Kui vaadata varasemaid välisminister Urmas Paeti välispoliitika ettekandeid riigikogus, siis aastate lõikes saab teha ühe üldistuse - igat aastat kindlalt läbivat suuremat eesmärki pole. Peamised soovid kolmel varasemal aastal on olnud olla hea partner Euroopa Liidus, NATOs, Põhjala ja Balti regioonis. Käesoleva aasta eesmärk viitaks justkui sellele, et olemegi igav Põhjala riik, kel pole maailmas muud muret kui inimõiguste kaitsmine, vahendas ETV saade "Välisilm".

"Inimõiguste olukorra parandamine ja kaitse on Eestile juba 95 aastat olnud ja on edaspidigi põhimõtteline hoiak ning eesmärk. Inimõigused on rahu, julgeoleku ja kestliku arengu tagamise nurgakivi. See on hea näide sellest, kuidas tõeliselt idealistlikud asjad on ka pragmaatilised. Ja vastupidi. Eesti on maailma tipus isiku-, majandus- ja poliitiliste vabaduste poolest. Naudime samuti ulatuslikku liikumisvabadust. Soovime neid õigusi kaitsta nii kodus kui ka kaugemal. Ka meie võidame, kui need vabadused ja õigused on tagatud teistele rahvastele," kõneles Paet.

Nii nagu Paet Eestis, annavad ka teiste riikide välisministrid aru eesmärkidest. Rootsi välisminister Carl Bildt ütles veebruari keskel oma ettekandes riksdagile, et sel aastal tahetakse teha ettepanek Euroopa globaalstrateegia loomiseks. Afganistani ülesehitus on ka Rootsi prioriteet, kuid erinevalt Eestist, lubas Bildt kindlalt, et 10 aastaga antakse Afganistanile 8,5 miljardit Rootsi krooni.

Rootsi on inimõiguste kaitseks ja hädaliste aitamiseks välja käinud konkreetsed summad, Eestis tundub arenguabiks, ülesehituseks ja muuks ettenähtud raha jagamine olevat kohati sihitu. Soome välisminister Erkki Tuomioja näiteks lubas samuti kindlat toetust abivajajatele, selleks on olemas 10 aasta strateegia, mida vaadatakse läbi iga viie aasta järel.

Eesti välispoliitika möödunud aasta eesmärgid olid Eesti huvide kaitsmine NATO tippkohtumisel Chicagos, 2011. aastal olid välispoliitilised eesmärgid NATO uue strateegilise kontseptsiooni elluviimine, kaitsepoliitika tugevdamine õppustega ja julgeolekuvastutuse üleandmine Afganistanis.

"Välisminister on meil ametis olnud piisavalt pikalt, et võiks oodata ka pikemaajaliste trendide analüüsi. /.../ Üks asi, mida Eesti peab kindlalt aktsepteerima, on see, et meie võime maailmas toimuvat kujundada, on piiratud. Seetõttu oma prestiiži ja maine sidumine arengutega, mille üle meil puudub kontroll, ei ole ilmselt mõistlik. See on üks järeldus. Teine on kindlasti see, kuidas me näeme seda vahekorda väärtus ja huvidepõhise välispoliitika vahel, sest on selge, et need kaks ei käi alati sajaprotsendiliselt käsikäes, vaatamata sellele, mida välisminister kõnetoolis ütles," kommenteeris riigikogu väliskomisjoni liige Sven Mikser (SDE).

"Kui seekordset välisministri kõnet vaadata, siis seal on läbivaks jooneks inimõigused ja rõhutatud paljuräägitud väärtuspõhilist poliitikat ja see on tore. Kui nüüd vaadata tegelikku välispoliitikat, siis pigem - osaliselt seetõttu, et Eesti peab reageerima mujal kujundatud trendidele - on Eesti välispoliitika ikkagi reageeriv ja lühiajaline," rääkis Eerik-Niiles Kross (IRL).

Rootsi välisminister Carl Bildt avaldas oma kõnes sügavat muret inimõiguste olukorra pärast Venemaal, pidades küsitavaks riigijuhtide soovi arendada sõjalist võimsust ühiskonna edendamise asemel. Urmas Paet ütles oma ettekandes vaid ühe lause, kust võiks õrna kriitika välja lugeda. "On positiivne, et Venemaa liitumine WTOga on loonud uusi võimalusi ja toonud mitmeid positiivseid aspekte, kuid kahjuks ei täida Venemaa kõiki liitumisel võetud kohustusi ja näiteks piirab elusloomade importi," sõnas Paet.

"Siin seonduvad kaks põhimõtteliselt teemat Eesti välispoliitikas Venemaa ajaloolise naabrina. Suhe Venemaaga sõltub sellest, millega võrrelda. Meil on tekkinud keerge soojenemine ja sula. On selge, et välisminister ei taha seda teemat torkida. Kui vaatame Venemaa suunda, siis me ei saa Venemaaga seista väärtuste eest päris ametlikult nii nagu tahaksime, sest meie huvides on head suhted Venemaaga. Sama kehtib ka Hiina kohta," rääkis Eesti välispoliitika instituudi analüütik Ahto Lobjakas.

"Olgem ausad, tänases maailmas võiks rääkida paljudest murekohtadest. Venemaa on üks näide, kus viimastel aastatel või isegi viimasel aastal on toimunud päris palju siseriiklikke arenguid, mis peaksid panema meid muretsema ja kindlasti seda ka teevad," kommenteeris riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL).

Eesti nähtavuse mingis riigis tagab saatkonna olemasolu. Sel aastal avasime saatkonna Indias, lähiajal on kavas luua saatkond ka Brasiilias. Väikeriigina ei ole meil võimalust igas riigis saatkonda luua, kuid Aasia esilekerkimisega tekib küsimus, kas peaksime saatkondi Euroopas vähendama.

"Meil on selge prioriteetide hierarhia, mis algab elementaarset julgeolekuteemast, sellest, kus on meie liitlased ja kuidas nendega on vaja suhelda. Ja väide on, et näost näkku suhtlemine on tähtis. Seal on väga olulisel kohal naabrid, kaasta arvatud Põhjala, Venemaa, Läti, Leedu. Kõige lõpuks jätaks välismajanduse," ütles Lobjakas.

Krossi sõnul tuleks seni kuni Eesti huvides on Euroopa Liit kui riikide ühendus, pidada Euroopas saatkondi. "Võimalik, et võiksime vähendada saatkondade arvu Euroopas. Aga seni kuni Eesti huvides tundub olevat mitte Euroopa Ühendriigid, vaid Euroopa Riikide Ühendus, mis tähendab, et nii nagu Eesti nii ka enamik riike peab ennast iseseisvaks riigiks ja Euroopa Liidu liikmeks, siis selliste suhete hoidmiseks on ikkagi kena ja vajalik pidada saatkonda," selgitas Kross.

Eesti välisministeerium on püstitanud eesmärgi saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks aastal 2020, valimised toimuvad aasta varem.

Marko Mihkelsoni sõnul ei oleks sellest eesmärgist loobumine tõsiseltvõetav. "2005. aastal on Eesti valitsus väga selgelt seda positsiooni väljendanud ja loomulikult, kui Eesti on võtnud välispoliitikas ühe eesmärgi, mille nimel töötada, siis kindlasti pole minu arvates tõsiseltvõetav see, kui ilma tõsisemate argumentideta me justkui loobuksime sellest mõttest. /.../ Ma ei näe seda probleemi täna ja valitsus on väga selgelt öelnud, et jätkatakse tööd Julgeolekunõukokku saamise nimel," rääkis Mihkelson.

Sven Mikseri sõnul on Eesti teinud diplomaatilisi jõupingutusi selleks, et Julgeolekunõukogu liikmeks saada, mõtlemata sellele, kuidas nõukogu ajutise liikmena toimida.

Eerik-Niiles Krossi sõnul ei juhtu midagi, kui Eesti ei peaks nõukokku pääsema. "On selge, et kui Eesti on aktiivne, mehitab selle koha aktiivsete inimestega, saab seal ühttetist ette võtta. Seada iga taoline koht ja mõne sellise koha saavutamine ülimaks eesmörgiks,on muidugi natuke naeruväärne," ütles Kross.