu.

Nõukogude võim oli terrorirežiim, mis sooritas eesti rahva peal erakordselt vägivaldseid kuritegusid: küüditati, vägistati, hukati, tapeti. Ent samamoodi sooritati kuritegusid Eesti kultuuri kallal: põletati raamatuid, muudeti ümber tänava- ja kohanimesid, suruti alla eestlaste ajalugu ja identiteeti ning prooviti need jõuga ümber muuta.

Täpselt samasugust tegevust näeb Ukrainas, kui mõtleme Donetskile, Butšale, Mariupolile, see meenutab meile oma rahvuslikku haava. Seetõttu suudamegi niivõrd hästi ukrainlastega samastuda ja neid abistada. Kas keegi kujutaks ette, et pärast Vene okupatsiooni all olnud Ukraina alade vabastamist tekiks seal kellelgi mõte säilitada sealsed Z-tähed ja Moskoovia impeeriumit ülistavad Georgi lintidega plakatid kultuurikihistuse säilitamise ettekäändel?

Nagu okupeeritud Ukrainas hävitatakse ukraina kultuuri, oli punavõimu Eestis sümbolid see relv, millega alla suruda eesti kultuuri. Mingisugune neutraalset nostalgilist kajastust nende sümbolite puhul olla ei saa. Kultuurihaav on nii sügav, et me ei ole rahvana sellest ülegi saanud.

Tudengitega kohtumisel räägiti ka nn tumeda pärandi väärtustamisest ja sellest, et Nõukogude eluperioodi ei saa lihtsalt tühistada. Sellise kultuurikihistuste säilitamise argumendini jõutakse miskipärast ainult Nõukogude okupatsioonisümboolikast rääkides. Aga kus me näeme haakristi? See kihistus on keelatud, mitte keegi ei nõua ka selle olemasolu. Sõduritele, kes sõdisid üleskutse korras Saksa poolel, ei ole me lubanud mälestusmärke rajada. Nende langenud eesti meeste mälestamise kihistus vaikitakse nõukogude kihistuse väärindajate poolt silmakirjalikult lihtsalt maha.

Kui oleme Eestis otsustanud võrdsustada kommunismi ja natsismi kuriteod, siis peaks suhtuma ka nende ideoloogiate sümbolitesse samaväärselt. Seetõttu on kahjuks meie tegemata töö, et Nõukogude sümboolikaga eemaldamisel jäädi toppama. Kui iseseisvuse taastamise järel käituti esialgu otsustavalt, siis seejärel sattus riik uude olukorda. Palju tööd ja energiat läks iseseisvuse taastamise järgselt Eesti kaasaegseks ehitamisele ja vanade sümbolite eemaldamine jäi tagaplaanile.

Eemaldamata jäi näiteks kurikuulus pronkssõdur ja Narva tank. Nagu hilisemast teame, hakkas pronkssõduri ümber toimuv Eesti ühiskonda tekitama lõhet, mis kulmineerus rahvuspõhiste rahutustega 2007. aastal. See oli punamonumentide kihistuste säilitamise otsene tagajärg.

Rusuv ja sütitav maamärk

Kui iseseisvuse taastamisel poleks suudetud vähemalt esialgu niivõrd otsustavalt käituda, oleks linnapilt praegu päris rusuv. Kas me kujutaksime ette, et peaksime praegu iga kord Balti jaamas mööduma süngetest sõduritest, kel püss palgel. Või et Solarise keskuse juures kõrguks endiselt käed laiali üleelusuurune Lenin. Iga võõrvõimu monument on kiil, mis lööb haava oma rahva ühtsustundesse.

Kas kujutaksime ette, et peaksime praegu, keset seda, mis toimub Ukrainas, ligi 30 aastat pärast taasiseseisvumist, ütlema Eestimaa pealinnas eestlastele, et püsige kenal maiõhtul kodus, sest kesklinnas võib olla mitteturvaline? See ei oleks vabas Eestis ei mõistlik ega loogiline. Vähemalt mitte juhul, kui meil enestel on olnud võimalus seda olukorda muuta, seda ratast pöörata, ja eemaldada meie jaoks olulistest avalikest kohtadest kommunismiga seotud sümbolid.

Kui möödume maamärgist, mis annab meile positiivse emotsiooni, süstib meisse usku ja lootust, uhkust esivanemate üle, siis ammutame alateadlikku optimismi, millega edasi anda seda, millesse usume ja millesse uskusid nemad; seda, mille eest läbi aegade seisame.

Mul on hea meel et uus põlvkond saab käia igapäevaselt mööda Eesti ühel olulisemal esindusväljakul, Vabaduse platsil kerkivast Eesti Vabadussõja võidusambast, isegi kui seda ka argihetkedel enesele ei teadvustata.

Mul on hea meel, et meil on tänapäeval võimalik käia oma esivanemaid meenutamas ja austamas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali juures. Eestis on raske leida perekonda ja suguvõsa, keda see pime ja julm aeg ei puudutanud, kellel ei ole oma sünget lugu, paljudel pole kohtagi, kuhu lilli viia. Memoriaal oma vaikuse, valguse ja nimekirjadega annab rahu ja ühtsustunnet, mida meil Eestis praegu nii väga vaja on. Ja mul on hea meel, et olen mõlema rahvuslikku ühtsust süstiva monumendi valmimise puhul saanud rakendada oma oskusi ja anda oma panuse.

Avalik ruum ja vaimne tervis

Praegu räägitakse palju vaimsest tervisest ja otsitakse lahendusi, kuidas sellega seotud probleeme leevendada. Sageli on võti hoopis preventsioonis. Kui ei oleks olukordi, mis vaimset tervist rusuvad, siis ei oleks ka põhjust ega vajadust sellest tingitud probleeme hiljem ravima hakata. Vaimset tervist mõjutavad sageli emotsioonid, mälestused, läbielatu.

Kui peaksime igapäevasel teekonnal kodust tööle mööduma mõnest maamärgist, mis meenutab meile sünget minevikku, toob meelde negatiivseid mälestusi lapsepõlvest või kooliajast, siis valiksime ilmselt võimalusel teise tee. Aga seda võimalust alati ei ole.

Sageli me isegi ei teadvusta endale, et säärane kokkupuude negatiivsete mälestuste ja kuvanditega võib alateadlikult rusuda. Siis otsime hoopis mujalt põhjusi, mida ravida, adumata ja arvestamata, et füüsiline keskkond, mis meid ümbritseb, mõjutab meie meeli märksa enam, kui seda tunnistada tahame.

Monument ei pea sugugi alati olema füüsiline, üleelusuurune ja käegakatsutav. On võimalik luua esivanematele monumente ka vaimus ja tegudega – mälestusi ja traditsioone hoides. Samamoodi on rahvuse säilitamine ja rahvustunde edasikandmine monument neile, kellele võlgneme tänu selle eest, et seisame oma vabal maal. Eelkõige sellega viime edasi eestluse vaimu, mõtet ja ideed. Monumentaalselt.