Härma küla püha pedaja kõrval on aasta otsa olnud askeldamist. Külameeste usina tööga jõudsalt kerkinud tsässon on juba sisse õnnistatud ning teha on jäänud jäänud vaid pikaks osutunud sarikate lühendamine, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Neli senti peame võtma maha, siis saab see väga ilus," ütles tsässona taastamise algataja Margus Timmo.

Meister Benno pole varem ühtki tsässonat ehitanud, abiline Margus õppis ehitamise käigus ka ise esmakordselt tappide tegemist. Vanade ehitusvõtete kõrval tuli näiteks arvestada teadmisega, et tsässona uks käib alati sissepoole.

Enamasti tähistavad tsässonad vanu pühapaiku või külakalmistuid ja neid kasutati ka lahkunute hoidmiseks matusteni. Aga samuti ka võimalusena olla mõtetega omaette, kui kirikusse liialt pikk tee.

Pikka kaalumist, kas 300 aastat tagasi hävinud tsässon ikkagi taastada, külarahva seas polnud. Kui juba palgid olid talvel kahaneva kuuga metsast välja veetud, polnud hoone püstitamine enam probleem.

"Lähed Obinitsa poe juurde, küsid külamehelt: "Kas saad appi tulla?". "Jah, mul homme vaba päev," ja juba oli Järve Väino siin abis ja juba pandi esimesed palgiringid maha. Mingi aja pärast tekkis jälle selline olukord, et ma ei saanud tulla. Jälle tuli Navike külast Leoste Kalev ja keegi tõi jälle pirukaid vahepeal," rääkis Margus Timmo.

Külatsässona ehitus ja hooldamine oli alati olnud kogukonna, mitte kirikuvalitsuse või riigivõimu asi. Iseseisvuse taastanud Eestis on mitmeid tsässonaid korda tehtud just riikliku rahastamise toel ja kiriku osalusel ning see teeb Härma küla rahva ettevõtmise tänapäeval üsna eriliseks.

"Härma tsässon sai nii, nagu peabki olema - külainimesed ehitavad ise või kutsuvad appi inimesi, kes mõistavad teha. Sellepoolest on ta eriline," ütles tsässonate uurija, Setu Instituudi direktor Ahto Raudoja.

Kokku on setu külades tänaseni säilinud üle 80 tsässona, neist veerandsada Eesti poole peal.